Käesoleva ajakirjanumbri kese on Setomaal. Erinumbri koostamine – minu jaoks esmakordne kogemus – pakkus küll rõõmu, ent ühtlasi parajat piina. Kõige kõvemaks pähkliks osutus keel. Meie lugeja on teadagi keeletundlik ja võib olla enam kui kindel, et paljudel tekib eri autorite kirjutatud jutte lugedes kindlasti mitu küsimust, mis puudutavad eelkõige keelekasutust. Näiteks: miks Setomaa, aga mitte Setumaa? Vastata võiks ju mitmeti, ent ka nii, et see lihtsalt on nii. Setod ise nimetavad oma maad just nii, tehkem seda siis meiegi. Nii et vähemalt Setomaa osas on keelekasutus läbivalt ühtne.

Teiste kohanimedega on asi keerulisem. Ehkki oleme püüdnud nimesid ühtlustada ja kasutada kõige õigemaid – suur tänu Evar Saarele! –, on lugudes siiski ka teistsuguseid kohanimevorme. Avaloos Setomaa maavaradest näeme kaarti, kus maardlate nimed ei kattu ühegi kaardi kohanimedega. Näiteks Hillande liivamaardla: sellist nimevormi pole kunagi olemas olnud, on kas Hilana või Hilandõ. Kummalisel kombel on seal kandis välitöid teinud geoloogide kõrvu jõudnud nimevorm Hillande, mis on omakorda kantud nende “piiblisse” ehk maavarade andmebaasi. Ning seetõttu ei ole meil voli seda muuta. Nii ongi Setomaal Hilana küla, aga Hillande liivamaardla; Tuhkvitsa küla, aga Tuhkavitsa liivakarjäär; Antkruva küla, ent Andrikova savileiukoht jne.

Aga kus on Setomaa piir? Setode jaoks on see valus küsimus. Et mitte jagada nende esivanemate maad kaheks eraldatud pooleks, suhtume selles ajakirjanumbris meie riigi kagupiiri paindlikult, kasutades kõrvuti mõisteid piir ja kontrolljoon. Nii, nagu autor parajasti õigeks peab.

Keelehuvilisel lugejal soovitan kindlasti rännata koos Õie Sarvega teisele poole kontrolljoont, matkama sealsetesse Petserimaa küladesse. Mahlakas seto keel lisab teekonnale hulga vürtsi juurde. Setokeelses intervjuus Aare Hõrnaga kasutame aga teistsugust, laiemalt levinud kirjaviisi. Setod ise – kanged ja isepäised – ei ole kirjaviisis veel päris lõplikule kokkuleppele jõudnud. Siinkohal aitäh Andreas Kalkunile abi eest! Ka ajakiri Eesti loodus ei võta siin endale keeletarga rolli ning jätab kirjutajaile vabad käed. Loodame, et lugude huvitav sisu kaalub üles vaieldavast õigekirjast lugejatel tuikama hakkava keelenärvi.

Ning lõpetuseks – kuigi nimetame seda ajakirjanumbrit hellitlevalt Setomaa erinumbriks, hõlmab see ka lugusid, mis puudutavad Lõuna-Eestit laiemalt. Läbib ju enamik Setomaale sõitjaid enne Piusa või Mädajõe taha jõudmist suure lahmaka Eestit, kus võiks samuti peatuda ning avastada enda jaoks ristipuud või käia tundmatutes liivakivikoobastes. Eesti Loodus soovib teile head reisi!