12/2003



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 12/2003
Loodus on inimesele kik

On hingedekuu 1978. Istume loodusteadlase, looduskaitsetegelase ja pedagoogi Villem Voorega tema raamaturikkas koduses tkabinetis ja ajame juttu. Vanameistri mtted ja mlestused kosutavad hinge, tema abikaasa Natalja Pentre valmistatud hrgutavad pirukad ja tee aga ihu. Minu rmuks on vrustaja prast hetkelist khklust nus, et midagi viks meie jutuajamisest ka jdvustada. Tookord ji helilint arhiivi. Nd, tuntud loodusuurija sajandal snniaastal, on paras aeg tuua tookord rgitu vahepeal sirgunud plvkonna ette.

Villem Voore sndis 10. aprillil 1903 Peterburis. Lapseplv mdus Rakveres ja vanaisa juures Iisakus, loodusteadusliku hariduse sai ta Tartu likooli matemaatika-loodusteaduskonnas. Ttas juba likooli pevil koolipetajana, hiljem mitmes teadusasutuses, uurides peamiselt veekogusid ja nende elustikku. Kui 1957. aastal loodi looduskaitse valitsus, kutsuti sinna ka kogemustega loodusemees Villem Voore.

Peamine tema elus oli siiski ratada lastes loodusehuvi. Tema sulest on ilmunud raamatud Magevee loomastik (1956), Elavnurk koolis (1957), Zooloogilisi ekskursioone (1961), Lindude pev koolis (1966) ning hulk teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid.

See mees on jtnud tublid jljed Eesti loodusteadusesse, looduskaitsesse ja noorte kasvatustsse. Kummalisel kombel ei leia me Villem Vooret Eesti entsklopeedia 14. kitest. Seda lnka pisutki tita pdes ja teeneka loodusemehe sajandat snniaastapeva meenutades trkime siin lhendatult seni avaldamata intervjuu, mis vetud mned aastad enne tema surma.

Villem Voore suri 24. mrtsil 1982.

Minu teada olete Iisaku kandi mees. Kas see on tsi?

Jaa, kuigi mu varasem lapsepli mdus Tsarskoje Selos, kus mu isa ametis oli. Mletan Tsarskoje Selo loodust, ilusat parki statuettide ja allikaga, mis voolas vlja katkisest kruusist. Ja veel on meeles, kuidas me kisime pargis. See kuulus tsaarile ja avati jalutajatele teatud pevadel ja tundidel. Mul on sealt meeles isegi metsvindi laul.

Kas juba sel ajal teadsite, et see oli just metsvint?

Ei teadnud! Aga laul oli nii selgesti meeles, kui ma seda hiljem taas kuulsin.


Millal tulite Eestisse?

Olin siis veel ettevalmistusklassi-ealine. Kolisime Rakveresse, seal lksin kooli. Aga suviti elasime koolmeistrist vanaisa juures Iisakul. Vanaisa oli ju suur loodusesber. Tema kogutud herbaarium Alutaguse taimedest on talletatud Tartu likoolis.


Jutt on teie emapoolsest vanaisast. Mis oli tema nimi?

Robert Theodor Hansen. Tema loodud on laul Ema sda Koidula snadele. Vanaisal oli tore aed ilupeenarde ja puudega. ks unapuu oli poogitud paljude eri sortidega. Mul on meeles, et ta kasvatas valgeid porgandeid. Ja siis mletan veel, et ta pani kurgi seemned idanema kahe taldriku vahele samblale: imestasin, kuidas taldrik oli idude jul krgele les kerkinud.


Millises koolis kisite?

Rakvere Poeglaste Gmnaasiumis. Seal ppisid sel ajal ka Karl Orviku ja hilisem keemik Laaman. Kooli direktor geoloog doktor Luha asutas koolis mitu ringi: oli loodusepetusering, keemiaring, fsikaring. Ka huvitavad tunnid panid ilmselt minusse idu, nii et hakkasin sgavamalt huvi tundma looduse vastu.

Mul oli pinginaaber Mart Lepik, kes hiljem ppis eesti filoloogiat. Me kisime jalutamas Rakvere tammikus. Miskiprast tekkis meil huvi linnumunade vastu: hakkasime neid koguma, teadmata isegi seda, mis linnu pesaga oli tegu. Tnapeval on selline tegevus absoluutselt keelatud.

kskord avastasime he tamme nes jrjekordse linnupesa. Tahtsime munad ktte saada. Pistsin ke pilusse, vtsin muna pihku, aga ktt enam nest vlja ei saa! Tuli muna tagasi panna ja pinginaaber Mart siis likas noaga pisut puitu ra, nii et sain lpuks ikka ke ktte. Sellest ajast kadus mul isu linnumune koguda.


Mis sai munade kollektsioonist?

See lks niisama kaduma. Hiljem hakkasin putukaid koguma. Surmasin neid bensiiniauruga, sest kes minu ktte mnd kangemat mrki oleks andnud. Kuskilt sain entomoloogilisi nelu ja mul kogunes vike, peamiselt mardikate kogu. Selle lpp oli ka vga kurb: mu kodus elutsev hiir nagistas selle ra.

Siis hakkasin taimi koguma. Ja mul oli neid juba sna palju. Aga ei olnud mul erilist taimeraami ega ka pressi. Mul olid nad lihtsalt hunnikus ahju juures, tellised raskuseks peal. Meil oli aga kodus suur kuts. Tema haistis mu taimevirna allosast palderjani juurt. Et seda ktte saada, pras kogu virna segamini.

Nii et mu tolle aja kogudega lks kurvasti.

Gmnaasiumi lpetamise jrel kolisime Tartusse.


likoolis ppimine oli omal ajal kllaltki kulukas. Kuidas te hakkama saite?

No ma tulin vahepeal likoolist ra ja lksin maale petajaks.


Kas petaja teenis sel ajal kllalt hsti, et vis pisut raha koguda?

Kllap vist. Ikka sai nii palju, et visin jlle he semestri Tartus olla. likoolis oli palju huvitavat. Mina hakkasin zooloogiat ppima. Mu otsene juhendaja oli professor Riikoja. Vga tore mees! Kui asutati niinimetatud veekogude uurimise komisjon, sai Riikoja selle etteotsa. Tema vttis plaani jrvede uurimise. Ja minust sai talle palgaline abiline. Kisime vga paljudel jrvedel: Saadjrvel, Phajrvel, Aegviidu jrvedel, Jussi jrvedel. Viimaste mbruses oli eriti suureprane maastik. Jrved olid ooside vahel, meveerel kasvasid maasikad, natuke allpool vaarikad. All oli pisut soine, seal oli jlle pohli ja jhvikaid. Ja jrvedes leidus nii vhki kui ka kala. Pdsimegi vahel vhki toiduvahelduseks. Kala pdmiseks polnud meil suurt tahtmist ega aega.

T jtkus talvel kabinetis, kus mul tuli planktoni proovid lbi ttada.


Talvel vlitdel ei kidud?

Ka talviti kisime jrvedel. Teatud kuupeval tuli vtta kindlatest punktidest proovid. Siis oli meie varustuses ka hobune reega. Ree peal oli suur kast, kastis riiul. Selle alumisel korrusel ples priimus, lemisele oli paigutatud katel veega. Nii et meil oli alati soe vi tuline vesi keprast, et teinekord mne riistapuu kruvi les sulatada. Talvine t oli vga raske, eriti klma ilmaga. kskord klmetasin oma ked nnda ra, et kned tulid he ke pealt maha.

Suviti oli palju lbusam. Sitsime jrvelt jrvele, vtsime profiile le kogu jrve ja kogusime andmeid hapniku sisalduse, temperatuuri, lbipaistvuse ja palju muu kohta. Materjal, mis me kogusime, on osaliselt praegugi zooloogiakateedris.

Meid oli seal jrvede komisjonis ikka ks vga tore kamp, kes kaua koos ttas. Haberman, mina, minu vend ja muidugi meie juht professor Riikoja. Tema ppis meid tundma, meie teda. Sellest ajast on vaid head mlestused. Tnapevani saadame ksteisele phadeks ja snnipevadeks kaardikesi heade soovide ja tervitustega. Neis kirjakestes on professor vtnud kombeks tituleerida mind bruder Villiks.


Milline oli professor Riikoja inimese ja teadlasena? Kas ta oli kva tmees vi ka naljamees?

Kui oli nalja aeg, siis oli nali, ja kui t, siis t. Temaga vis kerget naljajuttu ajada, kuid t ajal oli ta tsine mees.


Olen kuulnud professor Riikoja erilisest lunauinakust. Kuidas see kis?

Noh, rgu pangu ta pahaks. Nagu tlesin, oli ta suur tmees, tahtis suvel vimalikult palju proove vtta ja neid lbi analsida. Kuid lunat tuli ikka pidada. Ta ise ikka tahtis ka lunavaheajal puhata, kuid et sellele mitte palju aega raisata, pani he labajala teise peale, nii et sgava uinumise korral see kukkus maha, ja sellega oli puhkus lbi. Mistagi tegi see meile nalja.


Kes professoritest on veel meelde jnud?

Professor Piiperi juhendusel tutvusime likooli pevil linnulauluga. Kuusnmme aeg oli vga tore. Loodus oli seal mbruses ilus. Piiper oli ise vga suur entusiast. Ta petas meid vga innukalt. Isegi sgilauas, kui aken lahti ja mni lind laulis, siis peatus ta, tstis srme ja ksis: Kes laulis? Eks me kambapeale siis pdsime linnu ra mistatada.


Mida te viksite professor Piiperi kui inimese kohta elda?

rgu olgu pahasti eldud, aga ta oli suur pedant oma lesannetes, mis ta lipilastele andis. Need pidid tidetud olema thtpevaks ja muidugi tipp-topp. Aga ldiselt oli ta vga tore mees.


Mis te arvate tema raamatust Pilte ja hli Eesti loodusest?

See on niisugune ilukirjanduslik, kuid sealjuures ikkagi teaduslik. Ta oli hrda sdamega ja seetttu ka tema kirjutised on mnikord eleegilist laadi.


Mis on meelde jnud Vilsandilt?

Mletan situ Vilsandile purjekaga Kuusnmme sadamast. Meeskonda kuulusid professor Piiper, mina ja likooli tolleaegne rektor Koppel. Viimane oli suur loodusesber. Tundis hsti linde. Ta armastas meiega koos kia ja innukalt loodust vaadelda.

Vilsandil klastasime Toomi, tolleaegset majakalemat, vi, nagu teda seal nimetati kapten Toom. Tema pani aluse Vaika saarte linnuriigile. Seal oli ka muuseum, mille tarbeks valmistas Tartu likooli zooloogiamuuseumi preparaator Lepik vga loomutruusid linnutopiseid.

hel suvel hiljem palkas Toom mind, et ma koostaksin talle Vilsandi putukate kogu. Ta andis mulle prii lalpidamise, maksis ka natuke ja siis ma tegin talle selle.


Mis veel meenub Kuusnmmelt?

Kuusnmmelt on mul palju hid mlestusi. Sealt ma kogusin ka oma taimekogu, mis tuli hiljem le anda botaanikakateedrile, sest Saaremaa taimede seas leidub palju huvitavaid liike.

Kuusnmmel elasid suviti ja kogusid materjale ka teised ppejud.

Geoloogiaprofessor pik oma assistendiga kavatsesid kord kia Eriksaarel. Me sitsime sinna sudepaadiga. Tagasi tulles nad vga kiitsid minu sudmist ja assistent, suur naljahammas, lendas mind bimbaiiks ja hiljem veel bim-bimbaiiks. Kui ma kunagi hiljem ksisin selle thendust, siis ta tles, et see on pojol k tortu.

Professor Aul, tuntud antropoloog, mtis inimesi. Andis ka mulle he lesande vikse tasu eest: pidin kima teatud klades inimesi mtmas. Tuli kindlaks teha pikkus, torso pikkus, pea pikkus ja isegi nina pikkus. Ja nnda saingi sel tuntuks kui ninamtja. Taludes oli juba ette teada, et ninamtja on kimas.


Kuidas rahvas suhtus sellisesse mtmisesse?

Noh, nad nii poolnaljatamisi seda vtsid. Vastu ei hakanud. Seal tuli ikka inimese juurde minna, panna talle sirkel phe ja mujale ning mta ra.


Kuidas noored ttarlapsed end lal pidasid?

Eks nad edevad olid, aga vanaperemees prutas peale, et kui tuleb mtu anda, siis ikka anda, ja t sai ra tehtud. Aga see t siiski ei meeldinud mulle. Tulin tagasi ja tlesin Aulile, et ei maksa mind enam rakendada.

Aga mletamist vrivaid ettevtmisi ja sndmusi jtkus ka edaspidi.

Tartus olin mned semestrid ametis kodu-uurimise toimkonnas, kus ma tegin ajalehevljalikeid, joonistasin kaarte jne. Paljud ei tea, et niteks koguteoste Saaremaa ja Viljandimaa kaardid on minu joonistatud.

likoolipevilt meenub veel tore sit jahiga, mille andis meile kasutada ks rikas advokaat. Raha selleks reisiks saime stipendiumina loodusuurijate seltsist. Kamba koosseis: Haberman, Mikelsaar, Sepp, Laasi, Riikoja ja mina. Sitsime mda Lnemere saari, kus tegime vikseid vaatlusi. Haberman kogus mardikaid, mina liblikaid, Laasi tegutses geograafina, Sepp kogus limuseid. Mind lendati veel majanduslemaks ja laeva kokaks. Vrske hk ja suplused tstsid meeskonna sgiisu, nii et reisi lpupoole oli toiduainetega peenike peos. Lpuks nnestus mul, vist Loksa sadamas, hankida suuremas koguses kaerahelbeid ning sellest ajast peale elas meeskond priskelt herkuloputru nautides.


Vahepeal oli suur sda, mis sai prast?

Sja lppedes kolis likoolirahvas jlle Tartusse ja algas taastamist, muu hulgas ka zooloogiamuuseumis. Sja ajal oli muuseum ja all keldris olevad kogud laastatud, usside ja kalade pealt piiritus ra joodud...

Mne aja mdudes sain kutse Neeme Mikelsaarelt tulla tle Tallinna kalanduse uurimise instituuti. Et mu omaksed olid kik Tallinnas, siis vtsin kutse hea meelega vastu.

Mulle anti uurida tursk. Tuli mta, parasiite uurida jne. Tallinnas oli vhe loodusteadlasi, nii kutsuti mind ka loodusteaduste muuseumi. Olin seal mni aeg zooloogiaosakonna juhataja. Samal ajal vrvati mind veel petajate tiendusinstituuti metoodikuks. Tkoormus kolmel ametikohal osutus liialt rngaks ja lpuks ma loobusin neist ametitest. Minust sai siis

petajate instituudi looduslookabineti juhataja. Mulle usaldati veel kaugppelaste praktikumid, samuti osa loenguid. Tuli kia lipilastega ka vlipraktikal. Kisime Pirita je res, kuid tihti veel looduslikel tiikidel Paldiski maantee res, linnast kaugemal. Praegu on see koht juba tis ehitatud. Neis tiikides elutses palju selgrootuid. ks kooliteema on just veekogude loomastik.

kskord tagasiteel tahtsin lipilastele nidata malaariasske. Sse valmikud istuvad teatavasti pevaajal keldrites. Et teele ji hullumaja, siis ksisin luba lipilastega sinna keldrisse minna. Riietuse jrgi (sonimts peas, srsaapad jalas, seljakott seljas ja vrgud kes) peeti ehk mind ennastki natuke imelikuks, aga keldrisse siiski lubati. Ja sealt ma tepoolest saingi malaariasski. Nad istuvad seinal hoopis teisiti kui harilikud ssed.


Kas teie kuulus vorm sonimts, roheline frentitaoline kuub, kalifeed ja srikud on veel alles?

Ei ole enam alles. Aga paljud mletavad mind selles riietuses.


Miks te instituudist ra lksite?

1957. aastal mrati mind vast loodud looduskaitse valitsuse juhataja asetitjaks. Sel ajal kinnitati looduskaitseseadus ja pandi alus sjajrgsele looduskaitsekorraldusele Eestis. Kuid kuuekmne teisel aastal tulin sealt ra.


Kas siis, kui looduskaitse valitsus reorganiseeriti?

Tpselt. Seejrel sai minust peagi pensionr. Pensionipevil veti mind organiseerima leeestilist looduskaitseviktoriini koolides. Aastatega koolide osavtt aina suurenes, me saime sna thusat materjali. Ja koolid ise said ergutust innustada lapsi loodust vaatlema.


Kuidas sndis teie tuntud raamat Zooloogilisi ekskursioone?

Eks sellise raamatu jrele oli nudmine. Seal ma ksitlesin teiste teemade hulgas ka veekogu, kirjeldasin kige tavalisemaid selgrootuid. Raamatus oli ka vike mraja.


Mida te looduses le kige hindate?

Loodus on suur inimese kasvataja: ta kasvatab headust, iget suhtumist. Kui laps looma vi taime armastab, siis ta armastab ka inimest, ja see on vga oluline. Looduse tundmappimisest, loodusearmastusest tuleneb ka kodumaa-armastus ja isamaa-armastus laiemas mttes.

Loodus on inimesele kik. Kahjuks paljud ei mista seda hinnata.


Mida te soovitaksite tnapeva inimesele siin ha enam urbaniseeruvas ja industrialiseeruvas hiskonnas?

Vimaluse piires peaks ikka rohkem liikuma looduses. Ja kasutatagu teadjamate inimeste abi, kes petaks loodust ngema ja mistma. Aga tegelikult ei saa vanas inimeses iget suhtumist enam kasvatada. Seda tuleks teha maast-madalast, lasteaiast alates.


Mida te arvate tnapeva looduskaitse seadusandlusest?

See on vajalik, kuid seadus ei maksa midagi, kui seda ei tideta.


Kas vib tulla kokatastroof, nii et inimene liigina llitatakse kossteemist vlja?

Arvatavasti meie lapsed ja lapselapsed ei pea seda veel le elama.


Mis on olnud teie elu rmsamad hetked?

Suur rm on, kui ma saan ktte ilusa ja hea raamatu ja kui saan minna matkama sinna, kus ma pole veel kinud.


Kuidas te suhtute religiooni?

Olen ateist algusest peale. Kui ema sundis mind leeri minema, siis tegin seda ainult selleks, et teda mitte kurvastada.


Aga piiblist leiame lausa koloogilisi tdesid, niteks: mullast oled sina vetud ja mullaks pead sina jlle saama. Suur ringkik!

Seda kll. Eks piiblis ole muidki teteri, mida annaks llitada tnapeva ellu.


Mned vidavad, et kui eksisteerivad loodusseadused, siis peab olema ka nende looja.

See on loodus ise.


Kas viksime siis lihtsustatult elda, et jumaluse leiame looduses ja tema seadustes?

Muidugi.



Villem Vooret 25 aastat tagasi ksitlenud Jaan Remmel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet