07-08/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
SETOMAA EL 07-08/2003
Kes sa oled, palunõid?

Mõni suvi tagasi küsisin ühe kena Võrumaa vanainimesega juttu ajades muu hulgas, kas ta ka palunõiast midagi kuulnud on. Saadud vastus ajab mind veel praegugi mõnusalt muigama, kuid selles leidub siiski oma tõetera. Kirjakeelde ümber panduna kõlab tema arutlus umbes nõnda: On jah selline jutilise sabaga. Kui vaatama hakkad, oleks nagu mingi lind, aga teiselt poolt – nagu orav.

Uskumusteateid poolmütoloogilise palunõia kohta ongi Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud peamiselt Eestimaa lõunapoolsetest kihelkondadest, iseäranis Võrumaalt. Ja nagu heal lapsel ikka, on tal murrakuti palju nimesid: Otepää, Kanepi, Urvaste, Karula, Rõuge, Põlva, Vastseliina ja Räpina kihelkonnas ning Setomaal on kutsutud teda palu- või palonõiaks; Hargla kihelkonnas palulutikuks; Helmes palukärbiks; Karksi, Sangaste, Helme ja Karula kihelkonnas ka palukärgiks (kärg) või nõmmekärbiks [3]. Wiedemanni sõnaraamatusse on ta samuti üles tähendatud: palokärbane, palokärblane, palonõid – üks suur sisalik või madu, kelle hammustus tõenäoliselt mürgine peaks olema [4].

Salapärase palunõia elupaik – nagu nimigi osutab – on palumännikud, kus ta eriti vanade kändude lähikonnas olla ennast mõnusalt sisse seadnud. Rahvauskumuste kohaselt on palunõid väga mürgine: peast suskab, tagant pritsib mürki. Välja nägevat ta nagu väikene siibuga siug ehk siis tiivuline madu – vikerkaarevärviline, jäme ja kirju. Harglas teadsid vanad naised kõnelda, et palunõid saavat ainult inimese varjust inimest rünnata. Eriti ohtlik olla palunõid siis, kui tema näeb inimest enne, kui inimene teda: siis hüppavat näkku ja salvavat. Usuti, et kui palulutik tulle visata, siis kustub tuli ära. Nii nagu mürkmaost salvatut, ei tohtinud ka inimest, keda palunõid oll´ pandnu ehk siis hammustanud või “nõelanud”, tulekoldega hoonesse tuua. Muidu võivat haige seal veelgi enam üles paistetada ja koguni surra. Üks rahvapäraseid ravivõtteid nii maohammustuse kui ka palunõia “nõelamise” vastu oli kahjustatud koha või koguni inimese kaevamine maasse: muld imevat ohtliku mürgi endasse.

Rahvapärimuse järgi ei õnnestu lihtsurelikul palunõida tappa, sest tema tükid otsivad üksteist üles ja kasvavad kiiresti kokku tagasi.

Süütu sisalik ja väike väänkael. Üheks salapärase palunõia kujutelma prototüübiks võib pidada Lõuna-Eestis levinud kivisisalikku. Lõuna-Eesti liivased männikud on selle sisaliku levikuareaali põhjapiire. Kivisisalik on Eestis kantud ka punasesse raamatusse.

Ilmselt just kivisisaliku iseloomulik käitumine jälitamise ja ohu korral on andnud inimestele põhjust pidada teda ohtlikuks ja mürgiseks olevuseks. Kui lugesin Eesti Rahvaluule Arhiivis palunõia kohta käivaid uskumusteateid, meenus koolipõlves loetud kirjeldus kitsikusse sattunud kivisisaliku käitumisest: “Päästes end jälitamise eest, viib kivisisalik täie käigu peal saba järsult kõrvale ja teinud kohapeal poolpöörde, pöörab pea jälitaja suunas. [---] Sageli päästab kivisisalik end puudel ronides, kusjuures tõuseb tüvepidi üles mööda spiraali nagu oravgi. Kinnipüütuna katsub ta agaralt ennast lahti rebida, ajab suu pärani ja klammerdub võimaluse korral kõvasti sõrme külge” [1].

Kuid mütoloogilisel palunõial on veel teinegi arvatav algkuju: varblasesuurune rähniliste hulka kuuluv lind väänkael, keda Lõuna-Eestis, eriti Räpina kandis tuntakse rahvapäraselt samuti kui palunõida. Tema saabumine ennustab sooja kevadet ja laul ei kuuluta erinevalt teistest lindudest mitte vihma, vaid põuda. Väänkaela laulu, nagu ka vaenukäo ja öösorri oma, on peetud ka surma ettekuulutajaks – öeldi, et uss laulab. Mart Mäger on vahendanud oma raamatus “Linnud rahva keeles ja meeles” loodusesõbra teateid, mille kohaselt nii mõnedki ussijutud Taevaskoja ümbruses käivad hoopis väänkaela kohta, sest puuõõnes pesa peal aimab ta ussi järele nii liigutuste kui ka häälitustega [2].

Müütiline palunõid ja temaga seotud uskumused on Kagu-Eesti rahvapärimuses nüüdseks peaaegu hääbunud. Vaikselt ja märkamatult, nagu on igaviku radadele läinud needki inimesed, kes tema olemasolus Võrumaa liivastes palumännikutes ei kahelnud. Kas selle põhjuseks on tänapäeva inimeste keskmiselt parem või keskmiselt kesisem loodustundmine, see on juba iseküsimus.


1. Darjevski, I. S. 1985. Sisalikulised. – Loomade elu 5. Kahepaiksed ja roomajad. Valgus, Tallinn: 209–211.


2. Mäger, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn.


3. Pall, Valdek (toim.) 1989.Väike murdesõnastik. II. Tallinn: 171.


4. Wiedemann, Ferdinand J. 1973. Eesti-saksa sõnaraamat. Tallinn: 762.



Marju Torp-Kõivupuu (1960) on folklorist, TPÜ dotsent.



Marju Torp-Kõivupuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012