Loodusseaduste järgi peaksid liivarannad kui kuhjerannad juurdetuleva liiva arvel üha laienema. Tegelikkuses on praegu vastupidist märgata nii meil, teistes Läänemere riikides kui ka kogu maailmas. Näib, et mitte kusagil ei pea üldtunnustatud teoreetilised seisukohad enam paika. Liivarannad üha kahanevad.
Viimase paarikümne aasta jooksul on paljude meie liivarandade looduslik seisund järk-järgult halvemaks muutunud. Osa teadlaste arvates võib põhjuseks olla maailmamere tõus. Randade pikaajalise arengu seisukohalt on kliima soojenemisega kaasnev oletatav maailmamere tõus aga liiga aeglane: ligikaudne kiirus on vaid 1,5–2 mm aastas. Selline aeglane veetõus ei saa otseselt mõjutada praegusaegseid rannaprotsesse. Pealegi kompenseerib Läänemere põhjaosas merevee tõusu umbes niisama kiire maakoore kerkimine. Pikemas perspektiivis, umbes 50–100 aasta pärast võib mõningane merevee taseme tõus väga laugetel rannikutel siiski põhjustada märgatavaid elukeskkonna muutusi.
Liiv kaitseb randa. Teaduslikus kirjanduses on liivarandade halvale seisukorrale korduvalt tähelepanu juhitud [1]. Liivarannad hõlmavad küll vaid umbes viiendiku maailmamere rannajoone kogupikkusest, kuid on hinnatud puhkepaigad ja seetõttu hästi uuritud. Teadusuuringute põhjal on selgunud, et vaid umbes kümnendik liivarandadest areneb kuhjerandade seaduspärasuste kohaselt ja 20% püsib veel stabiilsena. Enamasti on need lahepärades paiknevad nn. taskurannad, kust rannaliival pole väljapääsu. Ligi 70% allub aga tugevatele tormipurustustele ja neilt kantakse liiva minema. See on pikaajaline protsess, mida sageli ei märgata enne, kui liivarand on kahanenud üle loodusliku vastupanuvõime kriitilise piiri ning mõni tugev torm purustab ranna või isegi rannajoone lähedal paiknenud hooned.
Randade arengu seisukohalt on lai liivarand ise parim looduslik rannakaitsesüsteem, sest tugevate tormilainete tekitatud murdlusvool sumbub liivakehas ega ulatu purustama selle tagamaal olevaid luiteahelikke. See on praegu kogu maailmas tunnustatud randade kaitse kontseptsiooni lähtekoht. Varem liiva-kruusarandadel laialt kasutatud kaitseseinad ja muulid pole alati ega igal pool ennast õigustanud.
Tormid sagenevad ja purustavad. Tähtis on teada, et rannaprotsessid kiirenevad erakordselt tugevate tormide tõttu kõrge ajuvee ajal. Kujunenud tingimustes suureneb tormilaine kõrgus ning jõud mitu korda. Lainetuse energia vabaneb keskmisest veepiirist tunduvalt kaugemal maa pool, näiteks rannaluidete jalamil. Sellise isegi väga lühiajalise, ühe-kaheööpäevase ülitugeva tormi energia võib olla mitu korda suurem kui tavaliste, sageli ette tulevate tormide oma. Seepärast võivad nad põhjustada randade muutusi, mis jäävad püsima aastakümneteks (-sadadeks) või ei taastu olukord üldse. Seda on kinnitanud paljude Eesti randade [5, 6, 7, 8 jt.], ent ka Läänemere teiste piirkondade uuringud ning mitmed erialaspetsialistid [14, 15].
Ligi kolmekümne aasta uuringud on tõestanud, et mererandade aktiivne areng on Eestis hüppeline, kui langeb kokku mitu randade jaoks ebasoodsat tingimust. Eeskätt erakordselt tugevatest tuultest põhjustatud tormilainetus, kõvade tormituultega kaasnev ajutine väga kõrge mereveetase ja soojade talvede tõttu külmumata meri ning rannasetted. Niisuguseid perioode võib nimetada ekstreemseteks või erakordsete tingimuste kokkulangemiseks [7 jt.]. Viimane selline oli 1999. aasta sügistalv, eriti aga 2001. aasta 15. november. Selle tormi tagajärgi võib looduses leida ka 100–150 aasta pärast.
