Eestis kõikjal tavalist harakat peetakse sageli kahjulikuks linnuks: ta sööb kanamune ja teiste lindude poegi. Kuidas on lood tema kasulikkuse või kahjulikkusega tegelikult? Haraka toitumisharjumused on hoopis mitmekesisemad ja üsna huvipakkuvad.

Haraka-aasta lõpul meenus üks mõistujutt: poiss küsib: “Isa, mis lind see on, kes lendas üle meie õue, endal lauanuga taga?” Vastust leida peaks olema lihtne. Lennus on haraka saba ikka koos, hoogu maha võttes või mõnes muus olukorras võib lind selle lehvikjaks ajada. Nii muutub lauanuga hoopis tordilabidaks.

Haraka haistmis- ja nägemismeelele viidates öeldakse mõnikord: “No on alles nina!” Selles väljendis on sügav tõde. Toidupala leidmiseks pole tal vaja suurt vaeva näha, söögipoolist leiab igalt poolt. Kord ööbisin telgis paigas, kus lähedal ei teadnud harakaid olevat. Hommikul vara ärkasin mitme haraka riidleva kädistamise peale. Telgi ümber käis tõeline möll. Põhjus selgus hiljem: õhtul söödud vorsti nahad olid jäänud hommikuni äraviskamist ootama.

Harakas on kõigesööja, nagu teisedki vareslased. Haraka-aasta avaloost [2] saame teada, kui mitmekesine on nende lindude menüü. Tegelikult pole see veel kõik. Haraka toit oleneb ka levila maastikest, pesitsusbiotoobist, kohalikest oludest, kultuurmaastiku linnuna inimasulate lähedusest, isegi inimeste toitumisharjumustest, muidugi haraka enda eelistustest ja paljudest muudest teguritest. Toidusedel vaheldub aastaajati, olenedes sellest, mida parasjagu on võimalik kätte saada.

Hinnanguliselt on harakas kõige loomtoidulisem, võrreldes teiste sugukonnakaaslastega, nagu ronk, hallvares, hakk, pasknäär. Lõviosa toidust hõlmavad putukad, eriti mardikad. Stepialadel pidavat loomsest toidust poole hõlmama kahjurputukad [7]. Väikestes metsasaludes ja põllukaitseribades laastab harakas palju linnupesi [1]. Hinge alla pannakse ka vihmaussid ja hiired.

Kevadine linnupesade rüüstamine on kõikjal tavaline nähtus. Munad juuakse tühjaks, pojad leiavad otsa nokahoopide all. Kõige rohkem kannatavad küllalt suurte ja halvasti varjatud pesadega linnud, peamiselt rästad. Harakal on harukordne võime isegi kõige suuremas tihnikus ning pöetud tihedates hekkides leida pesi ja need tühjaks teha [4].

Eriti maitseb harakale liha. Koos ronkade ja hallvarestega nokitakse korjuseid. Talviti hoiduvad harakad asulate lähedusse, otsides sealt igasuguseid jäätmeid. Meeleldi süüakse puuvilju, aed- ja metsmaasikaid, pihlaka- ja lodjapuu marju [4]. Taimsest toidust nimetagem veel nisu, otra, maisi, aga ka päevalille, arbuusi ja kõrvitsa seemneid [3].

Toitumisharjumuste uurimine tundub vägivaldsena. Kuidas üldse õnnestub teada saada, mida või keda see inimest pelgav lind noka vahele haarab ja alla neelab? Milline on Eesti harakate söögiisu?

Harakaga ühise söögilaua taha istuda ja pilku tema menüüsse heita meil otseses mõttes ei õnnestu. Selleks tuleb oma võtted välja mõelda. Tavalisim mitmel maal kasutatud võimalus on lindude maoanalüüsi meetod. Uuritav lind lastakse maha, võetakse lihasmagu koos näärmemaoga kõhuõõnest välja ja lõigatakse lahti. Maos sisalduvad söödud palade jäänused uuritakse läbi. Samuti vaadatakse järele, kas suuõõnes ja söögitorus on toitu.

Mao sisu saab uurida kohe või hiljem laboris. Selleks pannakse etikett laskmise kuupäeva ja koha andmetega mao külge ning asetatakse konservanti: piiritusse või formaliini. Kuiva maosisu saab säilitada paberis või riidekotis.

Eelmise sajandi keskel oli ka Eesti teadlastel suurmood uurida lindude ja isegi nahkhiirte toitumist maoanalüüsi abil. Zooloogia ja botaanika instituudis on talletatud rohkesti ka vareslaste magusid. Allakirjutanul õnnestus analüüsida neist ligi poolt tuhandet, mis olid kogutud mitmelt poolt aastail 1947–1957. Harakate omi oli 56 (sealhulgas seitse autori hangitud magu). Kaks magu olid täitsa tühjad. Niisiis saame 54 kodumaise noakandja söögisedeli abil oma teadmisi täiendada.

Siinkohal tuleb rõhutada, et mitte alati ei anna maosisaldis ärasöödud toidust õiget pilti: toiduobjektid seedivad erisuguse kiirusega. Näiteks mardikate mitteseeduvad kitiinosad säilivad maos kauem kui putukate pehmed osad. Nii võibki mardikate osakaal paista tegelikkusest suuremana.

Aastaring haraka toidulaual. Kevadel (ajavahemik 1. aprillist kuni 15. juunini; uuritud 8 magu) toitub harakas ühevõrra nii loomsest kui ka taimsest söögipoolisest. Mardikaid, peamiselt jooksiklasi, naksurlasi, kärsaklasi jt., leidus kolmveerandis magudest. Kätte oli saadud kiletiivalisi ning kahetiivaliste ja liblikate vastseid, konnajäänuseid, kanamunakoori (ilmselt oli söödud kogu muna). Taimsest toidust oli eelistatud nisu- ja kaerateri, kartulit, umbrohuseemneid. Kahes maos leidunud kuuseokkad olid sinna sattunud tõenäoliselt putukat haarates.

Suvel (16. juuni–31. august; 10 magu) suureneb loomse toidu osa veelgi, seda oli igas maos. Taimset toitu sisaldasid veidi üle poolte magudest. Kõige enam oli söödud põrniklasi, kärsaklasi, jooksiklasi, kiletiivalisi ja tirtslasi. Menüüd rikastasid konnad, sisalikud ja hiired. Teraviljadele andsid lisamaitset kibuvitsamarjad, sõstrad ja umbrohuseemned.

Sügisel (1. septembrist 30. novembrini; 10 magu) väheneb loomsete osiste osakaal tunduvalt. Valdavaks saab teravili, põhiliselt nisu. On söödud ka pihlaka- ja leedrimarju ning mitmesuguseid puuvilju, samuti inimtoidu jäätmeid.

Talvelgi (1. detsembrist 31. märtsini; 26 magu) on kalade, lindude ja pisiimetajate (hiired, karihiired) jäänuseid rohkesti. Üheteistkümnes maos leidunud suuremad luu- ja lihatükid näitavad raibetel või solgiaukudel toitumist. Loomset toitu on kogutoidus peaaegu kaks korda rohkem kui sügisel. Nimetamist väärib mardikate hulga suurenemine. Kas haraka silm on terasemaks muutunud? Teraviljade järjestuses on esikohal ikka nisu, järgnevad kaer, oder, rukis, aga nende hulk on sügisega võrreldes tunduvalt vähenenud. Hernes, tatar, kartul, pihlaka- ja karusmarjad ning jõhvikad tuleks liigitada inimese toidujäänuste hulka, kuigi niisama hästi saaks neid kätte ka loodusest.

Leedu linnustikku käsitlevas koguteoses [4] on väidetud, et teri tarvitavad harakad toiduks ainult nälja korral. Aga meil söövad harakad teri üsna sageli ja kogu aasta vältel. Kas see lükkab leedulaste väite ümber? Ehk on Leedus saada paremaid palasid või on meie harakad näljasemad? Ilmselt pole ükski arvamus päris õige.

Harakapoegi toidetakse loomse toiduga. Selgrootutest eelistatakse mardikaid, liblikaröövikuid ja -kookoneid. Et sel ajal kasvatavad ka teised linnud oma järelpõlve, toovad harakad oma poegadele võõrastest pesadest napsatud linnupoegi ja -mune. Suuremate poegade noka vahele satuvad isegi sisalikud.

Pesapoegade toitumist uurides võib kasutada viisi, mis vanalindude jaoks ei kõlba: kaelasidumismeetodit. See annab nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt väga häid tulemusi, ent seda on raske rakendada. Enamasti ei pääse pesale ligi. Ka ei kõlba seda võtet kasutada päris väikeste poegade puhul ja mõni päev enne pesast väljalendu.

