Igaüheõigust ei tunta igas ühiskonnas. Selles väljendub ühiskonna kokkulepe, mis on tänapäeval valatud ka seadustesse, ent on välja kasvanud tavadest.

Igaüheõigus tähendab lihtsalt väljendatuna iga inimese õigust võrdselt teistega pääseda ligi loodusväärtustele, olenemata maa omandist. Loomulikult ei anna see õigust teha igal pool mida tahes. Küll aga lubab see puhata looduses: nii metsas, puisniidul kui ka kultuurmaastikul, liikudes jalgsi, suuskadel, jalgrattal või hobusel ratsa. Peale selle tohib igaüks korjata loodusande: marju, seeni, pähkleid, ravimtaimi ja looduslikke lilli.

Kui räägime õigusest praegusaja ühiskonnas, siis teame, et tegemist on millegagi, mis on sätestatud seadusega. Õigusega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Igaüheõigus kätkeb endas kohustust säästa maaomaniku vara või siis hüvitada tekitatud kahju.

Igas riigis isemoodi. Igaüheõigus tuleneb tavast, mis väljendab kogukonna suhtumist loodusesse ning teistesse inimestesse. See tava on tekkinud ja arenenud koos maa- ja loodusvarade eraomandiga. Euroopas on raske leida kahte riiki, kus igaüheõiguse elemendid ja toime oleksid täpselt ühesugused. Näiteks Inglise ja Ðoti seadused erinevad selles valdkonnas üsna tublisti: ðotlased lubavad looduses viibijale palju suuremaid õigusi. Ameerika Ühendriikides aga võid kanuuga mööda jõge sõites lugeda mõne maaomaniku paigaldatud siltidelt ähvardusi nende kohta, kes julgevad randuda: seal jääb küll igaüheõiguse mõiste reaalse sisuta.

Eriti omane on igaüheõigus just Skandinaavia maadele. Rootsis näiteks tähendab see tunduvalt rohkemat kui Eestis. Kui meil ei luba asjaõigusseadus minna piiratud või tähistatud eramaale, siis Rootsis see nii ei ole. Eestis ei või eramaal viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, Rootsis võib telkida ning parkida vabalt kuni 24 tundi; pikemaks jäämiseks tuleb küsida maaomanikult luba. Eestis tohib metsaseaduse alusel telkida ja lõket teha vaid selleks ettevalmistatud kohtades või omaniku loal. Rootsis võib lõket teha, kui sellega ei tekitata kahjustusi.

Kui võrdleme end aga inglastega, siis on erinevused vastupidised. Eestis kehtib igaüheõigus täiel määral, kui omanik pole oma maad piiranud või tähistanud, inglastel seevastu kehtib põhimõte: eramaal ei tohi viibida, kui omanik pole seda lubanud, näiteks pargi väravas kirjalikult või suuliselt. Kehtib „nelja f-i“ seadus: loodusest tohib korjata vilju, lilli, lehti ja seeni (fruit, flowers, foliage, fungi) enda tarbeks, mitte müügiks. Ja sedagi võib teha ainult seal, kuhu omanik lubab minna – näiteks avatud looduspargis või avaliku tee ääres. Muudel juhtudel käsitletakse loodusandide korjamist eraomaniku maal vargusena.

Kas minu või meie. Võib tunda heameelt, et meie esivanemate austus looduse ja teiste inimeste vastu pole lubanud omandiõiguse aktiga võtta kaaskodanikelt vabadust liikuda looduses. Samas on inimesel, kes tahab oma maatükki tõesti ainult enda kasutuses hoida, võimalus seda piirates teisi tõrjuda, kui tegemist ei ole just veekoguäärse kallasraja või looduskaitsealaga.

Võib ju olla, et peale esivanemate tarkuse ja tavade on meile jälje jätnud ka see poolsajand, mil kogu maa oli riigi omandis ja seega igaüheõigus iseenesest tagatud. Nüüd saab maaomanik teha valiku. Ja neid näeme praeguses Eestis seinast seina.

Tüli algus. Niisiis võib iga looduses käija toetuda meil igaüheõigusele kõikjal, kus ei ole ees keelavat silti või piiret. Tundub mõistlik lahendus, aga igapäevases elus tekib ikka arusaamatusi. Eestis on headele tavadele hävitavalt mõjunud järsud muudatused omandisuhetes. Kui võrrelda end sadade aastate jooksul eraomandi ja oma kodu privaatsust esmase õigusena kasutanud brittidega, siis neile ei tuleks pähegi tõtata igaüheõiguse loosungiga lehvitades naabri maale tegutsema.

Vastuolud eraomaniku ja avalike huvide vahel annavad tunda mujalgi. Klassikaline näide on teada Floridast USA-s. Vaid ühel protsendil Florida elanikest on kinnistul ligipääs ookeanile, ülejäänud üheksakümmend üheksa protsenti ja turistid olenevad avaliku juurdepääsu punktidest ja ranna kasutamise õigusest. Konflikt keskendub kahele põhiõigusele: ühelt poolt puhkajate õigus kasutada avalikult randa ja teiselt poolt eraomanike õigus privaatsusele. Kohtupraktika on jõudnud tagasi ammu väljakujunenud tavani: maaomanik peab võimaldama puhkajatel olla kuiva liiva ribal. Sealt algab omaniku õigus ehitada aeda või mis tahes muud piiret.

Ðotlased on hädas mägismaadega, mida nad peavad oma rahvuslikuks uhkuseks. Kaheksakümmend protsenti maadest kuulub 0,2 protsendile elanikest, ehk pool Ðotimaast kuulub umbes kuuesajale omanikule. Et tagada vaba juurdepääs mägismaale, rakendavad ðotlased viimasel ajal usinasti seadusemuudatusi, nende suhtumine matkajasse on palju sõbralikum kui naabritel inglastel.

Seadus jõustub, tavad juurduvad. Meil tuleb nüüd taas selgitada igaüheõigust kui head tava, ja seda ka rakendada. Riigimetsas on riigimetsa majandamise keskus (RMK) teinud seda teadlikult ja kavakindlalt. Ka rahvusparkides on loomulik suunata looduses liikujaid nii, et nad ei kahjustaks loodusväärtusi. Tüli võib aga tekkida tavalises tähistamata metsatukas või puisniidul, eriti veekogu kaldal.

Õigus liikuda teedel ja radadel, parkida autot, püüda kala jms. tekitab arusaamatusi: ühed on kindlad oma õiguses meie ühisele loodusele, teised niisama kindlad õiguses käsutada eraomandit. Viisakus ja lugupidamine kujunevad põlvkondade jooksul, kui vanemad annavad lastele eeskuju.

Tavad juurduvad ajapikku ja vaevarikkalt. Ka omanikuks olemine vajab harjumist. Meenub vahejuhtum, kui soovisime süüa lõunat piknikukohas. Et tee sinna läks läbi taluõue ning talu taga oli see auklik ja porine, otsustasime parkida autod metsatee äärde umbes 150 meetri kaugusele elamust. Eramaa oli tähistamata. Läksime jalgsi taluaia tagant kulgevat teed mööda. Majast tuli välja noor perenaine, kes pahandas, et parkisime autod nende maa peale. Proovisime väita, et ei teadnud, kust eramaa algab. Siis aga tuli noor peremees, kes ütles: kallis külarahvas, ärge jätke oma autosid sinna metsateele, ajage parem siia sauna kõrvale.

Hea tava kohaselt tuleks auto jätta elamust kaugemale, nagu algul tegimegi. Hea tava kohaselt tuleks omanikult selleks luba küsida. Aga kui sa pole kindel, kas tegemist on eramaaga, siis ei taha teisi tülitama minna. Omanik, kes ei taha, et avaliku piknikukoha kasutajad auto tema maale jätavad, peaksid oma maa tähistama.

Tüli tekib ka telkimisest ja lõkke tegemisest. Söetükid ja neid ümbritsev kiviring kaunil metsavälul ei tähenda veel, et tegu on avaliku lõkkeplatsi ja telkimiskohaga. Sageli on need vaid ebaseaduslikult tegutseja jäljed. Et pahandusest hoiduda, on targem otsida korralikult tähistatud lõkkekoht. Omanikul, kes ei soovi oma maal näha isepäiseid lõkketegijaid, on aga otstarbekas panna välja eramaa sildid.

Kolmas enam levinud konfliktiallikas on kallasrada. Ranna- ja kaldamaade omanikud on kohustatud kallasrada hooldama ja tagama seal inimestele vaba läbipääsu. Loomulikult hindavad veeäärse kinnistu omanikud just pääsu veekogule. Ja samas peavad nad veepiiri jagama teistega. Oma õue saab tähistada ja piirata, ent kallasrada tuleb hoida vaba. Ometi ei saa võõrad alati kallasrajal liikuda: vahel tõkestatakse see aiaga, vahel peletab sealt inimesi näiteks maaomaniku koer.

Loodusharidus on see, mis peaks siluma vastuolud ning muutma looduses uitaja ja maaomaniku suhted sõbralikuks, vähemalt mõistvaks.

Vahest polekski vaja eriti palju karistada, kui suudaksime õigel ajal rohkem õpetada ja harida. Linnalaps peaks maast-madalast selgeks saama, et austus looduse vastu on samavõrd tähtis kui austus naabri vastu. Igaüheõiguse tavad käivad loodushariduse juurde.

Ega olukord meil kõige halvem olegi: keskkonnaministeeriumi ja RMK tellimusel selle aasta kevadel korraldatud EMOR-i küsitluse andmetel teab igaüheõigust või on sellest kuulnud kaks kolmandikku inimestest.

Andres Onemar (1956) on Hiiumaa kaitsealade administratsiooni direktor, elab Hiiumaal Tareste külas. Hariduselt metsamees ja töötanud kogu eelneva perioodi metsanduses, on ka praegu RMK nõukogu esimees.