See rahvakild on nii arhailine, eriline, ja imelisel kombel kandnud oma väga rikast ja iseäralist keelt ja kultuuri tänapäevani, jäädes püsima kahe keelepruugi, vene keele ja eesti keele vahele. Setode lähisugulased nii keele kui ka osaliselt kultuuri poolest on võrukesed.

Setomaa ja selle inimesed on mingil imetabasel kombel püsinud tänase päevani oma rahvusliku eripära ja kommetega. Nad on elanud sajandeid kõrvuti vanausulistega, võtnud omaks vene õigeusu ja kombed ning rikastanud seda oma tavadega. Kuidas see rahvakild suutis hoida oma tavasid ja keelt pidevas läbikäimises venelaste ja eestlastega, saab mõistetavaks vaid siis, kui teatakse Setomaal kehtinud tavasid.

Veel minu lapsepõlves ei olnud kombeks võtta ei eesti ega vene naist. Ei olnud keeldu, aga enamasti ei tulnud sellistest abieludest midagi välja. Elu oli siinsetel liivastel maadel ja kalarannas nii raske, et mõisamaade "mõtsikõstõst" kositud naine ei pidanud kaua vastu ja põgenes koju. Pealegi oli seto keel sedavõrd võõras, et keele selgekssaamine polnud kõigile jõukohane. Setod ise naljalt eesti keelt ei õppinud. Küll aga osati eesti ja vene keelt sedavõrd, et omavaheline kaubavahetus ja hädapärane suhtlus laabus.

Seto keelele püüti teha lõpp sotsialismi viljastavates tingimustes. Koolis keelati ka omavahel seto keeles suhtlemine, et lapsed õpiksid kiiremini rääkima kaunist ja puhast eesti keelt. Edumeelsemad vanemad hakkasid oma lastega peagi rääkima ka kodus eesti keeles, et lapsukene tuleks konkureerivas maailmas tulevikus paremini toime. Ise aga rääkisid omavahel seto keeles.

Kartus näida setona, mida kohati on ka lausa halvustavalt rõhutanud eestlaseks olijad, on paljudes setodes tekitanud alaväärsuskompleksi. Eestlanegi püüab mõnikord varjata, et ta on eestlane, kui räägib mõne inglase, sakslase või ameeriklasega. Venelasega ei teki seda tunnet, ei tea miks?

Varemalt seto ei häbenenud olla seto, sest ta oli sedavõrd väärikas ja tal oli oma keel ja kultuur, mis hoidis sellest paigast eemale saasta, sulid ja vargad. Isegi juut on korra elus nutnud, ja nimelt siis, kui seto sündis – nii on setode kohta tunnustavalt öeldud või on nad ise endast sedavõrd hästi arvanud. Kombed ja tavad ning käitumisreeglid hoidsid ära suuremad verevalamised naabritega, aga ilma ei saadud ka kuidagi läbi.

Üsna agressiivne vene kogukond, kelle külad olid pikitud seto külade vahele mööda Pihkva järve rannikut, elas oma tavade kohaselt. Suurematel kirikupühadel ja kirmaskite (külapidude) ajal võis tekkida lahkhelisid oma huvisid, kombeid ja tõekspidamisi kaitstes. Seda tehti sedavõrd selgepiiriliselt, et muul ajal polnud vaja enam tülitseda. Mõnigi uljaspea kaotas elu, aga see manitses teisi ettevaatusele.

Seadusi õigupoolest polnud vaja, nende asemel olid kindlad reeglid, mis tihtipeale ei läinud lahku loodusseadustest. Igaühele jäeti õigus elada ja võidelda ning valida oma võimaluste piires. Ehk tundusid siinsed kombed kõrvaltvaatajale kuidagi barbaarsed, primitiivsed ja liiga vähe tsiviliseeritud, kuid nad toimisid mitu korda tõhusamalt kui praegused seadused. Igal juhul suri kalkarite käe läbi vähem inimesi kui praegu. Majadel polnud lukke. Aitadele ilmusid korralikumad riivid alles eelmise sajandi keskel, mõnes külas on veel nüüdki luuavars uksehoidjaks.

Paraku on see kõik kadunud või kaduv. Seto kulutab asjatult ülemäärast energiat oma olemise ja elamise kaitseks. Pealetükkiv, rabelev globaalne kultuur või kultuuritus ei arvesta sajandite pärandust, seda rikkust, mis on tallel väikerahvaste kultuuris, mis on kooskõlas selle maa ja olemisega, mis tagab eksistentsi kõige väiksema energiakuluga. Siinsetel liivastel maadel ei saanud elada pillavalt, tuli osata kasutada kõike, mida loodus andis ja mis jumala ning inimese enda töö abil kasvas. Nälg õpetas juba lapsi maast-madalast suhtlema loodusega ja hindama iga elu, mis su ümber eksisteeris. Loodusest võeti maksimaalne, mida ta siinsele rahvale andis, kuid mitte midagi üleliigset ei võetud. Seda ju polnudki. Kevadel kosutas kala näljast keha, suvel seened ja marjad metsadest, soodest. Kui kala oli rohkem, kuivas iga räästa all rasketeks päevadeks toit, mis on tänapäeval ehk õllesõprade edevus. Siis olenes sellest paljude elu. See on säästlik elulaad, mille abil oleme elanud praeguseni ja mida me üleolevalt hävitame.

Rannakülad olid jõulised ja rahvarohked parimate kalakoelmute piirkonnas. Praegu ei saa seto püüda kala sedavõrd vabalt, et sellest elatise lisa saada. Kala hoitakse väljavalitutele. Kauged ja eluvõõrad seadused piiravad inimese (seto) valikuvõimalusi, võtavad temalt ta maa, vee ja metsa. Nüüd hiilib siinne inimene vargsi öövarjus kalavetel, metsas marjul ja seenelgi käies on omad piirangud. Kellele on mõeldud see maa, Setomaa?

Autod roomavad igasse külla, metsad veetakse tühjaks ja seto häbeneb olla vaene, teadmata seda, et materiaalne vaesus ja looduslähedus ongi tema vaimse kultuuri häll –seto keele, kultuuri ja vaimu arengu tagatis.

Paul Ariste ütles (mulle) kunagi: "seto keel on eesti keele varamu". Ma olen selle üle uhke, sest rikas ja arenenud keel on kõrge vaimsuse tunnistaja. Keele arengu taset ei iseloomusta mitte üksnes kirjakeele olemasolu, vaid keele väljendusrikkus.

Mäletan oma kadunud ema tänulaulmist ühes pulmas. Eesti keelest ei ole ma leidnud pooligi neid tänusõnu, mida laulis üks peaaegu kirjaoskamatu naine. See keelevaramu kaob koos nende kandjatega. Praegune seto keel on juba vaene ja vilets oma vaimsuse poolest. Ta kipub hääbuma nagu see rahvaski. Õnneks on palju sellest vanast ja väärtuslikust talletatud, kuid me ei tarvitse seda enam mõista. Meie esivanemate keelelist ja vaimset rikkust laastab praegune keeleline primitivism ja võõrkeelsed laenud, mille õiget tähendust ei tea sageli kasutaja isegi.

-------

Kiil ja miil

Kaos kiil´, kaos rahvas,

Kaos su maa ja kultuur.

Miä perrä jääse?

Mis mõtlõs su miil?

Kas elät sa kellegi iist,

Vai orjat sa kellegi jaost?

Kas olõt sa vaba, õt valliq võit tiid,

Vai olõt sa elläi, õt sünnütä viil?

Koh om mu Setomaa

Olõ-i kunage aoq njooq olnoq nii kur´aq,

üts rahvas, õt üteh inämp elläq ei võiq.

Siih innege käünüq muid rahvet ja riisjet,

a maa eläs üteh ja rahvas oll´ prii.

Kõlvas vargalõ vaesus nii riisjalõ rõivaq,

petjäle külge jäiq häbü ja süü.

Siih kiäke elläq pääle setodõ es jovvaq,

võõra meele murd´ maaha nälg ja tüü.

Talv kõiglõ rassõ oll´ elläq ja ollaq,

kevväi tõi lämmind ja rutsjahe kala.

Tulliq ojja sis haug ja lahelõ latik,

oll´ kõigil siih ruume ja elo sai ollaq.

Imä kallo ku soomits, laul latikõst lajast.

Laul lastõst ja mar´akõstõst nii magusest.

Ta laulsõ, õt rannah õks rassõ om elo,

siiäq mehele tulku-i noorik maailmast vabast.

Nüüd tulõ ku kodo, ma koolitõt, liinast,

suur järveviir teretäs tutvalt,

viil latikõ lapikost hannast

lindas vesi sjoost madalast rutsjast.

Ma käü ta pervel, vii madalal veerel,

om kiäke ar´q ostno, sjoo maa.

Siiäq raoto om postiq, aid viidü vii viirde

olõ-i inämp ta inemiste maa.

Siiäq sigines võõret´ nii liinast ku laanõst,

Olõi umalõ inämp siin kohta.

Häöseq taloq ja ohtjest häitseseq põlloq,

Inämp kiäke künnä-i näid kõssaket maid.

Mu hing jääse haigõst, lööse süämehe halu,

om võõrele jäetüq puul Setomaad.

Tiiä-i herrä` sääl liinah miä setolõ vaia,

Om võõras neile sjoo elo ja -laad.

Om ilõdu ikkõ, õt rahvas ar koolõs,

om muutonu setolge vaim.

Tä maa om traatõga kakutu poolõst,

om Vinnele heidet´ osa sjoost hõimost.

Ku kirvõga katske om raot sjoo rahvas,

timä maa ja hõimu kultuur.

Tulõ Euroopa ja kõik lööse segi,

om väikokõisil rahvil lõpp.

Nikolai Laanetu (1946) on Setomaalt pärit zooloog, uurib eelkõige veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja ökoloogiat.