Ülemiste järv on jootnud Tallinna juba seitse sajandit. Viimastel neist on tuntud muret vee kvaliteedi pärast. Eelmise sajandi jooksul toimunud muutustest järves annab teada ka teisenenud taimestik.
Suurtaimestikul on oluline osa järve ökosüsteemis. Taimed eritavad fotosünteesil vette hapnikku, aga ka lahustunud mineraal- ja orgaanilisi aineid, sealhulgas ensüüme, mis aitavad kaasa lagunemisprotsessidele veekogus. Taimestikul leiavad elupaiga ja kinnitumiskoha paljud mikroorganismid, aga ka algloomad, vähilaadsed, teatud putukaliigid. Ühtlasi pakuvad veealused taimed varju zooplanktonile – veekihis elavatele mikroskoopilistele selgrootutele loomakestele –, põhjasetetes elavatele väikestele selgrootutele ning kaladele, eriti noorkaladele. Põhjataimestiku olemasolust või puudumisest, samuti selle struktuurist oleneb ökosüsteemi püsivus.
Ülemiste järves valitsevad helofüüdid – kõrged rohttaimed, mille alumine osa koos uuenemispungadega asub veekogu põhjasettes (mudas, liivas), suurem osa üheaastasest võsust kõrgub veepinna kohal. Need taimed, eeskätt pilliroog ja järvkaisel, ei paku tõhusat varju kalamaimudele ja zooplanktonile, veesiseste taimede osatähtsus järves on aga märksa väiksem.
Tallinna veeallikas. Ülemiste järv on varustanud Tallinna joogiveega alates 14. sajandist. Vee kvaliteedi pärast tunti muret juba 19. sajandi lõpul: rohke fütoplanktoni (veekihti asustavate mikrovetikate ehk taimhõljumi) tõttu muutus vesi häguseks. Eriti halvaks muutus joogivesi 1896. aasta kuumal päikeselisel suvel, mil tekkis möödapääsmatu vajadus järve uurida. See sai teoks kolm aastat hiljem.
Hüdrobioloogilised andmed (sealhulgas suurtaimestiku kohta) koos hüdroloogiliste ja hüdrokeemiliste andmetega avaldas Guido Schneider 1908. aastal [5].
Linna suunatavat vett hakati puhastama siiski alles 1927. aastal. Et suurendada Tallinna joogivee varusid ja parandada vee kvaliteeti, on aegade jooksul ehitatud kanaleid, mille abil suunati Ülemistesse mitme jõe ja nendele rajatud veehoidlate vesi. Esimesena kaevati 1922. aastal 10,7 km pikkune Pirita–Ülemiste kanal. Viimaseks sajandivahetuseks oli Tallinna pinnaveehaarde valgla suurenenud sedavõrd, et Ülemiste järve looduslik valgla hõlmab sellest vaid 4% [2].
Ülemiste järv:
pindala 9,3 km2
keskmine sügavus 3,4 m
suurim sügavus 5,9 m
vee läbipaistvus suvel 0,5 m
looduslik valgla 72 km2
valgla koos pinnaveehaardega 1825 km2
jääkate püsib keskmiselt 141 päeva
Ülemiste suurtaimestik aastal 2000. Ülemiste on väike, madal, häguse veega ja lauge ning suures osas vähe liigestunud kaldajoonega järv. Ka taimestik on üsna ühtlane, vaid mõned piirkonnad, eelkõige sisse voolavate ojade ja kanalite suudmealad, pakuvad taimedele erisuguseid kasvukohti. Liigirohkemat taimestikku näeb lõunaosas Katku (Vana-Kurna) oja suudmes ja seda ümbritseval ulatuslikul soo-alal ning Kurna (Uus-Kurna) oja suudmes (vt. kaardiskeemi). Kirdenurgas suubub järve Pirita–Ülemiste kanal, mille suudmest veidi lõuna pool moodustub saarega eraldatud ja tuulte eest kaitstud kirdelaht. Teine, väiksem, ümmarguse kujuga, muust järvest ainult kõrge pillirooga eraldatud laht asub järve loodekaldal. Omanäolised on veel õõtsik idakaldal, kunstkallas kirdekaldal ning kitsad (ainult kümne või paarikümne meetri laiused) kaldaäärsed madalaveelised alad põhja- ja idakaldal, kus kõrget kaldaveetaimestikku pole. Siiski hõlmavad kõik nimetatud piirkonnad kokku tühise osa järve üldpindalast.
Uurisime järve taimestikku 2000. aasta juulikuus: kaardistasime suurtaimestikuga asustatud ala, määrasime taimede leviku sügavuspiiri, taimestikuvööndi katvuse ja liigilise koosseisu. Andmeid kogusime 232 punktis, mille asukoha määrasime GPS-i (Geographical Position of Sites) abil; andmete töötlemiseks kasutasime Eesti Kaardikeskuses aerofotode põhjal koostatud digitaalkaarti ning programmi MapInfo.
Ülemiste suurtaimestik:
kokku 40 liiki soontaimi
1 samblaliik
5 liiki suurvetikaid
katab 5,4% järve pindalast
vööndi keskmine laius 48,4 m,
suurim laius 286 m
ulatub keskmiselt 1,4 m sügavusele,
suurim sügavus 2,5 m
Kuigi kokku leidsime järvest nelikümmend liiki soontaimi, koosneb taimestik põhiliselt ainult üheksast liigist: helofüütidest pilliroog, järvkaisel ja rooghein, ujulehtedega taimedest vesi-kirburohi ja veesisestest taimedest viis penikeele liiki (niitjas, hein-, läik-, kamm- ja kaeluspenikeel; peale selle hein- ja läik-penikeele hübriid).
Kõige rohkem on ikkagi pilliroogu, kes ääristab järve pideva või katkendliku vööna. See taim kasvab enamasti 2,5–3 meetri pikkuseks, võib aga olla ka tunduvalt pikem (kuni 4,2 m). Huvitaval kombel vahelduvad enam-vähem samasugustes oludes tihedad kõrged rohkete õisikutega roostikutukad tunduvalt madalamate kogumikega, kus pole ühtki õitsvat taime.
Nii sageduse kui ka hulga poolest järgneb pilliroole järvkaisel, kes külgneb pillirooga enam-vähem puhta vööna, moodustab hajali tukkasid kaugel järves ning ühiskooslusi pilliroo, vesi-kirburohu või roogheinaga. Kaislakooslused võivad olla eri tihedusega – katvus paarikümnest kuni kaheksakümne protsendini. Leviku sügavuspiir on enamasti meeter kuni poolteist, küündides 1,9 meetrini. Kaislad kasvavad umbes kahe meetri kõrguseks, harvemini võib leida 2,5–2,7 m kõrgusi taimi.
Kolmas valitseja on vesi-kirburohi, kes kasvab sageli koos pilliroo ja järvkaislaga, või katab põhja ainuliigiliste mõne- või mõnekümne ruutmeetri suuruste laikudena, ent paiguti võtab enda alla mitmesajameetrise läbimõõduga väljasid. Kirburohu laigud võivad kohati katta veepinna täielikult. Vesi-kirburohu sügavuspiir küünib kahe meetrini, kuid suuremad ja tihedamad laigud asuvad poolteise meetri sügavusel; kuni poolemeetrises vees kasvavad taimed väikeste laikudena või hajusalt.
Neljas valitseja rooghein kasvab kaldavees 0,2–2 meetri sügavusel omaette tukkadena, külgnedes pilliroo või järvkaislaga ning moodustades nendega vahel ühiskooslusi. Mõnel juhul on rooghein ainus helofüüt, temast järve poole jäävad kas kirburohu või penikeelte laigud. Rohkesti on roogheina tukkasid järve kirdeosas, eriti saarega eraldatud lahes. Penikeele liikidest olid sagedamad läik-penikeel ja kaelus-penikeel. Tüüpilise läik-penikeele kõrval leidsime ka ogatipuliste lehtedega vormi (f. acuminatus). Penikeeled on rohkem levinud järve põhjapoolses osas.
Samad liigid kasvavad ka järve eriilmelistes kasvukohtades, kust leidsime veel 31 liiki soontaimi. Enamasti olid needki tavalised liigid, kuigi osa kasvas hõredalt ja vähestes kohtades. Erilist tähelepanu äratas juurteta taim räni-kardhein, kes kasvas väga tiheda kooslusena (katvus 95–100%) 0,7–0,8 meetri sügavusel Katku oja suudmealal, hõlmates seal 1100 ruutmeetri suuruse ühtlase välja. Varem pole seda eutroofset vett eelistavat liiki Ülemistes leitud.
Tähelepanu köitis omapärane taimestik kitsastel kaldaäärsetel madalikel, kus liivast põhja katavad väikesed madalakasvulised taimed, nagu roomav kastehein, soo-alss, nõel-alss, niitja penikeele omapärane väike vorm f. fasciculatus, mis ei küüni enamasti üle 10 sentimeetri ning mille õisikuraod ei ulatu lehtedest kõrgemale. Vähesel hulgal kasvas siin-seal väikesi mändvetikaid. Kohati leidus kividel harilikku vesisammalt. Just sellises madalate taimedega kohas põhjakaldal märkasime kivide vahel tumerohelisi, enam-vähem tennisepalli suurusi või natuke suuremaid vetikapalle, mis osutusid Eestile üsna haruldase taime – rohevetika Cladophora aegagropila kolooniateks. Teises kohas idakaldal nägime vetikapalli hulpimas veepinnal kaisla- ja pillirootukkade vahel. Paarist-kolmest kohast kividelt leidsime vähesel hulgal rohevetikaid Cladophora glomerata, Spirogyra ja Mougeotia.
Kaldaäärsete madalike kividel silmasime hulgaliselt helerohelisi poolläbipaistvaid, sinivetikate kolooniaid meenutavaid mügaraid. Lähem uurimine asjatundja Priit Zingeli osavõtul selgitas aga, et tegu polnudki taimedega, vaid selgrootute hulka kuuluva tsiliaadiga Ophrydium versatile.
Muutused viimase saja aasta jooksul. Esimesed andmed Ülemiste järves ja sellesse suubuvas Katku ojas ning ümbritseval sooalal kasvavate taimede kohta pärinevad tuntud botaaniku Edmund Russowi Tallinna ümbruse floorat käsitlevast tööst [4].
Ülemiste järve ja selle elustikku põhjalikumalt uurinud Guido Schneider avaldas oma 1908. aastal ilmunud monograafias järvetaimestiku kirjelduse ja liikide nimekirja, kus olid arvesse võetud ka Russowi andmed. Sajandi teisel poolel esitasid suurtaimestiku kohta olulisi andmeid Maia Pork ja Aime Mäemets. Maia Pork avaldas oma põhitulemused koguteoses “Eesti järved” [3], kus on ka olulisemate liikide levikukaart. Aime Mäemetsa uurimus Ülemiste järve kõrgemast veetaimestikust [2] sisaldab ühtlasi varasemate uurijate andmeid liigilise koosseisu kohta, muu hulgas ka Maia Porgi käsikirjalisi märkmeid vähem levinud liikide kohta.
Nendele uurimustele toetudes on võimalik võrrelda tänapäevast taimestikku varasemaga, selgitades nii sajandi jooksul toimunut.
Paistab, et suurtaimestiku osa Ülemiste järve ökosüsteemis on eelmise sajandi jooksul tunduvalt vähenenud. Ent rohkem kui liigiline koosseis on muutunud liikidevahelised suhted. Hakkab silma, et taimestikuvöö on märgatavalt ahenenud ning rooghein taandunud valitseja kohalt neljandaks: kui Schneider pidas Ülemiste kõige iseloomulikumaks taimeks roogheina, siis tänapäeval valitseb pilliroog. Tublisti on edenenud ka järvkaisel, mida Schneider on märkinud ainult kahes kohas: läänekalda turbapõhjal ja Katku oja suudmealal. Praeguse kolmanda valitseja vesi-kirburohu kohta märkis Schneider, et liik moodustas tihedaid, kuni 100-meetrise läbimõõduga kogumikke kagukalda lähedal ning kasvas vähemal hulgal ka järve edelaosas. Tol ajal veepiiri lähedal levinud tarnavöönd, milles oli kohati rohkesti konnaosja, on nüüdseks taandunud.
Tabelist selgub, et suured muutused olid toimunud juba 1965. aastaks, ent tarnade osatähtsus on ilmselt vähenenud just sajandi viimasel veerandil. Samal ajal on oma levikuala veelgi laiendanud vesi-kirburohi: ujulehed võimaldavad sel liigil kasutada valgust veepinnal ja selle lähedal, seega mitte hoolida vee vähesest läbipaistvusest. Kahjuks ei saa seda üldistada kõikidele ujulehtedega taimedele.
Järve põhiosast erinevates kasvukohtades oli muutustest silmapaistvaim räni-kardheina suure ja tiheda kogumiku kujunemine Katku oja suudmealale. Üldse sai 2000. aastal loetellu 11 liiki, mida varem pole märgitud. Tähelepanu äratasid valge vesiroosi võimsad kogumikud Katku oja suudmes: seda taime pole 20. sajandil ilmunud töödes märgitud, küll oli teda samast kohast leidnud Russow. Viimase kolme aasta jooksul on valge vesiroos trüginud Katku oja suudmest järve.
Meie koostatud floristilises nimekirjas puudub 14 varem leitud soontaime taksonit. Kõiki neid oli varasemate uurimiste ajal leitud vähe. Seega pole võimatu, et me seekord mõnd harva ja vähesel hulgal kasvavat taime lihtsalt ei märganud.
Taimestiku järgi otsustades oli Ülemiste juba saja aasta eest tugevasti eutrofeerunud järv. Seda kinnitab liigiline koosseis, eriti suurvetikate ning planktonivetikate rohkus juba 19. sajandi viimasel kümnendil. Küllap on huvitav teada, et Guido Schneider tegi oma uurimuse põhjal Tallinna linnaametile (Revaler Stadtamt) ettepaneku lasta igal sügisel suured kõrrelised niita ja järvest eemaldada, et takistada nii rohke muda teket. Ühtlasi märkas ta, et kariloomad sõid sügisel hea meelega roogheina.
Mis tingib muutusi? Põhjusi on mitu ja nende mõju kompleksne. Suurtaimestikule on kindlasti halvasti mõjunud veetaseme suur kõikumine järves kuni 1990. aastate alguseni: põuastel aastatel hävib taimestik suurtel kuivale jäänud kaldaaladel. Möödunud sajandil on olnud kaheksa kuivaperioodi, neist viimane 1975. aastal.
Veesiseseid taimi on tugevasti mõjutanud hägune vesi: läbipaistvus ei küüni tavaliselt üle poole meetri, mistõttu napib taimedele fotosünteesiks vajalikku valgust. Helofüüte mõjutab see varakevadel, kui taimed ei ulatu veel veest välja.
Miks on Ülemiste vesi hägune? Suvel põhjustab seda rohke taimne hõljum, varakevadel ja sügisel, kui hõljumit on vees vähe, tõstab madalaveelise järve põhjast mudaosakesi üles tuule tekitatud lainetus. Muda on aga Ülemiste järve põhjal palju. Sellele juhtisid tähelepanu juba esimesed uurijad, ajavahemikul 1974–1984 pumbati järvest välja umbes 263 000 m3 muda.
Kalateadlased on selgitanud, et Ülemiste järve ökosüsteemis on paigast ära röövlooma-saaklooma suhted: röövkalu on vaid 5% kalastikust. Sel põhjusel ei toimi siin normaalselt klassikaline toiduahel – röövkalad, lepiskalad, zooplankton, fütoplankton –ja järve kalastikus valitseb latikas. Seda põhjatoidulist lepiskala peetakse ka üheks vee hägususe põhjustajaks, sest põhjasetetes elutsevaid loomakesi hankides songib ta vee sogaseks. Pealegi ei lase latikas pidevalt põhja üles tuhnides taimedel uusi alasid asustada.
Taimhõljumit ja suurtaimestikku peetakse üldiselt konkurentideks nii valguse kui ka toitainete pärast. Ülemistes konkureerivad nad kahtlemata valguse pärast, mistõttu veesiseseid taimi on helofüütide kõrval vähe. Toitaineid peaks selles järves jätkuma nii taimhõljumile kui ka suurtaimedele. Viimasel kümnendil on toitainete koormus järvele vähenenud. See on seletatav ühelt poolt väiksema veetarbimisega, mis omakorda vähendab ka järve sisse voolava vee hulka (veevahetus on aeglustunud umbes kolm korda). Teiselt poolt – sissevoolavas vees on vähenenud toitainete kontsentratsioon. Järve veevaru püütakse täiendada ajal, mil toitaineid on vees kõige vähem. Toitainete hulga kahanemist järvevees peegeldab vähenenud taimhõljum. Suurtaimed, kes kinnituvad juurestiku abil järve põhjale, ammutavad puudu jäävaid toitaineid põhjasetteist.
Ülemiste järve vee kvaliteet on tõsine probleem ka uuel sajandil. Ühe meetmena konstrueeriti Katku oja suudmes olnud looduslikust lodualast nn. tehismärgala, mis talitleb alates 2002. aasta maist. Kurna kanalist suunati vesi viie küveti abil märgalale, Kurna ja Katku oja suleti muldpiirdetammiga. Viimase taha kaevatud piirdekraavi koguneb lodu läbinud vesi, mis suunatakse muldtammi ehitatud truupregulaatori kaudu järve. Senised seireandmed näitavad, et tehismärgala eemaldab veest toitaineid üsna tõhusalt.
1. Järvet, Arvo 2000. Eesti veeolud 20. sajandil. – Eesti Loodus 51 (12): 515–518.
2. Мяеметс Айме 1979. Высшая водная растительность озера Юлемисте. – Гидробиологические исследования 8, Таллин: 22–31.
3. Pork, Maia 1968. Ülemiste järv. Taimestik. – Mäemets, Aare (toim.) Eesti järved. Valgus, Tallinn: 442.
4. Russow, Edmund 1862. Flora der Umgebung Revals. Archiv für die Naturkunde Liv-, Est- und Kurlands 3, 2: 39–42.
5. Schneider, Guido 1908. Der Obersee bei Reval. Die Vegetation. – Archiv für Biontologie 2, 1: 38–55.
Tiiu Trei (1936) on hüdrobotaanik, uurinud peamiselt merepõhja taimestikku, viimasel aastakümnel ka jõgede suurtaimestikku.
Tiia Trei (1968) on hüdrobioloog, kaitsnud magistritöö Eesti rannikumere fütoplanktoni kohta. Praegu töötab Tallinna veepuhastusjaamas ja vastutab toorvee kvaliteedi ja kvantiteedi eest.
|