Peale tormilainete vähendavad kaitsvat liivakogust rannas ka tormituuled, mis puhuvad liiva maismaale metsa alla. Võsul ja Narva-Jõesuus on randa viivad teed sageli liiva täis kantud, Pirita metsaalune on mõnigi kord pärast tormi lausa valge.
Ilmsete muutuste tõttu Maa kliimas on erakordsete perioodide sagedus Läänemeres mitmekordistunud. Intensiivistuv tsüklonaalne tegevus on toonud kaasa tugevate tormide sagenemise. Seda tunnistavad ka ilmavaatlused ja mõõtmised. Seoseid globaalsete kliimamuutuste ja rannaprotsesside aktiviseerumise vahel tuleb veel uurida, kuna vaatlusread on kindlate järelduste tegemiseks liialt lühikesed. Ent selge on see, et kui ekstreemseid perioode on tavatult tihti, arenevad rannad justkui pideva stressi tingimustes. Randade looduslik seisund ei suuda kahe purustava tormi vahel enam taastuda ja iga järgmine tormirünnak võib põhjustada uusi muutusi. Randade arengu elavnemine Eestis kinnitab seda.
Inimene ei pruugi süüdi olla. Nii mõnigi ranna uusasukas, kes on oma valdused rajanud lausa lainete meelevalda, võib tormile järgnenud hommikul ärgates märgata, et tema krundi suurus on tunduvalt vähenenud. Nüüd esitatakse süüdistusi, mõnikord lausa kategoorilisi nõudmisi. Ent purustuste tegelikke põhjusi on sageli väga keeruline selgitada. Kui teha süüdlast otsides vääraid lõppjäreldusi ja rakendada mittesobivaid kaitsemeetmeid, võib selle tõttu rannikukeskkonna kui terviku looduslik tasakaaluseisund veelgi halveneda. Ühtlasi ei paku see rahuldust ka inimesele endale.
Tundub, et laiema üldsuse, ranniku uusasukate, aga ka paljude erialade spetsialistide arvates on mererandade ehituse ja arengu, setete dünaamika ning kogu rannikukeskkonna muutused n.-ö. palja silmaga nähtavad ega vajagi tõsisemat teaduslikku lähenemist. Nõnda pole harvad juhtumid, kus randade arenguga seotud praktilisi ülesandeid lahendatakse kas pealiskaudselt või tegelevad sellega mõne teise eriala spetsialistid, kes ei ole kursis randade ehituse ja arengu üldtunnustatud teoreetiliste seisukohtadega. Rannikul toimuva näiline lihtsus ja arusaadavus ei peegelda kaugeltki rannavööndi protsesside tegelikku iseloomu.
Randade nüüdisseisundit pealiskaudselt uurides arvatakse sageli esmajärjekorras seda, et inimene on rannikul midagi valesti teinud. Kuid olukorda süvenedes selgub enamasti, et looduslikud protsessid on aktiviseerunud. See näib omakorda olevat tingitud globaalsetest kliimamuutustest, eriti kliima soojenemisest, mis meil avaldub eeskätt soojades, vähese lume ja jääkattega talvedes.
Muidugi sekkub inimene järjest enam loodusprotsesside käiku. Üha ulatuslikumad hüdrotehnilised tööd ja rajatised võivad hakata muutma rannasetete liikumise looduslikku tasakaalu. Mitte alati ei arvestata looduslike kulutus- ja kuhjesüsteemide arengu iseärasusi ega rannaprotsesside seotust naaberpiirkondadega. Kohati kasutatakse mereliiva (Prangli, Naissaar), isegi rannaliiva (Kloogaranna) ehituste tarbeks, nõrgendades sellega liivarandade looduslikku kaitsevõimet. Rahnude eemaldamisel rannikumerest kõrvaldatakse looduslik lainemurdja, avades tormilainetele vaba juurdepääsu ka juba hääbunud rannaastangutele. Siiski võib inimese mõtlematut sekkumist rannaprotsesside kulgu praegu veel käsitada teisejärgulisena.
Mererand on kiiresti muutuv keskkond, mille evolutsiooni on väga raske prognoosida, samuti hinnata õigesti inimtegevuse mõju rannikuloodusele ning siin valitsevaid protsesse (eriti kvantitatiivselt). Tugeva tormi ajal, erakordselt keerulistes loodusoludes on keeruline saada tõeseid andmeid setete liikumise või ranna- ja rannalähedase merepõhja muutuste kohta. Tavaliselt me näeme ja fikseerimegi vaid tulemust, ega tea põhjusi. Seetõttu “ravime” ka looduses sageli vaid tulemust, mitte põhjust.
