07-08/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
SETOMAA EL 07-08/2003
Piusa on Setomaa Emajgi

Eestimaa kagunurgas voolav Piusa on Setomaa suurim ja thtsaim jgi, htlasi Setomaa piirijgi. Piusale on tuntust toonud ka selle klm vesi ja suur langus, arvukad veskikohad, kaunid liivakivipaljandid ja haruldaseks muutunud kala harjus.

Piusa jgi saab alguse Plaani Klajrvest Haanja krgustiku keskosas. Je pikkus on 109 km ja selle nitaja jrgi on Piusa Eesti jgede seas auvrsel seitsmendal kohal; eespool sellistest tuntud jgedest nagu Emajgi ja Navesti ning jdes napilt kolme kilomeetriga alla Kasarile. Je 796 km2 suurusest valglast ehk veekogumisalast paikneb Eestis 508 km2 ehk 64%; lejnud osa jb Venemaale. Kui pikkuselt on Piusa Eesti kmne pikema je hulgas, siis valgla suuruselt on ta alles 16. kohal. See aga thendab, et Piusa valgla ja pikkuse suhe on vike ehk jgikond on suhteliselt kitsas.

Piusa jgikond on tugevasti asmmeetriline, sest enamik lisajgesid suubub paremalt kaldalt. Jgikonna 796 km2 suurusest pindalast langeb parempoolsete lisajgede valglate arvele kaks kolmandikku, vasakpoolsete lisajgede valglad hlmavad kokku ainult kolmandiku.


Piusa on piirijgi. Tegelikult ei olegi Piusa kogupikkuses Eesti jgi. Kige alumine, ligi 14 km pikkune lik jb praegu Venemaa territooriumile. Vahepeal (lik suudmest vahemikus 22.39. km lesvoolu) on Piusa 17 km pikkuselt EestiVene piirijgi. Praegu kulgeb mda Piusat ka Plva ja Vru maakonna vaheline piir: Tammelt kuni EestiVene piiripunktini Vmmorski lhedal. Valdade ning nukogudeaegsete klanukogude piirid on kulgenud piki Piusat mitmes ligus ja need piirid on olnud ajaliselt vga psivad.

Ajaloost on teada, et piir piki Piusat Venemaa ja Tartu piiskopkonna valduste vahel kujunes vlja 13.14. sajandil. Piusa jgi oli oma keskjooksul sellest perioodist alates piirijeks, piiri kindlustamiseks alustati 1342. aastal ka Vastseliina linnuse ehitust. Phjasja jrel, mil kogu ala lks Venemaa koosseisu, hakkas Piusa jgi thendama riigisisest Liivimaa ja Pihkva kubermangu, ning kreiside vahelist halduspiiri. Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli jgi maakondadevaheliseks piiriks, mis thendas, et paremkalda veskid kuulusid Petserimaale, vasakkalda veskid Vrumaale. htlasi on Piusa Vana-Vastseliinast kuni Petserini thendanud ka seto ja eesti rahvusliku ning kultuuriruumi piiri. Alles Petserist allavoolu on Piusa Setomaa sisejeks.


Mitmes mttes eriline. Kige rohkem on Piusa tuntud oma suure langu poolest. 1996. a. trkitud Eesti phikaardil on Plaani Klajrve krguseks merepinnast mrgitud 244 m. Je suublaks oleva Pihkva jrve keskmise veetasemena vime arvestada 30 meetrit . m. p. Seega on krguste vahe 214 meetrit, mis teeb je languks keskmiselt 1,96 m/km. Vanemates kirjandusallikates on je lang nidatud suuremana, mis tulenes sellest, et kaua aega arvati je pikkuseks 102,4 km. Praegune pikkus on kibel alates 1980. aastast, kui lpetati Eesti vooluveestiku tpsed uuringud.

