Setomaa on maa Ida ja Lääne piiril, mis sajandeid on olnud eraldatud nii Eestist kui ka Venest. Liivimaast lahutas setosid usk ning administratiivpiir, vene rahvast aga keel, meel ja kombed. Midagi väga olulist ja ainulaadset on tänu paiknemisele ääremaal ja kauasele omaetteolemisele säilinud tänini.

Vaatamata samale hõimutaustale Võrumaaga on Setomaal olnud ligi tuhande aasta vältel hoopis teistsugune ajalugu kui mujal Lõuna-Eestis. Setomaa on Vene riikluse algusaegadest olnud selle alluvuses või vahetus mõjusfääris ning kuulunud Idakiriku, s.o. apostliku õigeusu kiriku valdusesse.

Minevik ja päritolu. Keel ja arheoloogia andmed viitavad sellele, et Setomaa ja Võrumaa idaosa rahvas oli muinasajal üks hõim. Rooma rauaajal (2.–5. sajand), mil valdavas osas Eestist maeti surnuid tarandkalmetesse, püsisid mõlemas piirkonnas maa-alused põletushauad. 6.–10. sajandil olid nii Setomaal kui ka Võrumaa idaosas kalmudeks liivast kääpad, kuhu surnud maeti põletatult. Selliseid kääpaid leidub rohkesti Värska lahest lääne pool Laossinas ja Suure-Rõsnas, aga ka Obinitsa ja Võmmorski lähistel ning Ida-Setomaal Korodissa, Taeluva ja Lesgi ümbruses. Rohkelt kääpaid on ka Piusa Võrumaa-poolsel kaldal: tollal ei kujutanud jõgi veel piirijoont, vaid keskset suhtlusteed ida pool elavate hõimlastega. Samalaadseid kääpaid leidub ka Pihkva ümbruses, Velikaja jõgikonnas ja Pihkva järve idakaldal. Varem omistati neid krivitðitele, kuid nüüd nõustuvad vene uurijadki muististe läänemeresoome taustaga. Aegade jooksul on Setomaale tulnud aga rohkesti sisserändajaid läänest ning oma osa võisid setode kujunemisel etendada idast läände taanduvad põliselanike rühmadki.

Venelaste sissevool läänemeresoomlaste aladele Pihkva järvest lõuna ja ida pool algas tõenäoliselt I aastatuhande lõpusajanditel. Pole teada, kus asus setode esivanemateks olnud läänemeresoomlaste asuala idapiir tuhat ja kus viissada aastat tagasi. Kindel on vaid see, et aja jooksul on slaavlaste etniline rajajoon järjepidevalt nihkunud läände.

Arvatavasti 16. sajandil asustati sõdades tühjenenud maadele Petseri kloostri ümbrusse külade kaupa vene talupoegi ning tekkis ulatuslik vene asustusvöönd Petserist lõuna pool (Taeluva–Saalesja–Pankjavitsa–Laura liin). Ehkki kontaktaladel elasid setod ja venelased külg külje kõrval, on elatud eri külades.

Piir piki jõgesid. Eesti muinasaja lõppjärgus oli suur osa praegusest Setomaast Irboska võimukeskuse kaugem läänepoolne tagamaa. Kindlama piiri kujunemine Seto- ja Võrumaa vahele hõredalt asustatud metsaaladele seostub Saksa idaekspansiooni pidurdumisega 1240. aastatel. Liivimaa ida- ja Venemaa läänepiiri aitasid määratleda looduslikud tähised: Miikse oja, Piusa, Mädajõgi ja Võhandu. Poliitiline piir tähistas ka eri uskude – õigeusu ja katoliku kiriku rajajoont. Tõenäoliselt polnud konfessionaalsel piiril esialgu siiski suuremat tähendust: nii ühel kui ka teisel pool elasid edasi maausk ja vanad kombed. Eriti kestvad on need olnud Setomaal, kus muistsed arusaamad püsisid kõrvuti kristlikega veel 20. sajandilgi. Ilmselt oli piiril rahva enesemääratluses esialgu eeskätt administratiivne ja poliitiline, mitte usuline või etnokultuuriline tähendus: ühele poole jäid Liivimaa, teisele Vene alamad. Keskaegse Liivimaa idapiir püsis ka Poola ja Rootsi ajal, samuti pärast Liivimaa liitmist Venemaaga Põhjasõjas. Võrumaa jäi endiselt Liivimaa, Setomaa aga Pihkva kubermangu.

