07-08/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldused EL 07-08/2003
Siniraag

Veel kolm-neli aastakmmet tagasi oli ereda sulestikuga thelepanu kitev siniraag Eestis sna tavaline. Ndseks on temast saanud peaaegu et unelmate sinilind. Setomaal ja mujal Luna-Eestis vib siniraagu siiski veel nha.

Siniraag ehk rahvaliku nimega Saksamaa vares on ks silmatorkavamaid liike meie linnustikus. Eri toonides ktlevad sinised sulepartiid tiibadel, sabal, peas ja keha alapoolel moodustavad kontrasti erksa kaneelpruuni tooniga linnu seljasulestikus. See eksootiline vrvipalett avaldub eriti siniraa lennupildis, kui kik need erksad vrvid vaheldumisi vlgatavad. Isas- ja emaslind on vlimuselt vga sarnased, kuid isaslinnu saba rmisi siniseid sulgi ehivad pisut vlja ulatuvad mustad tipud.

Elupaik ja toitumine. Siniraag vajab vaheldusrikast maastikku. Ta pesitseb sageli hredates ja valguskllastes metsaservades, eriti kuivades mnnikutes. Eelistatud toitumispaigad on aga avamaastikel: metsaservades ja -lagendikel, kuivadel niitudel, vaheldusrikaste klvikutega pllumaadel, jeluhtadel jne. Eestis on siniraag viimasel ajal asunud elama pigem kultuurmaastikku, sest leiab sealt peale toidu ka pesitsusvimalusi. Praeguseni asustatud elupaikades torkab silma pllumaastiku tunduvalt suurem vaheldus ja eri kultuuride ning maaharimisviiside mitmekesisus.

Siniraag sb peamiselt keskmise suurusega ja suuremaid putukaid, eriti mardikalisi (prniklased ja siklased). Meie oludes tabab ta aga ilmselt kige sagedamini suuri ritsikaid. Valdavate saakobjektide jaotus tundub olevat sltuvuses putukate kttesaadavusest eri aastaaegadel: kevadise lendlusaktiivsuse aegu tabab siniraag rohkem suuri mardikaid, juulis-augustis poegade toitmise ajal valdavalt ritsikaid. Vahel saab ta ktte ka sisaliku, mne viksema konna vi isegi hiire. Saaki varitseb siniraag hea vaatega krgel istumispaigal elektriliinil vi -postil, puuoksal jne. , kust ta saaki mrgates maapinnale sstab. Lendavaid putukaid haarab ka hust.


Pere-elu. Siniraag saabub meie aladele talvituspaikadest troopilises Aafrikas aprilli lpul vi mai alguses. Siis peetakse paarilise leidmiseks mngulende, kus isaslind krgelt hust jrsult alla liueldes oma sulestiku kirevust nitab. Just sel ajal vib sagedamini kuulda ka tema karedat ragistavat ning pisut varese kraaksatust meenutavat hlt. Muidu kraaksatab see pris vaikne lind vaid vaenlast nhes vi mnel muul phjusel revusse sattudes. Kurameerimiskitumises on vib-olla veelgi olulisem emaslinnu demonstratiivne toitmine: emand istub oma meelispaigas ning laseb isandal tassida endale kikvimalikke maiuspalasid. Nnda kituvad teisedki liigid, kel jrglaste eest hoolitsevad mlemad vanalinnud: arvatavasti mdab emaslind nii tulevase pereisa tublidust poegade toitjana. Kui on tegemist vljakujunenud paariga, siis vib maiuspala leandmisele jrgneda paaritumine.

Siniraag pesitseb suuremates puunsustes ja eriti mustrhni vanades pesakoobastes. Sobivate looduslike nsuste puudusel hivab ka pesakaste, seejuures sobivad kuldnokkadele valmistatud tehiskodudest vaid need, mil suurem lennuava. Pesamaterjali siniraag ise ei varu, vaid tpilise suluspesitsejana muneb 34 mustrita valget muna nsuse (pesakasti) phja. Ligi 20-pevase haudumise jrel kooruvad pojad, kes jvad pessa pris kauaks: 2530 pevaks. Kuivrd hauduma asutakse juba prast esimese muna munemist, kooruvad pojad eri ajal, erinedes seetttu sageli nii kasvukiiruselt kui ka suuruselt. Kehvematel aastatel vi suuremate pesakondade puhul pole haruldane, et nrgemad pojad surevad. Prast poegade pesast lahkumist hoiab pesakond veel ndal kuni paar pesitsuspiirkonda. Kui pojad saavad saagijahil juba iseseisvalt hakkama, nrgenevad peresidemed ning mrkamatult algab lindude hajumine luna poole ja rarnne. Viimaseid siniraagu nhakse meil tavaliselt augusti lpus vi septembri esimesel poolel.