Piusa lang on piki jge jaotunud vga ebahtlaselt. Umbes 80% langust jb kahe jeligu arvele. lemjooksu lik lhtest kuni endise Hindoala veskini annab peaaegu poole (105 m) je kogulangust. Siin on Ala-Suhka kohal Piusa je kige jrsema languga osa, kus 1,4 km ulatuses kukub jgi 18 m vrra [4]. Teine suure langusega jelik on Piusa rgoru maastikukaitsealal. Kui veetaseme krgus jes on Vastseliina linnuse lhedal umbes 130 meetrit, siis Tamme veski juures on see 60 meetrit. Kaitseala piires on je lang seega 70 meetrit 3,3 meetrit kilomeetri kohta. Suurema languga jeligud on kaitseala lemjooksul, kus ka jesng on kivine ja vool krestikuline. Krestikuliste jelikude osakaal kaitsealal knib 30%-ni [5].

Piusa alamjooks on sna pikk ligi 60 km pikkune lik alates Raagsilla oja suudmest moodustab le poole je kogupikkusest. Jgi voolab siin VruPetseri orundis, mis on 12 km laiune, sgavalt alusphja likunud rgorg. Vool on aeglane ja jelamm soostunud ning kuni 0,5 km laiusel lammil olev jgi on vga looklev. Siin on hsti nha praegused soodid (endised voolusngi osad), millest enamikel pole hendust jega. Ainult vga krge suurvee korral ujutab jgi lhikese aja jooksul lammi kogu ulatuses le. See on kige paremini vlja kujunenud lammorg Luna-Eestis, mida praegusajal iseloomustavad jesngi kiired muutused, nagu liivaste kallaste intensiivne erosioon, uute jeloogete ja sootide teke, kaldavallide mberkujunemine jne. Viimasel kmne kilomeetri pikkusel suudmelhedasel ligul, soostunud rannikumadalikul on je veereiim ja voolukiirus mjutatud Pihkva jrve veetasemest. Jrve krge veetaseme korral on siin vool paisutuse tttu vaevumrgatav.


Veskid Piusa vete pl. Piusa on tuntud kui vesiveskite jgi, sest suure langu tttu oli veeju kasutamine lihtne ja veskeid palju. Veel 19. sajandi keskpaigas kasutati vesirattaid. Selleks, et vett paisutada, pandi rattast lesvoolu je sngi kive, mida veti paisust altpoolt, et tekiks umbes poole meetri suurune krguste vahe. Nii moodustus nn. puistepais. Veskiehitus sai Piusal hoo sisse sadakond aastat tagasi ja jtkus kuni 1930. aastateni. Vrumaa vesiveskite uurija Friedrich Haidaku andmeil oli jel kokku 39 veskit, mis teeb keskmiselt he veski vhem kui kolme kilomeetri kohta [1]. Kige rohkem oli veskeid je keskjooksul 21 km pikkusel ligul Vana-Vastseliina ja Tamme vahemikus ttas enne Teist maailmasda neliteist veskit: ks veski umbes iga pooleteise kilomeetri jrel. Paisutuskrgus oli 1,54 m ning je 70 m langust sellel ligul kasutati kokku ra 3132 meetrit ehk alla poole.

Kuna je vooluhulk vaadeldaval ligul suureneb allavoolu sna vhe (Piusa je valgla suureneb Miikse oja ja Raagsilla oja vahelisel ligul 48 km2 vrra), siis olenes veski vimsus eelkige paisutuskrgusest. Enamikul juhtudel ei saanud krgeid paise ehitada, sest paisutus oleks kahjustanud nii oma kui naabrite maad, esmajoones jerseid heinamaid. Suuremad ja tuntumad olidki krgemate paisudega Savioja (paisutuskrgus kuni 4 m) ja Tamme veskid. Savioja veskijrv oli Piusa keskjooksul suurim. Seal pti arendada ka kalakasvatust, vhke toodi sisse Misso Pulli jrvest ning koht oli tuntud suvitajaile nii Tartust kui Petserist [1], sest Piusa oru maastik on veski mbruses vga ilus.