Arvatavasti on tõsisem kultuurivahe Seto- ja Võrumaa vahel kasvanud alles viimaste sajandite vältel. Võrumaale jõudis luteri kirikust lähtuv kooliharidus juba 17. sajandi lõpul, esimene Setomaa kool tehti Obinitsa 1890. a. ning veel 1920.–30. aastatel ei peetud tihti vajalikuks lastele haridust anda. Pärisorjuse kaotamine Liivimaal 1819. a. ja talude päriseksostmine lõid Võrumaal eeldused 1860.–1870. aastate rahvuslikuks ärkamiseks, maarahvast eestlasteks saamiseks. Algasid seltsielu ja ühistegevus. Mõisate vahendusel Võrumaa küladesse jõudnud euroopaliku kultuuri idapiiriks jäi ajaloolise Liivimaa rajajoon. Just mõisatest pärinevad Eesti külapildile omased hoonete laudvooderdised, lillepeenrad, iluaiad ja talualleed.

Setomaal kestis seevastu kuni 1920. aastateni endiselt keskajale omane elulaad, ühiskonna aluseks olid küla- ja hõimusidemed ning jätkus külamaade perioodiline ümberjaotamine talude vahel hingede arvu alusel.

Setomaa ühendati ülejäänud Eestiga Tartu rahu alusel alles 1920. aastal. Edukad rahuläbirääkimised andsid Eestile ka strateegiliselt vajaliku piiriäärse puhvertsooni: venelastega asustatud alad Setomaast ida ja lõuna pool. Eestiga liidetud territooriumist tehti uus maakond: Petserimaa, mille keskuseks sai Petseri linn. 1920.–30. aastad tõid kaasa kiired muudatused. 1920. aastate alguses pandi inimestele perekonnanimed, lõppes talumaade kruntiajamine. Ristpalkmajadele tekkisid laudvoodrid, küladesse jõudsid ajalehed, koolikohustus, ühistegevus ja moodsad põllutöömasinad.

1944. aastal, pärast Nõukogude vägede teistkordset sissetungi eraldati Eestist enamik Petserimaast koos Petseriga. Neist aladest sai Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti taasiseseisvumise järel muutis Venemaa 1994. a. ühepoolselt endise liiduvabariikide piiri riigipiiriks ning asus seda välja ehitama. 1998. a. sügisel loobus Eesti oma nõudmistest taastada Tartu rahu piir. Uus piir jagas Setomaa kaheks. Praegu võib teisele pool piiri jäänud setosid olla ligikaudu 500 inimest.

Eneseteadmine tõusuteel. Setode etnilist identiteeti on aidanud hoida rahva pidev juurdevool läänest: mõisaorjuse eest on läbi sajandite põgenetud Venemaale, kus riigi- ja kloostrimaadel oli rohkem vabadust ja maksud väiksemad. Ehkki potisetod on Kagu-Eestis liikunud ja oma kaupa pakkunud juba ammu, teadvustus setode kui hõimurahva olemasolu Eestis laiemalt alles 20. sajandi algusaastatel. 1902 kogus Setomaalt laulusid Jakob Hurt; 1912. a. esinesid vanapärastes rõivastes ja rohke kaelahõbedaga laulunaised esimest korda Vanemuise kontserdilaval. 1920.–1930. aastad tõid kaasa “järeleaitamispoliitika” ja setode kultuurilise eestistamise. Eesti riigi ja eestlaste suhe setodesse on läbi aegade olnud üleolev. Eri usk ja kombed, aga ka õigeusu taustaga eesnimed on andnud põhjust setode seostamiseks venelastega. Setode etnilist identiteeti kaotav poliitika jätkus nõukogude ajal, mil koolides keelati kasutada murdekeelt ja nõuti üleminekut kirjakeelele (sama toimus ka Võrumaal).