Nii mõnigi kord ületähtsustatakse randade arengus hoovusi, mis nagu veaks rannast liiva avamerre [12]. Rannasetted, eriti kruus ja veeris, aga ka liiv on sedavõrd rasked, et püsihoovus ei suuda neid paigast nihutada. Ent mingi nurga all randuvad tormilained ja nende pidurdumisel kujunenud murdlusvool liigutavad setteosakesi, veeretades neid mööda rannajoone lauget nõlva samuti nurga all üles. Sealt jõuavad need raskusjõu ja tagasivoolava merevee mõjul eelmisest asukohast veidi eemal jälle veepiirile tagasi. Niimoodi siksakiliselt nihkudes liiguvad nii setteosakesed kui ka kogu aktiivne settekeha iga lainega hüppeliselt mingis kindlas suunas edasi.
Paljuaastast keskmist rannasetete liikumise suunda nimetavad rannauurijad settevooluks, aga setete voolamisega pole sellel midagi ühist. Keskmise liikumissuuna taustal võivad setted ka vastassuunas liikuda. Kõik oleneb tuulte ja lainete reþiimist. Igal juhul tuleb sadamaid projekteerides tingimata arvestada nn. settevoolu suunda, et vältida merekanalite ja sadamasuudmete ummistumist [4, 10].
Eesti rannad, eriti liivarannad on viimastel aastakümnetel ilmselgelt muutunud. Näiteid võiks tuua ka mujalt Läänemere randadelt.
Tugevate tormikahjustuste jälgi on mitmel pool Kirde-Eesti rannikul. Enam teada on suured tormikahjustused Narva-Jõesuu supelranna piires [9]. Intensiivsed purustused algasid siin 1975./76. aastavahetuse erakordse tormiga. Selle tormi käigus taganes luiteliivadesse kujunenud murrutusastang kuni viis meetrit. Sama torm möllas ka Pärnu lahes Valgerannas ja mujal, kus tormilainete saagiks langesid luidetel kasvavad puud, hävisid isegi mõned hooned. Tugevad purustused Narva-Jõesuus jätkusid, kuni 1980. aastate keskel hakati liivaranna liivakeha kunstlikult laiendama ja jõesuudmesse kaitsemuuli ehitama. Need tööd on rahapuudusel pooleli jäänud, seepärast jätab kaitsemuuli tehniline seisukord soovida. Ent juurdepumbatud liiva ja seda kinnihoidva muuli tõttu on supelranna jõesuudmepoolne osa praegu rahuldavas seisukorras.
Tugevalt mõjutasid Eestis mererandu 1990. a. jaanuari-märtsi tormid. Näiteks Saaremaa Järve-Mändjala liivane rannaastang taganes koos luidetega mitme kilomeetri pikkusel lõigul 4–5 meetrit maa poole ja umbes nelja kilomeetri pikkuselt rannikulõigult kanti kokku ära üle 30 000 m³ liiva. Suured muutused olid siis ka Ruhnu saare idarannikul Limo liivarannas. Tormipurustuste all kannatasid taas Valgerand, Aegna saare lõunarannik jne.
Lähiaegade viimased eriti tugevate, tormide perioodid Eestis ja kogu Läänemere rannikul olid 1999. aasta lõpp ja 2001. aasta sügis. Ajavahemikku 8.11.1999–26.12.1999 langes Vilsandi vaatlusjaama andmeil viisteist tormipäeva, mil tuule keskmine kiirus oli maksimaalselt 20 m/s või rohkem, ning mereveetase tõusis 1,5 meetrit üle keskmise.
Ulatuslikke rannapurustusi oli peaaegu kogu Eesti rannikul eri rannatüüpide piires. Enim kannatasid liivarannad Saaremaal Kiipsaare neemel ja Järve-Mändjala puhkerannal, Pärnus ja Valgerannas ning kruusa-veeristikrannad Sõrve poosaare tipus ja Küdema lahes. Tallinnas Kakumäe poolsaare rannikul ja mitmel pool mujal intensiivistus liivakivipankade murrutus.
Müütilised laevalained Aegna rannikul. 2000. aastal võis Postimehe veergudelt korduvalt lugeda, et Aegna saare lääne- ja põhjarannikul on viimastel aastatel olnud näha olulisi randade kahjustusi või taganenud rannajoont. Väideti ka seda, et suuri purustusi on põhjustanud kiirlaevade tekitatud “hiidlained”, mitte aga tormilained.
Aastakümnetepikkuse välitöö kogemused, sh. Aegnal on tõestanud, et randade areng on peamiselt looduslik ja selle põhiline kujundav jõud on tormilainetus [11]. Ulatuslikke tormikahjustusi on ka nendel rannikutel, mil pole laevaliiklusega midagi ühist. Tihe kiirkatamaraanide liiklus algas Soome lahel alles 1990. aastate teisest poolest. Tugevaid purustusi oli mitmel pool Tallinna lahe randadel ammu enne nende liiniletulekut.
Suvisel tiheda laevaliikluse ajal on meretase tavaliselt 20–30 cm ja enamgi alla keskmise. Lauge rannalähedase merepõhjaga rannikul, nagu Aegna põhja- ja looderanniku liivarandadel, ei jõua ei laeva- ega tormilaine seetõttu üldse rannajooneni, või jõuab sinna vaid nõrga virvendusena. Kui murdlaine ei jõua rannajooneni, ei toimu siin ka mingeid muutusi.
Aegna läänerannikul Tallneeme ümbruses ja Viimsi poolsaarel, kus rannalähedane merepõhi on üsna sügav, on looduslike eelduste ja rannaprotsesside tõttu kujunenud astanguline moreenrand. Seda rannatüüpi nimetatakse looduslikuks murrutusrannaks. Pideva murrutuse tõttu on nii rannas kui ka rannalähedasel merepõhjal palju moreenist välja pestud rahne. Sellise moreenranna areng on väga aeglane ja üksikud laevade tekitatud lained ei suuda siin midagi muuta.
Tegelikult aktiviseerusid rannaprotsessid Tallneemel inimese mõtlematu tegevuse pärast. Et teha supluskoht (või paatide randumiskoht), lõhuti enne 1999. a. tugevaid torme randa tormilainete eest kaitsnud munakatest-rahnudest kivisillutis, mis oli moreenastangu jalami ette kujunenud looduslikult. Purustused algasid pärast seda: varem hästi kaitstud murrutusastang moreenis hakkas taganema. Ilmselt taganeb ta seni, kuni sel lühikesel rannalõigul pole välja kujunenud uut randa kaitsvat rahnudest kaitsevalli – looduslikku tasakaaluseisundit.
Aegna saarel on rannapurustused ka varem inimtegevuse tõttu intensiivistunud [2]. Näiteks juba 1915–1917 nõrgendati rannakindlustust ehitades oluliselt saare edela- ja lõunaosa randade looduslikku kaitsevõimet. Kaarnapi rannast ja mujalt rannalähedaselt merepõhjalt veeti rahne sadamamuuli ehituse jaoks. Samadest kividest ehitatud sadamasild jäi ilma rahnudest loodusliku kaitseta. Tormilained hakkasid uut sadamasilda lõhkuma ja see tuli üle viia uude kohta. Ka seesama praegu kasutusel olev sadamasild kannatab lainete löökide all, sest sellelgi pole kaitseks rahnudest looduslikku ega tehislikku lainemurdjat. Suuri purustusi tõid kaasa 1999. ja 2001. a. sügistalvised tormilained, kui meretase oli ligi 1,5–2,0 meetrit üle keskmise. Kõikjal randadel oli tugevaid rannapurustusi ja elavnes rannasetete liikumine. Tormilainete jõud ja mõju randadele on sügistalviste tsüklonite ajal kõrgvee ajal märksa tugevam kui suvise madalveega tekitatud laevalainete mõju või suvine tugev torm.
Pirita liivaranna viimaste aastakümnete muutustes ei saa samuti süüdistada laevade tekitatud laineid. Selle väga lauge liivase supelrannani kiirlaevade lained lihtsalt ei jõua. Suuri purustusi on alates 1960. aastate lõpust korduvalt olnud. Tõenäoliselt tuli tormikahjustusi ette varemgi.
Vahetult enne 1980. aasta olümpiapurjeregatti korrastati Pirita supelranda. Selle kindlustamiseks laiendati supelranna liivakeha, tuues liiva mujalt juurde. Kuni viimaste aastateni leevendas see tunduvalt rannapurustuste ulatust. Praeguseks on kunstranna kaitsev mõju märgatavalt vähenenud. 2001. aasta vaid ööpäeva väldanud novembritorm purustas randa suuresti. Purustuste iseloomu võib võrrelda 1967. a. tugeva sügistormiga.
Nüüd peaks loodusele appi tulema ja kaitsvat liivaranda taas laiendama, nagu seda tehakse mujal maailmas. Takistuseks öeldakse olevat raha ja liiva vähesus. Ometi uputati Aegna kanali taastamisel ja süvendamisel välja kaevatud liiv sügavasse merre. Linnaosa valitsuse kavandatud betoonseina ja promenaadi rajamine männimetsa ja liivaranna piirile vaid halvendaks keskkonna seisundit. Tormi ja kõrge veetaseme ajal vastu betoonseina põrkuvad lained viiksid minema kaitsva liiva ja seejärel purustaksid ka seina enda.
Kreenis Kiipsaare majakas. Harilaiu poolsaarel on märgatud suuri muutusi kogu 20. sajandi vältel. Ulatuslikumad muutused rannajoone asendis on toimunud poolsaare põhjaosas üsna nõrga vastupanuvõimega liivarandadel ning poolsaare lõunaosas Kelba neemel kruusast ja veerisest koosnevate rannavallide levikualal. Sajandi vältel on poolsaare loodetipp, Kiipsaare nukk pöördunud kulutus- ja kuhjeprotsesside tõttu põhja poole, muutudes pikemaks ja kitsemaks. Suuremad muutused on aset leidnud neeme selles osas, mis asub eriaegsete rannajoonte lõikumispunkte ühendavast, kirde-edelasuunalisest telgjoonest põhja pool. Samal ajal on põhja poole pöördunud poolsaare tipu pindala jäänud enam-vähem samaks.
1999. aasta lõpu tormiperioodil kannatas neemiku looderand taas tugeva murrutuse all. Hiljuti kujunenud rannajärsakus oli selgesti näha nüüdisrannajoone ja omaaegsete rannavallide lõikumine. Kiipsaare neeme põhjatipu nihkumisest ida poole annavad tunnistust ka 2000. aasta kevadel läänerannas intensiivse murrutuse järel nähtavale tulnud puupaadi jäänused. Tõenäoliselt sattus see ligi 150 aastat tagasi karile neeme idarannikul ning jäi hiljem kuhjuvate rannaliivade alla. 1999. aasta lõpu tugevad tormid tõid aga paadivraki nähtavale, seekord hoopis neemiku läänerannal. Piltlikult öeldes on neeme tipp 100–150 aasta jooksul liikunud üle paadivraki.
Kiipsaare neemiku plaanilise asendi nihkumist ida poole näitab ka kartograafilise materjali analüüs ja rannajoone asendite muutuste mõõdistamised GPS-i seadme abil. Järgnevate aastate tugevad tormid on üha murrutanud neeme lääneranda, mistõttu paadi jäänused on nüüdseks uuesti merre uhutud. Eriti intensiivsed muutused toimusid 2001. aasta sügisel, kui murrutusastangu perv taganes ühe ööpäevase tormiga kohati kuni 30 meetrit.
Murrutusprotsesside valdavat iseloomu tõestab ka neemetipu läänepoolse rannajoone pidev lähenemine Kiipsaare tuletornile. Võrreldes 1981. ja 1995. aasta aerofotosid, saab öelda, et tuletorni kohal on rannajoon selles ajavahemikus taganenud maa poole üle 30 meetri, s.o. ligikaudu kaks-kolm meetrit aastas, olenevalt tormide tugevusest. Neeme tipus on rannajoone muutused veelgi ulatuslikumad. Jätkuva murrutuse tõttu asub Kiipsaare majakas praegu aktiivsel liivarannal, vahetult veepiiril ja on kaldunud ligi 9–10-kraadise nurga all mere poole viltu.
Harilaiu poolsaare kaguosas, Kelba nuka arengus tulevad selgesti esile kliimategurite ja rannaprotsesside vahelised seosed. Nukal on hästi välja kujunenud kruusa- ja veeristikuvallidest koosnev maasäär. Eriaegsete aerofotode (1955, 1981, 1995) võrdluse ja autori välitööde andmete põhjal võib väita, et maasäär on selgelt pikenenud ning värske kruusa ja veeristiku ja neist kuhjuvate uute vallide tõttu laienenud. Tõenäoliselt on maasääre rannavallide materjal pärit peamiselt Harilaiu poolsaare edelarannikult ja kivistelt madalikelt, mis on allunud tugevatele läänekaarte tormidele. Selgesti eristuvad maasäärel olevad eriaegsed rannavallid. Nende paiknemine langeb hästi kokku kliimamuutuste tsüklilisuse andmetega.
Alates 20. sajandi algusest kuni 1955. aastani on maasääre pindala suurenenud umbes 400 m² aastas. Seejärel kasvukiirus suurenes, ulatudes 1961–1981 juba 612 m² aastas. Nõnda suurenes maasääre kasvukiirus sajandi keskpaigast kuni 1980. aastateni umbes poolteist korda. Ajavahemikus 1981–1995 oli maasääre pindala keskmine aastane juurdekasv 2700 m². Seega on maasääre kasv olnud võrreldes varasema ajaga umbes neli-viis korda mahukam. Eelnevast nähtub, et rannaprotsesside intensiivistumist saab siin selgelt seostada tormitegevuse aktiivsuse kasvuga viimasel 20–30 aastal [13].
Ruhnu saar on üks kiiremini muutuvate randadega saari Eesti meres. Eriti intensiivselt arenevad saare ida- ja lõunarand. Ruhnu idarannikul kandub liiv paljuaastase keskmisena põhjast lõunasse [3]. Suured muutused fikseeriti 1990. aasta tormi järel saare idarannikul Limo liivaranna piires. Eelluidetesse oli kujunenud selgelt jälgitav ulatuslik murrutusastang, liivarand oli kitsenenud ja märgatavalt madaldunud. Suur osa sama aasta veebruaritormiga Limo rannast ära kantud liivast liikus piki randa, vastupidi tavalisele 2–3 kilomeetrit põhja poole. Liivamass kuhjus lõpuks Överkirke astangu ja Flisbacka ranna ümbrusesse umbes 1,5 kilomeetri pikkusele rannalõigule, moodustades kuni 20 meetri laiuse liivaranna.
1996. aastal tehtud kordusuuringud ja hilisem andmete, sh. kordusfotode võrdlus näitas, et möödunud 5–6 aasta jooksul oli rannaliiv valdavate põhjakaarte tormide tõttu liikunud Flisbacka piirkonnast lõuna poole Limo randa tagasi. Limo liivaranna laius oli taastunud, ning 1990. aastal eelluidetesse kujunenud astangu jalami ette oli kuhjunud osaliselt juba noore taimestikuga kattunud, vähemalt kümne meetri laiune ja ühe meetri kõrgune värske eelluidete vöö. Rand Överkirke ja Flisbacka kohal, kust liiv liikus tagasi Limo randa, oli 1996. aastaks jäänud peaaegu täiesti liivata. Liiva ärakande ja rohkete rahnude paljandumise tõttu oli rand omandanud tüüpilise kivisillutisega kaetud murrutusranna ilme. Ligikaudsed arvutused näitasid, et nii ärakantud liiva kogus kui ka selle kuhjumine Limo liivaranda ühe kilomeetri kohta on samas suurusjärgus.
Kirjeldatud protsess Ruhnu idarannikul viitab võimalikule mõlemasuunalisele (põhja- ja lõunasuunalisele) väga aktiivsele liiva liikumisele Limo-Överkirke piirkonnas. Uuringute põhjal liigub (sh. kuhjub) liiv kõige intensiivsemalt just idaranniku keskosas. Seega on rannakaitset arvestades väga ebasoovitav ehitada sinna sadamat.
Rannaprotsesse on keeruline modelleerida. Arvutimudeleid kasutatakse randade muutuste modelleerimisel palju. Sageli usaldatakse neid pimesi ja harva julgeb keegi saadud tulemusi vaidlustada. Ent iga ennustus ja arvutil koostatud arengumudel on sedavõrd tark, kui targad on seda koostanud inimesed, kui usaldatavad või pikaajalised on lähteandmete read ja kui ulatuslikud on meie teadmised randade arengu kohta. Ent kui lähteandmed on puudulikud või lünklikud (nt. liiga lühikesed andmeread), on modelleerimisvead kerged tulema. Tõepäraseid lähteandmeid on äärmiselt keeruline saada tehniliselt raske ja rannakeskkonna komplitseeritud ehituse ja arengu tõttu: olulised muutused toimuvad valdavalt tugevate tormidega.
Modelleerimine, eriti andmete läbitöötamine jms. on vajalik uurimistöö, kuid see ei asenda erialateadlaste kogemusi ja teadmisi. Maailmapraktika on tõestanud, et looduslike eksperimentide käigus saadud tulemused on palju looduslähedasemad kui modelleerimistulemused. Loodus ise seab meile ette teinekord lausa üllatavaid lähteandmete kombinatsioone, mida arvutitele on õigetes proportsioonides peaaegu võimatu ette sööta.
Kuigi praegusajal määravad rannikukeskkonna arengut looduslikud protsessid, tuleb selle keeruka süsteemi arengusuundi prognoosides tingimata arvestada ka inimtegevusega, mis võib randade pikaajalist arengut tunduvalt mõjutada. Keskkonna ja inimmõju keerukaid suhteid tuleb globaalsete kliimamuutuste mõju taustal ka edaspidi hoolikalt uurida, et vältida ulatuslikke ja taastumatuid looduskahjustusi.
1. Bird, Eric C. F. 1985. Coastline changes. Wiley Interscience, New York.
2. Gustavson, Heino 1998. Aegna. Maalehe Raamat, Tallinn.
3. Kask, Jüri jt. 1994. Ruhnu saare geoloogiline minevik ja tänapäev. Eesti TA Geoloogia Instituut, Eesti Geoloogiakeskus, Tallinn–Kuressaare: 25–35.
4. Martin, Ena; Orviku, Kaarel 1988. Artifical structures and shoreline of Estonian SSR. – Artifical Structures and Shorelines. Kluwer Academic Publishers: 53–57.
5. Orviku, Kaarel 1987. Eesti rannik ja selle muutused. – Eesti Loodus 38 (11): 712–719.
6. Orviku, Kaarel 1991. Tugevad tormipurustused Eesti rannikul – kas süvenev konflikt inimese ja looduse vahel? – Mänd, Raivo (toim.) Eesti saarte ja rannikualade loodus. XVI Eesti looduseuurijate päeva ettekannete kokkuvõtted. Eesti Looduseuurijate Selts: 13–14.
7. Orviku, Kaarel 1992. Characterization and Evolution of Estonian Seashores. Doctoral thesis at Tartu University. Tartu.
8. Orviku, Kaarel 1995. Lääne-Eesti saarestiku randade looduslik seisund ja inimteguri osa nende arengus. – Kukk, Toomas (toim.) XVIII Eesti looduseuurijate päev. Hiiumaa loodus. Eesti Looduseuurijate Selts: 18–24.
9. Orviku, Kaarel 1996. Kirde-Eesti mereranna looduslik seisund ning kasutamisega seotud probleemid. – Kukk, Toomas (toim.) XIX Eesti looduseuurijate päev. Kirde-Eesti loodus. Eesti Looduseuurijate Selts: 38–41.
10. Orviku, Kaarel; Palginõmm, Valdeko 1998. Looduse ja sadamate vahekordadest Liivi lahe rannikul. – Kukk, Toomas (toim.) XXI Eesti looduseuurijate päev. Edela-Eesti loodus. Eesti Looduseuurijate Selts: 15–29.
11. Orviku, Kaarel 2001. Kuivõrd Eesti randade muutustes on süüdi laevaliiklus. – Eesti laevanduse aastaraamat. Eesti Meremeeste Liit, Tallinn. 47–54.
12. Orviku, Kaarel; Palginõmm, Valdeko 2002. Pärnu lahe ranniku geoloogiast ja randade arengust. – Kukk, Toomas (toim.) XXV Eesti looduseuurijate päev. OÜ Sulemees, Tartu: 23–34.
13. Orviku, Kaarel et al. 2003. Increasing Activity of Coastal Processes Associated with Climate Change in Estonia. – Journal of Coastal Research 19 (2): 364–375.
14. Zenkovich, Vsevolod P. 1967. Processes of coastal development. Oliver and Boyd, Edinburgh.
15. Schwartz, Maurice L. 1982. The Encyclopedia of Beaches and coastal Environments. Hutchinson Ross Publishing Company, Stroudsburg, Pennsylvania.
Kaarel Orviku (1935) on meregeoloog, AS-i Merin projektijuht.
|