Paljud loodusfotograafid eelistavad diafilmi negatiivmaterjalile. See on ka mõistetav, sest diamaterjalidel on omad eelised: suurem värvuste küllastatus ja teravus. Erinevalt negatiivfilmist vajab aga diafilm väga täpset säritust, nii et juba pool astet kõrvalekallet võib rikkuda soovitud tulemuse.

Tänapäevased peegelkaamerad on varustatud valgusmõõdikuga. Sageli suhtutakse sellesse liiga usalduslikult, sest ei teata, kuidas see toimib. Tagajärg võib olla hulk raisatud kaadreid.

Kõik valgusmõõdikud on gradueeritud keskmise halltooni etaloni järgi: pinnale, mis peegeldab 18% temale langevast valgusest. Mõõdik arvab õigeks just selle tumenemisastme. Valgusmõõdik loeb nii musta, valget kui ka kõiki värvusi keskmise hallina ja annab säritusaja selle järgi: tumeda üle ja valge alla. Parima tulemuse saamiseks on vaja säritust korrigeerida. Näiteks: pildistades valget või heledat õit (mis tahes valget pinda) lisada mõõdiku näidule parandus +0,5 kuni +1 astet, mis tagab heleda pinna läbitöötluse ja detailid.

Kui on tegemist keskmiste halltoonidega (värvused taandatud keskmisele hallile), siis võib mõõdiku näit olla üsna õige, mitte aga suurte kontrastide puhul. Eri värvusi hindab valgusmõõdik eri moodi: roheline näib tumedam kui tegelikult ja punane vastupidi. Mõõtmistulemust tuleks rohelise puhul parandada alla- ja punase puhul ülespoole. Väga tume või must pind vajab särituse vähendamist.

Vastu valgust pildistades sihime varjukülge. Sedagi peab säritusel arvestama, lisades +1 kuni +2 astet, kui just ei soovita siluetilaadset pilti.

Korrigeerimata ei saa läbi ka juhul, kui pildistada väga lähedalt vaherõnga, lisaläätse või makrokonverteriga: siis tuleb säritust pikendada.

Valgusmõõdik on säritamisel hea abivahend, aga ärgem usaldagem teda jäägitult.

Enno Väljal (1928) on vabakutseline fotograaf, mitme fotoalbumi autor. Loodusfotoga tegelenud ligikaudu 30 aastat.