Mittemõistmist jätkub eestlaste seas tänini. 2000. a. rahvaloendusel keelati märkida rahvuse nimeks seto. Samas on setosid – rahvarõivas laulunaisi ja nende kaelahõbedat edukalt kasutatud Eesti kaubamärgina. 20. sajandi arengute tagajärg on topeltidentiteedi teke setode seas: enamik määratleb end ühtaegu nii eestlase kui ka setona. Kuigi setode eneseteadvus on 20. sajandi teisel poolel eestlaste vaimse ja kultuurilise surve tõttu märgatavalt lahjenenud, kuulutas setode esinduskogu Seto kongress 2002. aastal setod omaette rahvuseks.

Erinevalt eestlastest pole setod minevikus olnud pärisorjad. Setomaa inimene on lihtne ja aval, kuid ühtaegu kaval ja läbinägelik. Elamine piirialadel – venelaste ja Liivimaa vahel, sõdade ja rüüsteretkede tallermaal on andnud ajaloolise kogemuse. Võõras tulija katsutakse läbi ja pannakse paika: võetakse omaks või mitte.

Jakob Hurda andmetel oli 1902. a. setosid (ilma Petseri linnata) 16 571 hinge. Praeguseks on olukord muutunud. Ida-Setomaa külad on põlisrahvast peaaegu tühjenenud ning seto talud on müüdud venelastest uusasukatele elamuteks või suvilateks. Ka Setomaa Eesti-osas on üha rohkem tühje maju. Nagu mujaltki ääremaadelt on noored viimase poole sajandi vältel ümber asunud linnadesse ning lahkumine kestab tänini. Setode praegune arv on teadmata. Kolmes seto vallas – Meremäel, Mikitamäel ja Värskas – elab kokku umbes 5000 inimest, neist valdav enamik setod.

Looduse ürgse iluga liituvad vanad külad ja kultuurmaastikud. Suhe inimese ja looduse vahel on tasakaalus või taas viimase kasuks pöördumas. Põhja-Setomaad – Värska ja Saatse ümbrust iseloomustavad liivased ja väheviljakad maad ning männimetsad. Värska lahe ümbrusele vajutab oma pitseri järve lähedus. Petseri-taguseid põllumaastikke ilmestavad Uutsõ ja Mõla org. Üle viimase avaneb Irboska linnamäelt Setomaa ilusamaid ja avaramaid vaateid.

Petserimaa ajalooline asustustuumik paikneb Petserist ida pool, Irboska lähistel. Irboska linnus oli tähtis majanduslik ja võimukeskus juba viikingiajal: 862. a. on seda mainitud ühena kolmest varjaagide rajatud Vene riikluse tugipunktist. Muinaslinnuse lähedale kerkis 1330. aastal paest kivilinnus, millele vastukaaluks ehitas ordu 1342. a. keskaegse Liivimaa idapiirile Vastseliina ja Aluksne linnuse. Järgmise sammu astus taas Venemaa: 1473. aastal asutati Petseri klooster – üks tähtsamaid riigis. Liivi sõja ajal sai klooster müüri ja kaitsetorni. Peagi tekkis Petseri kloostri juurde alev, mis hiljem sai linnaõigused. Usuelu keskus oli keskajal ka Mõla klooster.

Arheoloogia andmetel on suur osa Setomaa põhja- ja lääneosa küladest üsna hilised: alguse saanud alles 16.–18. sajandil. Kultuurkihilaigud praegustes külasüdametes näitavad, et asustus on järjepidevalt püsinud samades kohtades. Setomaa väikeste sumbküladega maastikupilt on paljuski säilitanud keskaegse üldilme.

Setomaa külamaastikele on omane teistsugune hoonestus kui Võrumaal. Eestis tavaline pikk rehielamu on Setomaale võõras. Rehi oli elamust lahus ning elumaja koosnes kahest poolest: külmast eeskojast ja suure ahjuga eluruumist. Setomaale kunagi omastest kinnistest, suurte laudväravatega õuedest on praeguseks alles vaid vähesed. Petserimaa maastikupildist puuduvad peaaegu täiesti mõisad: maa kuulus peamiselt riigile või Petseri kloostrile. Seevastu ilmestavad külamaastikke õigeusu kirikud ja väiksed külakabelid – tsässonad.

Kultuur elab mälus. Rohkem kui kusagil mujal võib Setomaal tõdeda eri aegade samaaegsust. Minevik ei kesta tänases päevas sildistatud ja viidastatud mälestistena, vaid püsib ka elus ja inimestes. See mitmetasandilisus annab Setomaale oma näo ja väärtuse.