Tolleaegsete seaduste kohaselt vis maaomanik tema valdustes olevate veekogudega talitada oma rangemise jrgi. Kui aga vee paisutamine vis mjutada naaberkinnistute maid vi ehitisi, tuli selleks saada kokkulepe, mis mnigi kord fikseeriti lepinguga kohtus vi vallamajas. Piusa veskipaisude ja -jrvede kasutamisel arvestati pris palju looduslike teguritega. Kevadise suurvee ajal hoiti vesivravad lahti, et veevool uhuks veskijrve phjast setted ja surnud taimestiku minema ning paisu taha ei koguneks levalt poolt kaasa toodud risu ja prahti. Samuti tuli vltida jummistuste teket paisu taha. Kui suurvesi puhastas jesngi, oli see looduse suur pesupev. Avatud paisud vimaldasid kalade kudernnet je lemjooksuni vlja ning lisajgedesse. Veetase taastus paisjrvedes kiiresti, sest Piusa veskijrved olid vikese mahuga ning paisutus piirdus tavaliselt jesngiga, mistttu vajalik veetase saavutati prast vesivravate sulgemist mne tunniga vi veelgi kiiremini. Suvel tuli mnel pool vesi all hoida, et vimaldada heinategu paisutuse mjualal olevatel jersetel luhtadel.


Paisutaks praegugi. Viimastel aastatel on Eestis tekkinud laialdane huvi endiste paisude ja veejujaamade taastamise vastu. Ka Piusal on tehtud mitmeid sellealaseid algatusi, eelkige maastikukaitseala hlmavas ligus. Teatud tingimustel on paisutamine ka tnapeval vimalik, kuigi harjuse asurkonna kaitsega satub see tsisesse vastuollu. Seda vastuolu on vimalik teatud mral leevendada, kui paisusid taastades ja kasutades tagatakse vee-elustiku kaitse ning silitatakse je koloogiline seisund. rmiselt oluline on paisud 12 korda aastas eelkige kevadise suurvee ajal alla lasta, sest vastasel korral koguneb paisjrvedesse rohkelt setteid (liiva ja muda) ning kui siis kskord hiljem kogu sete korraga allavoolu lastakse, kahjustatakse allavoolu jvaid kalade elu- ja sigimispaiku. Kalastikule on vees olev puurisu pigem hea, luues elupaiku.

Lhitulevik peab nitama, kuidas on vimalik kokku sobitada kaitsealal seatud piirangud ja je paisutamine, mille veskikohtade taastamine paratamatult kaasa toob. Veskikohad on aga asustusega seotud kultuuriprand, mille silitamist vi taastamist peetakse oluliseks eesmrgiks kaitseala kaitsekorralduskavas [5].

Tuleb nustuda Piusa maastikukaitseala kaitsekorralduskavas esitatuga, et asustuse ja kultuurmaa silimise nimel tuleb igati tervitada inimeste soovi rajada kaitsealale oma kodu endistesse talukohtadesse, arvestades mistagi kaitse-eeskirjas stestatud piiranguid [5]. Asustuse taastamine just veskikohtades annab poolavatud maastikuga Piusa orule suurema vrtuse, kui tielikult metsa kasvanud org.


Vesi on ikka puhas olnud. Loodusliku koostise poolest on Piusa vesi vga sarnane Vhandu ja Ahja je veega ning hdrokeemilise rajoneeringu jrgi kuuluvadki nad hte piirkonda. Keskmise veerikkusega aastail on vees lahustunud mineraalainete hulk talvel 330450 mg/l, suvel 250400 mg/l ja kevadise suurvee ajal 80160 mg/l. Sesoonseid erinevused saab seletada je toitumise aastasisese muutusega. Talvel ja ajuti ka suvel, eriti kuival suvel, on vesi mineraalaineterikkam ja karedam. Suurvee ajal on lekaalus lumesulamisvesi ning jevee mineralisatsioon vheneb talve ja suvega vrreldes 34 korda.

Piusa jgi on ks vheseid jgesid Eestis, mis oli puhtaveeline ka nukogude perioodil. Je lhistel ja ka valglal tervikuna polnud suuri reostusobjekte ning pllumajandus oli vikese intensiivsusega. Jgikonnast veerand paikneb Haanja krgustikul, kust vooluveega reostust phjustavate ainete rakanne on tervikuna vike. Je lemjooksul oli suurim reostaja Vastseliina alevik koos selle lhedal paiknevate suurfarmidega ning keskjooksul Petseri linn. Petseri reostus avaldab jele mju ka praegu, sest linnal pole tnapevast reoveepuhastit. Vahetult allpool linna heitvee sisselasku on jgi veevaesel ajal reostunud fosforiga, mis on iseloomulik just heitveereostusele. Petseri linna reostus avaldub Piusa je vee omadustes ka Korela seirelvendis, mis asub 16 km kaugusel je suudmest ning 14 km allpool Petseri heitvee sisselasku. Biogeenide poolest on aga Korela kohal viimastel aastatel theldatud olukorra paranemist. Jgikonna lejnud osal Ugandi lavamaa kaguosas ning Peipsi lneranniku madalikul oli inimmju tagasihoidlik.

Vee-elustiku jaoks on vga oluline hapnikureiim. Piusa je vees on olnud lahustunud hapniku sisaldus tavaliselt 813 mg/l ja hapnikuga kllastumus 75100%. Suurim on hapnikusisaldus kevadise suurvee ajal, kui veetemperatuur on veel madal (huhapniku difusioon vette on soodne) ning suurest vooluhulgast ja kiirusest tulenevalt on vee segunemine je ristlikes vga hea. Suhteline hapnikusisaldus on viksem talvel jkatte tingimustes ning suvel veevaesel perioodil.

Teiste Kagu-Eesti jgedega vrreldes on Piusa iserasus sna rohke tahke hljumi sisaldus. Hljuvainete sisaldus suureneb allavoolu ning peegeldab je suurest langust tingitud intensiivset erosiooni.

Jgede seisundit hinnatakse veeklassi jrgi. Selleks kasutatakse viieklassilist pinnavee kvaliteedi hindamise ssteemi, kus I klass thistab kige paremat ja V klass kige halvemat klassi. Veekaitse eesmrk on saavutada vhemalt II klass ehk hea seisund. Veeklassi mrates tuleb vimaluse korral arvesse vtta eelneva kuue aasta keskkonnaseire raames vi mnel muul viisil kogutud andmeid. Koondhinnangu saamiseks leitakse iga proovi analsitulemustest viie komponendi (vees lahustunud O2 kllastustase, BHT5, NH4, Nld ja Pld) hulgast parameeter, mille kvaliteedinitajad on halvimad ning selle alusel mratakse veeklass.

Viimase kmne aasta riikliku seire andmed Korela lvendi kohta nitavad, et Piusa vesi vastab kigi nitajate jrgi vhemalt II klassi nuetele. Vee-elustiku jaoks olulisemad nitajad, nagu O2 sisaldus, BHT ja ldlmmastik, vastavad enamiku ksikproovide analsitulemuste phjal krgeima I veekvaliteedi klassi nuetele. NH4 ja Pld puhul aga on ka III, ksikutel juhtudel veelgi halvema kvaliteediklassile vastavaid tulemusi. Niisugused hlbed on iseloomulikud just madalveeperioodidele, mil jevee omadused halvenevad otseselt Petseri linna reostuse mjul.


Suvi on Piusal lhike. Piusa veetemperatuuri on mdetud Vastseliina alevikus, kus ttas veemdupost aastail 19681997. Kuigi selle veemduposti andmed kajastavad veetemperatuuri je lemjooksul, saab andmeid kasutada ka allapoole jva jeligu iseloomustamiseks. Vib eeldada, et Piusa kesk- ja alamjooksul, kus sgavas orus avaneb jesngi rohkem phjavett kui lemjooksul, on vesi suvel jahedam kui veemduposti mtelvendis.

Tingituna suurest phjaveelisest toitumisest on Piusa jgi mrkimisvrselt klmaveeline [3]. Eriti selgelt avaldub Piusa erinevus sama piirkonna tasandikujgedega vrreldes suvisel poolaastal. Niteks Emajega vrreldes on Piusa hdroklimaatiline suvi (pevad keskmise veetemperatuuriga le 15 oC) koguni 43 peva vrra lhem, kevad ja sgis seevastu mrgatavalt pikemad. Kevadel kulub rohkem aega jesngi tuleva klma phjavee soojenemiseks ning augustis, juba esimeste jahedamate ilmadega langeb veetemperatuur phjavee mjul kiiresti alla 15 kraadi. Kui Luna-Eesti madalates orgudes voolavatel jgedel algab suvi mai viimastel pevadel vi juuni alguses, siis phjaveelisel Piusal jb suve algus kahekmne peva vrra hilisemaks (keskmine algus 19. juunil) ning lpeb paar ndalat varem (keskmiselt 12. augustil).

Piusa 30-aastases vaatlusreas on ainult kaheksateistkmnel aastal suve krgeim veetemperatuur ulatunud le 20 oC. Kuid niisugusel tasemel psib temperatuur lhikest aega, tavaliselt mne peva. Soojalaine mdudes jaheneb vesi kiiresti paari kraadi vrra ja jb lhikesele hdroklimaatilisele suvele iseloomuliku temperatuuri vahemikku: 1517 oC. Alamjooksul on vesi muidugi veidi soojem.


Kobras trjub harjuse. Jahe, ajuti lausa klm, keemilistelt omadustelt puhas vesi on loonud soodsad eeldused lheliste jaoks. Piusa jelik Tamme paisust lesvoolu kuni Vana-Vastseliina sillani ning lisajgedest Miikse ja Raagsilla oja ties ulatuses on lheliste kudemis- ja elupaikade riiklikus nimekirjas. Puhtaveeline jgi on kodu tosina kalaliigi, sealhulgas ka kaitsealustele liikidele, nagu harjus, vldas ja jeforell. Kalastikult on Piusa teinud tuntuks seal elutsev harjuse (kohalikus keeles hrnas) asurkond, mida kusagil mujal Eestis nii arvukalt ei leidu. Katsepkide phjal oli harjus veel 23 aastat tagasi eesktt maastikukaitseala piires vga tavaline ja selgelt valdav kalaliik [2]. Ehkki harjusele sobivate koelmualade poolest on Piusa Eesti parim jgi, on harjuse arvukus viimastel aastatel mrgatavalt vhenenud ning jeforell, keda kmmekond aastat tagasi Piusas katsepkides peaaegu ei olnudki, on muutunud harjusest tavalisemaks.

Harjuse arvukust on vhendanud eelkige kopra arvukuse suurenemine. Kobraste mju harjuse asurkonnale avaldub otseselt koprapaisude kaudu: need takistavad kaladel piki jge liikuda. Sigimispaiku siiski jagub, ent sigimisolud tervikuna on thelepanuvrselt viletsamaks muutunud. 2000. a. oli kaitseala piires kalade liikumisteel kaheksa letamatut rndetakistust ja kuus raskesti vi ajuti letatavat takistust [2], praegu vib neid veel rohkem olla. Neli viiendikku nendest takistustest on koprapaisud. Seega on viimased aastad nidanud, et hoopis kopra tegevus on phjustanud kahju Piusa je vrtuslikuma kalaliigi harjuse arvukusele ja levikule.


1. Haidak, Friedrich; Post, Olev 1970. Veskid Piusa je looduskaitsealal. Vru. Ksikiri: Vru koduloomuuseum.


2. Jrveklg, Rein 2000. Piusa je harjuse asurkonna uuring Piusa je rgoru maastikukaitseala piires. Tartu. Aruanne: Vrumaa keskkonnateenistus.


3. Jrvet, Arvo 2001. Veekogude klimaatilised aastaajad. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 90: 4881.


4. Liblik, Tiiu 1966. Jooni Piusa oru geomorfoloogiast. EGS-i aastaraamat 1964/1965. Tallinn: 3455.


5. Tnisson, Andres 2000. Piusa rgoru maastikukaitseala kaitsekorralduskava. TallinnVru. Ksikiri: Vrumaa keskkonnateenistus.


Arvo Jrvet (1948) on hdroloog, loodusgeograaf, Tartu likooli geograafia instituudi lektor.



Arvo Jrvet
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet