Eestimaa kagunurgas voolav Piusa on Setomaa suurim ja tähtsaim jõgi, ühtlasi Setomaa piirijõgi. Piusale on tuntust toonud ka selle külm vesi ja suur langus, arvukad veskikohad, kaunid liivakivipaljandid ja haruldaseks muutunud kala – harjus.

Piusa jõgi saab alguse Plaani Külajärvest Haanja kõrgustiku keskosas. Jõe pikkus on 109 km ja selle näitaja järgi on Piusa Eesti jõgede seas auväärsel seitsmendal kohal; eespool sellistest tuntud jõgedest nagu Emajõgi ja Navesti ning jäädes napilt kolme kilomeetriga alla Kasarile. Jõe 796 km2 suurusest valglast ehk veekogumisalast paikneb Eestis 508 km2 ehk 64%; ülejäänud osa jääb Venemaale. Kui pikkuselt on Piusa Eesti kümne pikema jõe hulgas, siis valgla suuruselt on ta alles 16. kohal. See aga tähendab, et Piusa valgla ja pikkuse suhe on väike ehk jõgikond on suhteliselt kitsas.

Piusa jõgikond on tugevasti asümmeetriline, sest enamik lisajõgesid suubub paremalt kaldalt. Jõgikonna 796 km2 suurusest pindalast langeb parempoolsete lisajõgede valglate arvele kaks kolmandikku, vasakpoolsete lisajõgede valglad hõlmavad kokku ainult kolmandiku.

Piusa on piirijõgi. Tegelikult ei olegi Piusa kogupikkuses Eesti jõgi. Kõige alumine, ligi 14 km pikkune lõik jääb praegu Venemaa territooriumile. Vahepeal (lõik suudmest vahemikus 22.–39. km ülesvoolu) on Piusa 17 km pikkuselt Eesti–Vene piirijõgi. Praegu kulgeb mööda Piusat ka Põlva ja Võru maakonna vaheline piir: Tammelt kuni Eesti–Vene piiripunktini Võmmorski lähedal. Valdade ning nõukogudeaegsete külanõukogude piirid on kulgenud piki Piusat mitmes lõigus ja need piirid on olnud ajaliselt väga püsivad.

Ajaloost on teada, et piir piki Piusat Venemaa ja Tartu piiskopkonna valduste vahel kujunes välja 13.–14. sajandil. Piusa jõgi oli oma keskjooksul sellest perioodist alates piirijõeks, piiri kindlustamiseks alustati 1342. aastal ka Vastseliina linnuse ehitust. Põhjasõja järel, mil kogu ala läks Venemaa koosseisu, hakkas Piusa jõgi tähendama riigisisest Liivimaa ja Pihkva kubermangu, ning kreiside vahelist halduspiiri. Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli jõgi maakondadevaheliseks piiriks, mis tähendas, et paremkalda veskid kuulusid Petserimaale, vasakkalda veskid Võrumaale. Ühtlasi on Piusa Vana-Vastseliinast kuni Petserini tähendanud ka seto ja eesti rahvusliku ning kultuuriruumi piiri. Alles Petserist allavoolu on Piusa Setomaa “sisejõeks”.

Mitmes mõttes eriline. Kõige rohkem on Piusa tuntud oma suure langu poolest. 1996. a. trükitud Eesti põhikaardil on Plaani Külajärve kõrguseks merepinnast märgitud 244 m. Jõe suublaks oleva Pihkva järve keskmise veetasemena võime arvestada 30 meetrit ü. m. p. Seega on kõrguste vahe 214 meetrit, mis teeb jõe languks keskmiselt 1,96 m/km. Vanemates kirjandusallikates on jõe lang näidatud suuremana, mis tulenes sellest, et kaua aega arvati jõe pikkuseks 102,4 km. Praegune pikkus on käibel alates 1980. aastast, kui lõpetati Eesti vooluveestiku täpsed uuringud.