Kirjakultuur on Setomaal hiline nähtus. Teadmised on põlvkonnalt teisele edasi kandunud hoopis teises – suulises vormis. Setomaa on laulude ja lauluemade maa. Minevikus oli laul lahutamatult seotud argielu ja tööga, kuid nüüdseks on see taandunud peoaja ja esinemiste meelelahutuseks. Samas võib rahvapärane ajaloomälu paikadega seotuna ulatuda vägagi kaugesse minevikku, kaugemale kui mujal Eestis. Värska lahe ümbruses kõneldakse tänini järvejääl muiste peetud Jääsõjast, kus jää murdus sõjaväe raskuse all. Kas on need mälestused 1242. a. Jäälahingust? Eestis piirdub teadmine vanadest sõdadest seevastu peaaegu eranditult Rootsi sõjaga.

Vana Setomaad iseloomustab olemisviis, kus puudub selge piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Piir ettemääratuse, kokkusattumuse ja juhuse vahel on tihti ebaselge ning nõidus, maa-arstid ehk sobijad ja maagia ehk kunstid olid veel poole sajandi eest argielu koostisosa. Endisaegses seto maailmapildis on üheks tervikuks põimunud muinastaustaga uskumused ja arusaamad ning õigeusu kiriku õpetus. Ka uskumuste kristlikus pooles võib leida väga vanu ladestusi. Setode vanema põlvkonna jaoks on usk elu ja olemise lahutamatu koostisosa ning ikoonide ehk pühastega pühasenurgad püsivad majades tänini.

Setomaal on püha mõistel eriline tähendus. Pühadusetunnetus seostub kiriku, pühaste ja surnuaia, aga ka vanade kalmetega. Eriline tähendus kuulub seto kultuuris surnutele. Surm ei tähenda täielikku lahkumist. Elavate ja surnute ühtekuuluvus ilmneb kõige eredamalt suurte kirikupühade ajal, kui kalmistud on täis rahvast ja süüakse haudadel.

Vanast ajast uude. Minevik ja aegade paljumõõtmelisus on Setomaalt kadumas koos seda kandvate inimestega. Vana on alles siiski veel niivõrd palju, et kadumine ei toimu kohe. Ajaloolist õhustikku kannavad loodus ja külamaastikud – ruum tervikuna. Side minevikuga püsib habraste niitidena paljude inimeste vahendusel. Neid niite on sedavõrd rohkesti, et kõnelda võib veel üsnagi tihedast ja tugevast võrgustikust.

1990. aastad on setode seas kaasa toonud uue ärkamise ja eneseleidmise. Taastunud on vahepeal katkenud kirmaste traditsioon ja setode omakultuur leiab tunnustust ka väljaspool Setomaa ja Eesti piire. Täies aus ja hõbedas on seto leelonaised, ehkki lauljate read jäävad aasta-aastalt hõredamaks. Kahele poole piiri killustatud ja linnadesse laiali pillutatud rahvast liidab augusti esimesel nädalavahetusel toimuv Seto kuningriigi päev, aga ka kirikupühad Värskas, Saatses, Obinitsas ja Miikses – siia tullakse kokku kaugemaltki. Paraku jäävad neile, kes siinpool piiri, pühad Petseris ja Mõlas enamasti küll kättesaamatuks.

Heiki Valk (1959) on Tartu ülikooli arheoloogia kabineti juhataja.
Arvatavasti 16. sajandil asustati sõdades tühjenenud maadele Petseri kloostri ümbrusse külade kaupa vene talupoegi ning tekkis ulatuslik vene asustusvöönd Petserist lõuna pool (Taeluva–Saalesja–Pankjavitsa–Laura liin). Ehkki kontaktaladel elasid setod ja venelased külg külje kõrval, on elatud eri külades.