Tegevus pesa juures peab olema väga täpne ja kiire. Pesapoja kael seotakse kinni pehme puuvillase nööri või villase lõngaga nii tugevasti, et see suleb söögitoru, kuid ei tohi pigistada kõri, seega segada hingamist. Pesa juures askeldamine häirib vanalinde, nad viivitavad pesale lennuga. Pärast mõnd toidutoomist tuleb neelu ja söögitorusse pidama jäänud toit sõrmega üles suhu lükata ja sealt pintsettidega välja võtta. Kohe määratavad palukesed võib linnupoeg alla neelata, selleks vabastatakse pael. Uurimiseks võetava toidu asemel antakse pojale enne valmis varutud asendussööt.

Selle viisi eelis on poegade ellujäämine ja võimalus pikka aega (mitu korda) tulemust saada. Allakirjutanu sai seda meetodit rakendada kord juhuslikult hilise, s. o. juuni lõpul leitud pesakonna puhul. Et polnud kogemusi ja aega tegutseda oli vaid mõni tund, õnnestus ainult üks vanalinnu toodud toiduportsjon kätte saada. See sisaldas seitse siklast, ühe röövkärblase ja ühe liblikarööviku. Ühe pesapoja mao sisust leidsin kuus põrnikat ja hulgaliselt munakollast, mis ilmselt pärines varastatud kanamunast.

Pesa ümbruskonna taludest sain teada, et sealsed harakad röövivad tihti kanamune. Pesast neljasaja meetri kaugusel asuvast talust viisid nad sageli kanamune ära ning sõid kanade ja koera sööta. Harakas lendab lauta ukse vahelt või alt, täpselt kana kaagutamise peale. Kui aega jätkub, joob lind muna sisu kohapeal ära, muidu viib ta kaasa kogu muna. Selleks lööb harakas noka munasse ja lendab minema. Vaid mõni minut enne seda, kui ma talusse jõudsin, oli perenaine hirmutanud laudast välja lendavat harakat ning too oli põgenedes maha visanud nokaauguga muna.

Pigem kasulik kui kahjulik. Oma iseloomu tõttu ei saa inimene jätta küsimata: mis kasu on üldse harakast? Sellele peavad vastuse andma toitumisuuringud. Paljudes riikides, sealhulgas Leedus peetakse harakat kahjulikuks [4]. Ka Eerik Kumari [5] arvas, et harakad on pigem kahjulikud kui kasulikud ning nende arvu tuleks piirata.

Praegusajal enam lindude kasulikkust või kahjulikkust ei rõhutata. Näiteks Rein Kuresoo [6] märgib vaid, et harakas ei ole looduskaitse all. Kui aga tõesti püüda harakat lahterdada nende kriteeriumide alusel, tuleb öelda: “kuidas kunagi”. Hinnang oleneb sellest, kelle seisukohast on lähtutud. Eelkirjeldatud uuringute alusel võiksime öelda, et kasu ületab kahju. Mõni inimene võib ju ka vastupidi arvata. Aga mis õigus on inimesel kiitsaka toiduportsjoneid vaekausile panna? Harakal on looduses oma koht. Selles seisnebki tema kasulikkus.

1. Anon. 1956. Вредна ли сорока? – Охота и охотничье хозяйство 10: 62.

2. Aua, Jaanus 2003. Varesele valu, harakale haigus. – Eesti Loodus 54 (1): 16–18.

3. Дементьев, Георги П. и др. 1954. Птицы Советского Союза, 5. Советская Наука, Москва: 52–63.

4. Ivanauskas, Tadas 1955. Lietuvos paukðèiai 3, Valstybine politines ir mokslines literaturos leidykla. Vilnius: 85–88.

5. Kumari, Eerik 1954. Eesti NSV linnud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 301–302.

6. Kuresoo, Rein 2001. Harakas. – Kuresoo, Rein jt. (koost.) Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht. Varrak, Tallinn: 255–256.

7. Таращук, В. И. 1953. Птицы полезащитных насаждений степной зоны УССР и возможности использования их для борьбы с вредительями. Изд. АН Украйнской ССР, Киев.

Uudo Roosimaa (1936) on bioloog, töötanud kaua ENE toimetuses ja Eesti Noorte Loodusmajas, Eesti ornitoloogiaühingu liige.