Piusa lang on piki jõge jaotunud väga ebaühtlaselt. Umbes 80% langust jääb kahe jõelõigu arvele. Ülemjooksu lõik lähtest kuni endise Hindoala veskini annab peaaegu poole (105 m) jõe kogulangust. Siin on Ala-Suhka kohal Piusa jõe kõige järsema languga osa, kus 1,4 km ulatuses “kukub” jõgi 18 m võrra [4]. Teine suure langusega jõelõik on Piusa ürgoru maastikukaitsealal. Kui veetaseme kõrgus jões on Vastseliina linnuse lähedal umbes 130 meetrit, siis Tamme veski juures on see 60 meetrit. Kaitseala piires on jõe lang seega 70 meetrit – 3,3 meetrit kilomeetri kohta. Suurema languga jõelõigud on kaitseala ülemjooksul, kus ka jõesäng on kivine ja vool kärestikuline. Kärestikuliste jõelõikude osakaal kaitsealal küünib 30%-ni [5].

Piusa alamjooks on üsna pikk – ligi 60 km pikkune lõik alates Raagsilla oja suudmest moodustab üle poole jõe kogupikkusest. Jõgi voolab siin Võru–Petseri orundis, mis on 1–2 km laiune, sügavalt aluspõhja lõikunud ürgorg. Vool on aeglane ja jõelamm soostunud ning kuni 0,5 km laiusel lammil olev jõgi on väga looklev. Siin on hästi näha praegused soodid (endised voolusängi osad), millest enamikel pole ühendust jõega. Ainult väga kõrge suurvee korral ujutab jõgi lühikese aja jooksul lammi kogu ulatuses üle. See on kõige paremini välja kujunenud lammorg Lõuna-Eestis, mida praegusajal iseloomustavad jõesängi kiired muutused, nagu liivaste kallaste intensiivne erosioon, uute jõeloogete ja sootide teke, kaldavallide ümberkujunemine jne. Viimasel kümne kilomeetri pikkusel suudmelähedasel lõigul, soostunud rannikumadalikul on jõe veereþiim ja voolukiirus mõjutatud Pihkva järve veetasemest. Järve kõrge veetaseme korral on siin vool paisutuse tõttu vaevumärgatav.

Veskid Piusa vete pääl. Piusa on tuntud kui vesiveskite jõgi, sest suure langu tõttu oli veejõu kasutamine lihtne ja veskeid palju. Veel 19. sajandi keskpaigas kasutati vesirattaid. Selleks, et vett paisutada, pandi rattast ülesvoolu jõe sängi kive, mida võeti paisust altpoolt, et tekiks umbes poole meetri suurune kõrguste vahe. Nii moodustus nn. puistepais. Veskiehitus sai Piusal hoo sisse sadakond aastat tagasi ja jätkus kuni 1930. aastateni. Võrumaa vesiveskite uurija Friedrich Haidaku andmeil oli jõel kokku 39 veskit, mis teeb keskmiselt ühe veski vähem kui kolme kilomeetri kohta [1]. Kõige rohkem oli veskeid jõe keskjooksul – 21 km pikkusel lõigul Vana-Vastseliina ja Tamme vahemikus töötas enne Teist maailmasõda neliteist veskit: üks veski umbes iga pooleteise kilomeetri järel. Paisutuskõrgus oli 1,5–4 m ning jõe 70 m langust sellel lõigul kasutati kokku ära 31–32 meetrit ehk alla poole.

Kuna jõe vooluhulk vaadeldaval lõigul suureneb allavoolu üsna vähe (Piusa jõe valgla suureneb Miikse oja ja Raagsilla oja vahelisel lõigul 48 km2 võrra), siis olenes veski võimsus eelkõige paisutuskõrgusest. Enamikul juhtudel ei saanud kõrgeid paise ehitada, sest paisutus oleks kahjustanud nii oma kui naabrite maad, esmajoones jõeäärseid heinamaid. Suuremad ja tuntumad olidki kõrgemate paisudega Savioja (paisutuskõrgus kuni 4 m) ja Tamme veskid. Savioja veskijärv oli Piusa keskjooksul suurim. Seal püüti arendada ka kalakasvatust, vähke toodi sisse Misso Pulli järvest ning koht oli tuntud suvitajaile nii Tartust kui Petserist [1], sest Piusa oru maastik on veski ümbruses väga ilus.

Tolleaegsete seaduste kohaselt võis maaomanik tema valdustes olevate veekogudega talitada oma äranägemise järgi. Kui aga vee paisutamine võis mõjutada naaberkinnistute maid või ehitisi, tuli selleks saada kokkulepe, mis mõnigi kord fikseeriti lepinguga kohtus või vallamajas. Piusa veskipaisude ja -järvede kasutamisel arvestati üpris palju looduslike teguritega. Kevadise suurvee ajal hoiti vesiväravad lahti, et veevool uhuks veskijärve põhjast setted ja surnud taimestiku minema ning paisu taha ei koguneks ülevalt poolt kaasa toodud risu ja prahti. Samuti tuli vältida jääummistuste teket paisu taha. Kui suurvesi puhastas jõesängi, oli see looduse suur pesupäev. Avatud paisud võimaldasid kalade kuderännet jõe ülemjooksuni välja ning lisajõgedesse. Veetase taastus paisjärvedes kiiresti, sest Piusa veskijärved olid väikese mahuga ning paisutus piirdus tavaliselt jõesängiga, mistõttu vajalik veetase saavutati pärast vesiväravate sulgemist mõne tunniga või veelgi kiiremini. Suvel tuli mõnel pool vesi all hoida, et võimaldada heinategu paisutuse mõjualal olevatel jõeäärsetel luhtadel.

Paisutaks praegugi. Viimastel aastatel on Eestis tekkinud laialdane huvi endiste paisude ja veejõujaamade taastamise vastu. Ka Piusal on tehtud mitmeid sellealaseid algatusi, eelkõige maastikukaitseala hõlmavas lõigus. Teatud tingimustel on paisutamine ka tänapäeval võimalik, kuigi harjuse asurkonna kaitsega satub see tõsisesse vastuollu. Seda vastuolu on võimalik teatud määral leevendada, kui paisusid taastades ja kasutades tagatakse vee-elustiku kaitse ning säilitatakse jõe ökoloogiline seisund. Äärmiselt oluline on paisud 1–2 korda aastas – eelkõige kevadise suurvee ajal – alla lasta, sest vastasel korral koguneb paisjärvedesse rohkelt setteid (liiva ja muda) ning kui siis ükskord hiljem kogu sete korraga allavoolu lastakse, kahjustatakse allavoolu jäävaid kalade elu- ja sigimispaiku. Kalastikule on vees olev puurisu pigem hea, luues elupaiku.

Lähitulevik peab näitama, kuidas on võimalik kokku sobitada kaitsealal seatud piirangud ja jõe paisutamine, mille veskikohtade taastamine paratamatult kaasa toob. Veskikohad on aga asustusega seotud kultuuripärand, mille säilitamist või taastamist peetakse oluliseks eesmärgiks kaitseala kaitsekorralduskavas [5].

Tuleb nõustuda Piusa maastikukaitseala kaitsekorralduskavas esitatuga, et asustuse ja kultuurmaa säilimise nimel tuleb igati tervitada inimeste soovi rajada kaitsealale oma kodu endistesse talukohtadesse, arvestades mõistagi kaitse-eeskirjas sätestatud piiranguid [5]. Asustuse taastamine just veskikohtades annab poolavatud maastikuga Piusa orule suurema väärtuse, kui täielikult metsa kasvanud org.

Vesi on ikka puhas olnud. Loodusliku koostise poolest on Piusa vesi väga sarnane Võhandu ja Ahja jõe veega ning hüdrokeemilise rajoneeringu järgi kuuluvadki nad ühte piirkonda. Keskmise veerikkusega aastail on vees lahustunud mineraalainete hulk talvel 330–450 mg/l, suvel 250–400 mg/l ja kevadise suurvee ajal 80–160 mg/l. Sesoonseid erinevused saab seletada jõe toitumise aastasisese muutusega. Talvel ja ajuti ka suvel, eriti kuival suvel, on vesi mineraalaineterikkam ja karedam. Suurvee ajal on ülekaalus lumesulamisvesi ning jõevee mineralisatsioon väheneb talve ja suvega võrreldes 3–4 korda.

Piusa jõgi on üks väheseid jõgesid Eestis, mis oli puhtaveeline ka nõukogude perioodil. Jõe lähistel ja ka valglal tervikuna polnud suuri reostusobjekte ning põllumajandus oli väikese intensiivsusega. Jõgikonnast veerand paikneb Haanja kõrgustikul, kust vooluveega reostust põhjustavate ainete ärakanne on tervikuna väike. Jõe ülemjooksul oli suurim reostaja Vastseliina alevik koos selle lähedal paiknevate suurfarmidega ning keskjooksul Petseri linn. Petseri reostus avaldab jõele mõju ka praegu, sest linnal pole tänapäevast reoveepuhastit. Vahetult allpool linna heitvee sisselasku on jõgi veevaesel ajal reostunud fosforiga, mis on iseloomulik just heitveereostusele. Petseri linna reostus avaldub Piusa jõe vee omadustes ka Korela seirelävendis, mis asub 16 km kaugusel jõe suudmest ning 14 km allpool Petseri heitvee sisselasku. Biogeenide poolest on aga Korela kohal viimastel aastatel täheldatud olukorra paranemist. Jõgikonna ülejäänud osal Ugandi lavamaa kaguosas ning Peipsi lääneranniku madalikul oli inimmõju tagasihoidlik.

Vee-elustiku jaoks on väga oluline hapnikureþiim. Piusa jõe vees on olnud lahustunud hapniku sisaldus tavaliselt 8–13 mg/l ja hapnikuga küllastumus 75–100%. Suurim on hapnikusisaldus kevadise suurvee ajal, kui veetemperatuur on veel madal (õhuhapniku difusioon vette on soodne) ning suurest vooluhulgast ja kiirusest tulenevalt on vee segunemine jõe ristlõikes väga hea. Suhteline hapnikusisaldus on väiksem talvel jääkatte tingimustes ning suvel veevaesel perioodil.

Teiste Kagu-Eesti jõgedega võrreldes on Piusa iseärasus üsna rohke tahke hõljumi sisaldus. Hõljuvainete sisaldus suureneb allavoolu ning peegeldab jõe suurest langust tingitud intensiivset erosiooni.

Jõgede seisundit hinnatakse veeklassi järgi. Selleks kasutatakse viieklassilist pinnavee kvaliteedi hindamise süsteemi, kus I klass tähistab kõige paremat ja V klass kõige halvemat klassi. Veekaitse eesmärk on saavutada vähemalt II klass ehk hea seisund. Veeklassi määrates tuleb võimaluse korral arvesse võtta eelneva kuue aasta keskkonnaseire raames või mõnel muul viisil kogutud andmeid. Koondhinnangu saamiseks leitakse iga proovi analüüsitulemustest viie komponendi (vees lahustunud O2 küllastustase, BHT5, NH4, Nüld ja Püld) hulgast parameeter, mille kvaliteedinäitajad on halvimad ning selle alusel määratakse veeklass.

Viimase kümne aasta riikliku seire andmed Korela lävendi kohta näitavad, et Piusa vesi vastab kõigi näitajate järgi vähemalt II klassi nõuetele. Vee-elustiku jaoks olulisemad näitajad, nagu O2 sisaldus, BHT ja üldlämmastik, vastavad enamiku üksikproovide analüüsitulemuste põhjal kõrgeima – I veekvaliteedi klassi nõuetele. NH4 ja Püld puhul aga on ka III, üksikutel juhtudel veelgi halvema kvaliteediklassile vastavaid tulemusi. Niisugused hälbed on iseloomulikud just madalveeperioodidele, mil jõevee omadused halvenevad otseselt Petseri linna reostuse mõjul.

Suvi on Piusal lühike. Piusa veetemperatuuri on mõõdetud Vastseliina alevikus, kus töötas veemõõdupost aastail 1968–1997. Kuigi selle veemõõduposti andmed kajastavad veetemperatuuri jõe ülemjooksul, saab andmeid kasutada ka allapoole jääva jõelõigu iseloomustamiseks. Võib eeldada, et Piusa kesk- ja alamjooksul, kus sügavas orus avaneb jõesängi rohkem põhjavett kui ülemjooksul, on vesi suvel jahedam kui veemõõduposti mõõtelävendis.

Tingituna suurest põhjaveelisest toitumisest on Piusa jõgi märkimisväärselt külmaveeline [3]. Eriti selgelt avaldub Piusa erinevus sama piirkonna tasandikujõgedega võrreldes suvisel poolaastal. Näiteks Emajõega võrreldes on Piusa hüdroklimaatiline suvi (päevad keskmise veetemperatuuriga üle 15 oC) koguni 43 päeva võrra lühem, kevad ja sügis seevastu märgatavalt pikemad. Kevadel kulub rohkem aega jõesängi tuleva külma põhjavee soojenemiseks ning augustis, juba esimeste jahedamate ilmadega langeb veetemperatuur põhjavee mõjul kiiresti alla 15 kraadi. Kui Lõuna-Eesti madalates orgudes voolavatel jõgedel algab suvi mai viimastel päevadel või juuni alguses, siis “põhjaveelisel” Piusal jääb suve algus kahekümne päeva võrra hilisemaks (keskmine algus 19. juunil) ning lõpeb paar nädalat varem (keskmiselt 12. augustil).

Piusa 30-aastases vaatlusreas on ainult kaheksateistkümnel aastal suve kõrgeim veetemperatuur ulatunud üle 20 oC. Kuid niisugusel tasemel püsib temperatuur lühikest aega, tavaliselt mõne päeva. Soojalaine möödudes jaheneb vesi kiiresti paari kraadi võrra ja jääb lühikesele hüdroklimaatilisele suvele iseloomuliku temperatuuri vahemikku: 15–17 oC. Alamjooksul on vesi muidugi veidi soojem.

Kobras tõrjub harjuse. Jahe, ajuti lausa külm, keemilistelt omadustelt puhas vesi on loonud soodsad eeldused lõheliste jaoks. Piusa jõelõik Tamme paisust ülesvoolu kuni Vana-Vastseliina sillani ning lisajõgedest Miikse ja Raagsilla oja täies ulatuses on lõheliste kudemis- ja elupaikade riiklikus nimekirjas. Puhtaveeline jõgi on kodu tosina kalaliigi, sealhulgas ka kaitsealustele liikidele, nagu harjus, võldas ja jõeforell. Kalastikult on Piusa teinud tuntuks seal elutsev harjuse (kohalikus keeles hõrnas) asurkond, mida kusagil mujal Eestis nii arvukalt ei leidu. Katsepüükide põhjal oli harjus veel 2–3 aastat tagasi eeskätt maastikukaitseala piires väga tavaline ja selgelt valdav kalaliik [2]. Ehkki harjusele sobivate koelmualade poolest on Piusa Eesti parim jõgi, on harjuse arvukus viimastel aastatel märgatavalt vähenenud ning jõeforell, keda kümmekond aastat tagasi Piusas katsepüükides peaaegu ei olnudki, on muutunud harjusest tavalisemaks.

Harjuse arvukust on vähendanud eelkõige kopra arvukuse suurenemine. Kobraste mõju harjuse asurkonnale avaldub otseselt koprapaisude kaudu: need takistavad kaladel piki jõge liikuda. Sigimispaiku siiski jagub, ent sigimisolud tervikuna on tähelepanuväärselt viletsamaks muutunud. 2000. a. oli kaitseala piires kalade liikumisteel kaheksa ületamatut rändetakistust ja kuus raskesti või ajuti ületatavat takistust [2], praegu võib neid veel rohkem olla. Neli viiendikku nendest takistustest on koprapaisud. Seega on viimased aastad näidanud, et hoopis kopra tegevus on põhjustanud kahju Piusa jõe väärtuslikuma kalaliigi – harjuse arvukusele ja levikule.

1. Haidak, Friedrich; Post, Olev 1970. Veskid Piusa jõe looduskaitsealal. Võru. Käsikiri: Võru koduloomuuseum.

2. Järvekülg, Rein 2000. Piusa jõe harjuse asurkonna uuring Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala piires. Tartu. Aruanne: Võrumaa keskkonnateenistus.

3. Järvet, Arvo 2001. Veekogude klimaatilised aastaajad. – Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 90: 48–81.

4. Liblik, Tiiu 1966. Jooni Piusa oru geomorfoloogiast. – EGS-i aastaraamat 1964/1965. Tallinn: 34–55.

5. Tõnisson, Andres 2000. Piusa ürgoru maastikukaitseala kaitsekorralduskava. Tallinn–Võru. Käsikiri: Võrumaa keskkonnateenistus.

Arvo Järvet (1948) on hüdroloog, loodusgeograaf, Tartu ülikooli geograafia instituudi lektor.