Piir piki jõgesid. Eesti muinasaja lõppjärgus oli suur osa praegusest Setomaast Irboska võimukeskuse kaugem läänepoolne tagamaa. Kindlama piiri kujunemine Seto- ja Võrumaa vahele hõredalt asustatud metsaaladele seostub Saksa idaekspansiooni pidurdumisega 1240. aastatel. Liivimaa ida- ja Venemaa läänepiiri aitasid määratleda looduslikud tähised: Miikse oja, Piusa, Mädajõgi ja Võhandu. Poliitiline piir tähistas ka eri uskude – õigeusu ja katoliku kiriku rajajoont. Tõenäoliselt polnud konfessionaalsel piiril esialgu siiski suuremat tähendust: nii ühel kui ka teisel pool elasid edasi maausk ja vanad kombed. Eriti kestvad on need olnud Setomaal, kus muistsed arusaamad püsisid kõrvuti kristlikega veel 20. sajandilgi. Ilmselt oli piiril rahva enesemääratluses esialgu eeskätt administratiivne ja poliitiline, mitte usuline või etnokultuuriline tähendus: ühele poole jäid Liivimaa, teisele Vene alamad. Keskaegse Liivimaa idapiir püsis ka Poola ja Rootsi ajal, samuti pärast Liivimaa liitmist Venemaaga Põhjasõjas. Võrumaa jäi endiselt Liivimaa, Setomaa aga Pihkva kubermangu.

Arvatavasti on tõsisem kultuurivahe Seto- ja Võrumaa vahel kasvanud alles viimaste sajandite vältel. Võrumaale jõudis luteri kirikust lähtuv kooliharidus juba 17. sajandi lõpul, esimene Setomaa kool tehti Obinitsa 1890. a. ning veel 1920.–30. aastatel ei peetud tihti vajalikuks lastele haridust anda. Pärisorjuse kaotamine Liivimaal 1819. a. ja talude päriseksostmine lõid Võrumaal eeldused 1860.–1870. aastate rahvuslikuks ärkamiseks, maarahvast eestlasteks saamiseks. Algasid seltsielu ja ühistegevus. Mõisate vahendusel Võrumaa küladesse jõudnud euroopaliku kultuuri idapiiriks jäi ajaloolise Liivimaa rajajoon. Just mõisatest pärinevad Eesti külapildile omased hoonete laudvooderdised, lillepeenrad, iluaiad ja talualleed.

Setomaal kestis seevastu kuni 1920. aastateni endiselt keskajale omane elulaad, ühiskonna aluseks olid küla- ja hõimusidemed ning jätkus külamaade perioodiline ümberjaotamine talude vahel hingede arvu alusel.

Setomaa ühendati ülejäänud Eestiga Tartu rahu alusel alles 1920. aastal. Edukad rahuläbirääkimised andsid Eestile ka strateegiliselt vajaliku piiriäärse puhvertsooni: venelastega asustatud alad Setomaast ida ja lõuna pool. Eestiga liidetud territooriumist tehti uus maakond: Petserimaa, mille keskuseks sai Petseri linn. 1920.–30. aastad tõid kaasa kiired muudatused. 1920. aastate alguses pandi inimestele perekonnanimed, lõppes talumaade kruntiajamine. Ristpalkmajadele tekkisid laudvoodrid, küladesse jõudsid ajalehed, koolikohustus, ühistegevus ja moodsad põllutöömasinad.

1944. aastal, pärast Nõukogude vägede teistkordset sissetungi eraldati Eestist enamik Petserimaast koos Petseriga. Neist aladest sai Pihkva oblasti Petseri rajoon. Eesti taasiseseisvumise järel muutis Venemaa 1994. a. ühepoolselt endise liiduvabariikide piiri riigipiiriks ning asus seda välja ehitama. 1998. a. sügisel loobus Eesti oma nõudmistest taastada Tartu rahu piir. Uus piir jagas Setomaa kaheks. Praegu võib teisele pool piiri jäänud setosid olla ligikaudu 500 inimest.

Eneseteadmine tõusuteel. Setode etnilist identiteeti on aidanud hoida rahva pidev juurdevool läänest: mõisaorjuse eest on läbi sajandite põgenetud Venemaale, kus riigi- ja kloostrimaadel oli rohkem vabadust ja maksud väiksemad. Ehkki potisetod on Kagu-Eestis liikunud ja oma kaupa pakkunud juba ammu, teadvustus setode kui hõimurahva olemasolu Eestis laiemalt alles 20. sajandi algusaastatel. 1902 kogus Setomaalt laulusid Jakob Hurt; 1912. a. esinesid vanapärastes rõivastes ja rohke kaelahõbedaga laulunaised esimest korda Vanemuise kontserdilaval. 1920.–1930. aastad tõid kaasa “järeleaitamispoliitika” ja setode kultuurilise eestistamise. Eesti riigi ja eestlaste suhe setodesse on läbi aegade olnud üleolev. Eri usk ja kombed, aga ka õigeusu taustaga eesnimed on andnud põhjust setode seostamiseks venelastega. Setode etnilist identiteeti kaotav poliitika jätkus nõukogude ajal, mil koolides keelati kasutada murdekeelt ja nõuti üleminekut kirjakeelele (sama toimus ka Võrumaal).

Mittemõistmist jätkub eestlaste seas tänini. 2000. a. rahvaloendusel keelati märkida rahvuse nimeks seto. Samas on setosid – rahvarõivas laulunaisi ja nende kaelahõbedat edukalt kasutatud Eesti kaubamärgina. 20. sajandi arengute tagajärg on topeltidentiteedi teke setode seas: enamik määratleb end ühtaegu nii eestlase kui ka setona. Kuigi setode eneseteadvus on 20. sajandi teisel poolel eestlaste vaimse ja kultuurilise surve tõttu märgatavalt lahjenenud, kuulutas setode esinduskogu Seto kongress 2002. aastal setod omaette rahvuseks.

Erinevalt eestlastest pole setod minevikus olnud pärisorjad. Setomaa inimene on lihtne ja aval, kuid ühtaegu kaval ja läbinägelik. Elamine piirialadel – venelaste ja Liivimaa vahel, sõdade ja rüüsteretkede tallermaal on andnud ajaloolise kogemuse. Võõras tulija katsutakse läbi ja pannakse paika: võetakse omaks või mitte.

Jakob Hurda andmetel oli 1902. a. setosid (ilma Petseri linnata) 16 571 hinge. Praeguseks on olukord muutunud. Ida-Setomaa külad on põlisrahvast peaaegu tühjenenud ning seto talud on müüdud venelastest uusasukatele elamuteks või suvilateks. Ka Setomaa Eesti-osas on üha rohkem tühje maju. Nagu mujaltki ääremaadelt on noored viimase poole sajandi vältel ümber asunud linnadesse ning lahkumine kestab tänini. Setode praegune arv on teadmata. Kolmes seto vallas – Meremäel, Mikitamäel ja Värskas – elab kokku umbes 5000 inimest, neist valdav enamik setod.

Looduse ürgse iluga liituvad vanad külad ja kultuurmaastikud. Suhe inimese ja looduse vahel on tasakaalus või taas viimase kasuks pöördumas. Põhja-Setomaad – Värska ja Saatse ümbrust iseloomustavad liivased ja väheviljakad maad ning männimetsad. Värska lahe ümbrusele vajutab oma pitseri järve lähedus. Petseri-taguseid põllumaastikke ilmestavad Uutsõ ja Mõla org. Üle viimase avaneb Irboska linnamäelt Setomaa ilusamaid ja avaramaid vaateid.

Petserimaa ajalooline asustustuumik paikneb Petserist ida pool, Irboska lähistel. Irboska linnus oli tähtis majanduslik ja võimukeskus juba viikingiajal: 862. a. on seda mainitud ühena kolmest varjaagide rajatud Vene riikluse tugipunktist. Muinaslinnuse lähedale kerkis 1330. aastal paest kivilinnus, millele vastukaaluks ehitas ordu 1342. a. keskaegse Liivimaa idapiirile Vastseliina ja Aluksne linnuse. Järgmise sammu astus taas Venemaa: 1473. aastal asutati Petseri klooster – üks tähtsamaid riigis. Liivi sõja ajal sai klooster müüri ja kaitsetorni. Peagi tekkis Petseri kloostri juurde alev, mis hiljem sai linnaõigused. Usuelu keskus oli keskajal ka Mõla klooster.

Arheoloogia andmetel on suur osa Setomaa põhja- ja lääneosa küladest üsna hilised: alguse saanud alles 16.–18. sajandil. Kultuurkihilaigud praegustes külasüdametes näitavad, et asustus on järjepidevalt püsinud samades kohtades. Setomaa väikeste sumbküladega maastikupilt on paljuski säilitanud keskaegse üldilme.

Setomaa külamaastikele on omane teistsugune hoonestus kui Võrumaal. Eestis tavaline pikk rehielamu on Setomaale võõras. Rehi oli elamust lahus ning elumaja koosnes kahest poolest: külmast eeskojast ja suure ahjuga eluruumist. Setomaale kunagi omastest kinnistest, suurte laudväravatega õuedest on praeguseks alles vaid vähesed. Petserimaa maastikupildist puuduvad peaaegu täiesti mõisad: maa kuulus peamiselt riigile või Petseri kloostrile. Seevastu ilmestavad külamaastikke õigeusu kirikud ja väiksed külakabelid – tsässonad.

Kultuur elab mälus. Rohkem kui kusagil mujal võib Setomaal tõdeda eri aegade samaaegsust. Minevik ei kesta tänases päevas sildistatud ja viidastatud mälestistena, vaid püsib ka elus ja inimestes. See mitmetasandilisus annab Setomaale oma näo ja väärtuse.

Kirjakultuur on Setomaal hiline nähtus. Teadmised on põlvkonnalt teisele edasi kandunud hoopis teises – suulises vormis. Setomaa on laulude ja lauluemade maa. Minevikus oli laul lahutamatult seotud argielu ja tööga, kuid nüüdseks on see taandunud peoaja ja esinemiste meelelahutuseks. Samas võib rahvapärane ajaloomälu paikadega seotuna ulatuda vägagi kaugesse minevikku, kaugemale kui mujal Eestis. Värska lahe ümbruses kõneldakse tänini järvejääl muiste peetud Jääsõjast, kus jää murdus sõjaväe raskuse all. Kas on need mälestused 1242. a. Jäälahingust? Eestis piirdub teadmine vanadest sõdadest seevastu peaaegu eranditult Rootsi sõjaga.

Vana Setomaad iseloomustab olemisviis, kus puudub selge piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Piir ettemääratuse, kokkusattumuse ja juhuse vahel on tihti ebaselge ning nõidus, maa-arstid ehk sobijad ja maagia ehk kunstid olid veel poole sajandi eest argielu koostisosa. Endisaegses seto maailmapildis on üheks tervikuks põimunud muinastaustaga uskumused ja arusaamad ning õigeusu kiriku õpetus. Ka uskumuste kristlikus pooles võib leida väga vanu ladestusi. Setode vanema põlvkonna jaoks on usk elu ja olemise lahutamatu koostisosa ning ikoonide ehk pühastega pühasenurgad püsivad majades tänini.

Setomaal on püha mõistel eriline tähendus. Pühadusetunnetus seostub kiriku, pühaste ja surnuaia, aga ka vanade kalmetega. Eriline tähendus kuulub seto kultuuris surnutele. Surm ei tähenda täielikku lahkumist. Elavate ja surnute ühtekuuluvus ilmneb kõige eredamalt suurte kirikupühade ajal, kui kalmistud on täis rahvast ja süüakse haudadel.

Vanast ajast uude. Minevik ja aegade paljumõõtmelisus on Setomaalt kadumas koos seda kandvate inimestega. Vana on alles siiski veel niivõrd palju, et kadumine ei toimu kohe. Ajaloolist õhustikku kannavad loodus ja külamaastikud – ruum tervikuna. Side minevikuga püsib habraste niitidena paljude inimeste vahendusel. Neid niite on sedavõrd rohkesti, et kõnelda võib veel üsnagi tihedast ja tugevast võrgustikust.

1990. aastad on setode seas kaasa toonud uue ärkamise ja eneseleidmise. Taastunud on vahepeal katkenud kirmaste traditsioon ja setode omakultuur leiab tunnustust ka väljaspool Setomaa ja Eesti piire. Täies aus ja hõbedas on seto leelonaised, ehkki lauljate read jäävad aasta-aastalt hõredamaks. Kahele poole piiri killustatud ja linnadesse laiali pillutatud rahvast liidab augusti esimesel nädalavahetusel toimuv Seto kuningriigi päev, aga ka kirikupühad Värskas, Saatses, Obinitsas ja Miikses – siia tullakse kokku kaugemaltki. Paraku jäävad neile, kes siinpool piiri, pühad Petseris ja Mõlas enamasti küll kättesaamatuks.

Heiki Valk (1959) on Tartu ülikooli arheoloogia kabineti juhataja.