Veel kolm-neli aastakümmet tagasi oli ereda sulestikuga tähelepanu köitev siniraag Eestis üsna tavaline. Nüüdseks on temast saanud peaaegu et unelmate sinilind. Setomaal ja mujal Lõuna-Eestis võib siniraagu siiski veel näha.

Siniraag ehk rahvaliku nimega Saksamaa vares on üks silmatorkavamaid liike meie linnustikus. Eri toonides küütlevad sinised sulepartiid tiibadel, sabal, peas ja keha alapoolel moodustavad kontrasti erksa kaneelpruuni tooniga linnu seljasulestikus. See eksootiline värvipalett avaldub eriti siniraa lennupildis, kui kõik need erksad värvid vaheldumisi välgatavad. Isas- ja emaslind on välimuselt väga sarnased, kuid isaslinnu saba äärmisi siniseid sulgi ehivad pisut välja ulatuvad mustad tipud.

Elupaik ja toitumine. Siniraag vajab vaheldusrikast maastikku. Ta pesitseb sageli hõredates ja valgusküllastes metsaservades, eriti kuivades männikutes. Eelistatud toitumispaigad on aga avamaastikel: metsaservades ja -lagendikel, kuivadel niitudel, vaheldusrikaste kõlvikutega põllumaadel, jõeluhtadel jne. Eestis on siniraag viimasel ajal asunud elama pigem kultuurmaastikku, sest leiab sealt peale toidu ka pesitsusvõimalusi. Praeguseni asustatud elupaikades torkab silma põllumaastiku tunduvalt suurem vaheldus ja eri kultuuride ning maaharimisviiside mitmekesisus.

Siniraag sööb peamiselt keskmise suurusega ja suuremaid putukaid, eriti mardikalisi (põrniklased ja siklased). Meie oludes tabab ta aga ilmselt kõige sagedamini suuri ritsikaid. Valdavate saakobjektide jaotus tundub olevat sõltuvuses putukate kättesaadavusest eri aastaaegadel: kevadise lendlusaktiivsuse aegu tabab siniraag rohkem suuri mardikaid, juulis-augustis poegade toitmise ajal valdavalt ritsikaid. Vahel saab ta kätte ka sisaliku, mõne väiksema konna või isegi hiire. Saaki varitseb siniraag hea vaatega kõrgel istumispaigal – elektriliinil või -postil, puuoksal jne. –, kust ta saaki märgates maapinnale sööstab. Lendavaid putukaid haarab ka õhust.

Pere-elu. Siniraag saabub meie aladele talvituspaikadest troopilises Aafrikas aprilli lõpul või mai alguses. Siis peetakse paarilise leidmiseks mängulende, kus isaslind kõrgelt õhust järsult alla liueldes oma sulestiku kirevust näitab. Just sel ajal võib sagedamini kuulda ka tema karedat ragistavat ning pisut varese kraaksatust meenutavat häält. Muidu kraaksatab see üpris vaikne lind vaid vaenlast nähes või mõnel muul põhjusel ärevusse sattudes. Kurameerimiskäitumises on võib-olla veelgi olulisem emaslinnu demonstratiivne toitmine: emand istub oma meelispaigas ning laseb isandal tassida endale kõikvõimalikke maiuspalasid. Nõnda käituvad teisedki liigid, kel järglaste eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud: arvatavasti mõõdab emaslind nii tulevase pereisa tublidust poegade toitjana. Kui on tegemist väljakujunenud paariga, siis võib maiuspala üleandmisele järgneda paaritumine.

Siniraag pesitseb suuremates puuõõnsustes ja eriti musträhni vanades pesakoobastes. Sobivate looduslike õõnsuste puudusel hõivab ka pesakaste, seejuures sobivad kuldnokkadele valmistatud tehiskodudest vaid need, mil suurem lennuava. Pesamaterjali siniraag ise ei varu, vaid tüüpilise suluspesitsejana muneb 3–4 mustrita valget muna õõnsuse (pesakasti) põhja. Ligi 20-päevase haudumise järel kooruvad pojad, kes jäävad pessa üpris kauaks: 25–30 päevaks. Kuivõrd hauduma asutakse juba pärast esimese muna munemist, kooruvad pojad eri ajal, erinedes seetõttu sageli nii kasvukiiruselt kui ka suuruselt. Kehvematel aastatel või suuremate pesakondade puhul pole haruldane, et nõrgemad pojad surevad. Pärast poegade pesast lahkumist hoiab pesakond veel nädal kuni paar pesitsuspiirkonda. Kui pojad saavad saagijahil juba iseseisvalt hakkama, nõrgenevad peresidemed ning märkamatult algab lindude hajumine lõuna poole ja äraränne. Viimaseid siniraagu nähakse meil tavaliselt augusti lõpus või septembri esimesel poolel.

Üldlevik. Siniraag on levinud Lääne-Palearktise segametsade, stepi-, poolkõrbe ja vahemerelises vööndis ning Põhja-Aafrikas. Euroopas varasematel aegadel tavalise liigi levila on nüüdseks killustunud mitme eraldatud asurkonna elualaks, kusjuures suuremas osas Lääne-Euroopast on siniraag taandunud. Alles on veel tuumiklevilad Pürenee poolsaarel, Ungaris ja mujal Ida-Euroopas. Taandumise põhjustena on pakutud ühelt poolt mitmesuguste keskkonnamürkide, sealhulgas insektsiidide (putukatõrjemürkide) hoolimatut ja ohtrat kasutamist. Teiselt poolt on kindlasti mõju avaldanud kunagiste vaheldusrikaste kõlvikutega põllumajandusmaastiku kadu ülemineku tõttu intensiivsele suurtootmisele Lääne-Euroopas. Arvatavasti tunneb siniraag puudust ka pesapaikadest, sest vanad õõnsustega puud ja metsatukad on suurpõlde rajades hävitatud ning sobivas suuruses pesakastide ülesseadmise tava hääbumas.

Levik ja arvukus Eestis. 1950.–1960. aastatel oli siniraag meil üle maa (kuigi paiguti ebaühtlaselt) levinud haudelind, keda mõnes piirkonnas oli silmatorkavalt palju. 1970. aastatel, mil algasid ulatuslikud muutused põllumajanduslikus maakasutuses ja tehnoloogiates, hakkas siniraagude arvukus kiiresti vähenema. Selle kümnendi keskpaigast kuni 1980. keskpaigani oli teda linnuatlase andmetel rohkem veel Saaremaal, Loode-Eestis, Pärnu lahe piirkonnas ning eriti Kagu-Eestis: üldse võis neid sel ajal pesitseda 75–125 paari. Siis hakkas siniraagude arvukus väga kiiresti vähenema, üksikud kindlad pesitsejad olid 1990. algusest teada vaid Kagu-Eestis. Aastaist 2000–2002 teatakse veel üht-kaht pesitsevat paari Valgamaal, kunagises levikukeskmes. Seega on siniraag Eestis, oma praegusaegse levila põhjapiiril, jõudnud väljasuremise künnisele. Ainus lootus on, et Läti päritolu noorlinnud tulevad pesitsema Valga- ja Võrumaale, kus on selle liigi seisundi parandamiseks üles seatud rohkesti pesakaste. Sel kevadel nähti Valgamaa pesituspiirkonnas vaid kaht paari ja üksikut vanalindu. Üksikuid linde on märgatud ka Põlva- ja Võrumaal. See annab lootust, et see liik pole siiski veel päris kadumas.

Kaitse. Siniraag on kantud Eesti punase raamatu eriti ohustatud liikide lehele ja kuulub II kaitsekategooriasse. Tegemist on ka Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa ning Berni ja Bonni konventsiooni II lisa liigiga.

Siniraa pesitsusvõimalusi saab parandada, seades üles sobiva suurusega pesakaste: need peaksid olema 40 cm kõrged, 25 x 25 cm laiuse põhjaga ning lennuava läbimõõduga 8–10 cm. Pesakastid tuleks kinnitada vähemalt nelja-viie meetri kõrgusele metsaserval, taluhoone seinal, pargis jne. Sellistes pesakastides pesitsevad ka kuldnokad ja isegi rasvatihased, nii et pole karta nende tühjaksjäämist. Et jälgida selle haruldase linnuliigi käekäiku ja korraldada tema kaitset, on oluline saada teateid kõigi pesitsejate ja ka kindlas piirkonnas pikemalt peatunud vanalindude kohta. Andke oma tähelepanekutest võimalikult kiiresti teada Eesti ornitoloogiaühingule (tel. 07 422 195, faks 07 422 180, e-post eoy@eoy.ee).

Mati Kose (1970) on ornitoloog, siniraagude kaitse ja uurimise üks taasalgatajaid 2000. aastal.