ldlevik. Siniraag on levinud Lne-Palearktise segametsade, stepi-, poolkrbe ja vahemerelises vndis ning Phja-Aafrikas. Euroopas varasematel aegadel tavalise liigi levila on ndseks killustunud mitme eraldatud asurkonna elualaks, kusjuures suuremas osas Lne-Euroopast on siniraag taandunud. Alles on veel tuumiklevilad Prenee poolsaarel, Ungaris ja mujal Ida-Euroopas. Taandumise phjustena on pakutud helt poolt mitmesuguste keskkonnamrkide, sealhulgas insektsiidide (putukatrjemrkide) hoolimatut ja ohtrat kasutamist. Teiselt poolt on kindlasti mju avaldanud kunagiste vaheldusrikaste klvikutega pllumajandusmaastiku kadu lemineku tttu intensiivsele suurtootmisele Lne-Euroopas. Arvatavasti tunneb siniraag puudust ka pesapaikadest, sest vanad nsustega puud ja metsatukad on suurplde rajades hvitatud ning sobivas suuruses pesakastide lesseadmise tava hbumas.


Levik ja arvukus Eestis. 1950.1960. aastatel oli siniraag meil le maa (kuigi paiguti ebahtlaselt) levinud haudelind, keda mnes piirkonnas oli silmatorkavalt palju. 1970. aastatel, mil algasid ulatuslikud muutused pllumajanduslikus maakasutuses ja tehnoloogiates, hakkas siniraagude arvukus kiiresti vhenema. Selle kmnendi keskpaigast kuni 1980. keskpaigani oli teda linnuatlase andmetel rohkem veel Saaremaal, Loode-Eestis, Prnu lahe piirkonnas ning eriti Kagu-Eestis: ldse vis neid sel ajal pesitseda 75125 paari. Siis hakkas siniraagude arvukus vga kiiresti vhenema, ksikud kindlad pesitsejad olid 1990. algusest teada vaid Kagu-Eestis. Aastaist 20002002 teatakse veel ht-kaht pesitsevat paari Valgamaal, kunagises levikukeskmes. Seega on siniraag Eestis, oma praegusaegse levila phjapiiril, judnud vljasuremise knnisele. Ainus lootus on, et Lti pritolu noorlinnud tulevad pesitsema Valga- ja Vrumaale, kus on selle liigi seisundi parandamiseks les seatud rohkesti pesakaste. Sel kevadel nhti Valgamaa pesituspiirkonnas vaid kaht paari ja ksikut vanalindu. ksikuid linde on mrgatud ka Plva- ja Vrumaal. See annab lootust, et see liik pole siiski veel pris kadumas.


Kaitse. Siniraag on kantud Eesti punase raamatu eriti ohustatud liikide lehele ja kuulub II kaitsekategooriasse. Tegemist on ka Euroopa Liidu linnudirektiivi I lisa ning Berni ja Bonni konventsiooni II lisa liigiga.

Siniraa pesitsusvimalusi saab parandada, seades les sobiva suurusega pesakaste: need peaksid olema 40 cm krged, 25 x 25 cm laiuse phjaga ning lennuava lbimduga 810 cm. Pesakastid tuleks kinnitada vhemalt nelja-viie meetri krgusele metsaserval, taluhoone seinal, pargis jne. Sellistes pesakastides pesitsevad ka kuldnokad ja isegi rasvatihased, nii et pole karta nende thjaksjmist. Et jlgida selle haruldase linnuliigi kekiku ja korraldada tema kaitset, on oluline saada teateid kigi pesitsejate ja ka kindlas piirkonnas pikemalt peatunud vanalindude kohta. Andke oma thelepanekutest vimalikult kiiresti teada Eesti ornitoloogiahingule (tel. 07 422 195, faks 07 422 180, e-post eoy@eoy.ee).


Mati Kose (1970) on ornitoloog, siniraagude kaitse ja uurimise ks taasalgatajaid 2000. aastal.



Mati Kose
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet