Meie soodes kunagi laialt levinud kollane kivirik tundub tõelise Natura imena: salapärane ja seninägematu, otsekui sõnajalaõis. Seda taime kohtab tänapäeval nii harva, et enamik nooremaid, alla neljakümneaastasi botaanikuid pole teda näinudki. Elupaikade häving on muutnud taime haruldaseks peaaegu kõikides Euroopa riikides, mistõttu kollane kivirik seisabki loodusdirektiivi teise lisa nimistus.
Kuidas seda taime ära tunda? Eestis kasvavast neljast kivirikust on ta ainuke kollaste õitega ja soos kasvav liik, ülejäänud kolm eelistavad kuivi kasvukohti. Õied on ühe kuni nelja kaupa varte tippudel, sagedamini siiski ühe-kahe kaupa. Õisiku all hakkavad silma ühe-kahe millimeetri pikkused roostepruunid karvad. Ainsa kodumaise kivirikuna on tema juurmised ja varrelehed terved, süstjad. Kollast kivirikku võiks ehk sassi ajada sootulika või mõne maranaga, ent taime äratundmine ei tohiks siiski valmistada erilisi raskusi.
Kollane kivirik õitseb juuli lõpul ja augustis, umbes kuu aja jooksul. Ta on putuktolmleja, keda tolmeldavad kimalased ja kärbsed. Olenevalt aastast võib õitsvate taimede hulk tugevasti varieeruda. Vegetatiivselt paljuneb maa-aluste võsundite ehk stoolonitega.
Üldlevila on kollasel kivirikul lai. Tegemist on tsirkumpolaarse taimeliigiga, mis kasvab nii vana kui ka uue maailma parasvöötmes. Euraasias ulatub ta areaal Euroopast Kaug-Itta ning Põhja-Ameerika parasvöötmes Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Teda leidub ka mägede alpiinsetes vööndites. Kollast kivirikku on peetud ka arktomontaanseks, eeskätt arktilistel aladel kasvavaks liigiks [1, 2].
Kõige kodusemalt tunneb ta end tundravööndis, kus eelistab savist pinnast. Sealsete kasvukohtade pinnas küllastub vegetatsiooniperioodi algul veega, muutudes püdelaks, suve lõpuks aga taheneb ja tiheneb. Tundras kasvab kollane kivirik sageli tihedate kogumikena, kus on rohkesti õitsvaid varsi. Taimed on seal tugevalt punakat tooni [5].
Enamikus Euroopa riikides on viimastel aastakümnetel vähenenud nii kollase kiviriku leiukohtade hulk kui ka populatsioonide arvukus. Näiteks Suurbritannias ohustab liiki elupaikade halvenemine kas metsastumise, kuivendamise või ülekarjatamise tõttu. Kunagisest laiast levilast on säilinud paarkümmend leiukohta Suurbritannia põhjapoolses osas. Olulise kaitsemeetmena nähakse ette kulukat kunagiste kasvukohtade taastamist [3].
Eestis hävimisohus. Leiuandmete järgi otsustades on kollane kivirik peamiselt Põhja-, Kesk- ja Kagu-Eesti taim. Neli aastakümmet tagasi on Silvia Talts Eesti floorat käsitlevas koguteoses [4] märkinud, et kollane kivirik on Eesti kaguosas sage, lääneosas võrdlemisi haruldane ja läänesaartel puudub üldse. Kirjanduses mainitakse teda meie aladel esimest korda 1839. aastal.
Tänapäeval teame kümmekonda kindlat leiukohta, kus kollane kivirik endiselt püsib. Ent säilinud populatsioonides on enamasti vähe taimi. Võib-olla kasvab ta siiski veel mõnes kohas, sest kõiki soid pole uuesti inventeeritud ning taimi saab rohu seest üles leida üksnes õitsemise ajal.
Kollane kivirik kasvab meil peamiselt siirdesoodel, sageli koos madala kase ning turd-tähtheinaga [4]. Teda tasub otsida ka madalsoodest ja õõtsikutelt, madalama rohuga paikadest. Talle ei sobi kõrgekasvuliste tarnadega või pidevalt vee all olevad elupaigad. Kollane kivirik väldib ka kuivemaid soostunud niite, tihedamalt võsastunud või metsastunud alasid ning rabasid.
Hemerofoobse liigina pelgab ta tugevamat inimmõju. Eestiski on saanud talle saatuslikuks kasvukohtade kuivendamine, ülesharimine või metsastumine. Hävimisohus liigina on see kivirik kaitstavate liikide teises kategoorias ning Eesti punase raamatu teises, ohualdiste kategoorias.
1. Hultén, Eric; Fries, Magnus 1986. Atlas of North European Vascular Plants. North of the Tropic of Cancer. 1–3. Koeltz Scientific Books, Königstein: 511, 1068.
2. Jalas, Jaakko et al. (eds.) 1999. Atlas Florae Europaeae. Distribution of vascular plants in Europe. 12. Resedaceae to Platanaceae. The Commitee for Mapping the Flora of Europe, Helsinki: 128–130.
3. Species action plan: Yellow Marsh Saxifrage (Saxifraga hirculus). http://www.ukbap.org.uk/asp/UKPlans.asp?UKListID=560
4. Talts, Silvia 1962. 2. sugukond kivirikulised – Saxifragaceae Lindl. – Eichwald, Karl (toim.) Eesti NSV floora. 2. kd., 2. tr. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 145–195.
5. Толмачев, А. И., Мартиненко, В. А. 1976. Сем. Saxifragaceae Juss. – Камнеломковые. – Толмачев, А. И. (ред.) Флора Северо-востока Европейской части СССР. Т. 3. Наука, Ленинград: 90–98.
Toomas Kukk (1971) on Eesti Looduse vastutav toimetaja, botaanikuna töötab EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudis.
|