Karstinähtused on meil levinud peamiselt Põhja-Eestis, ent karstumisprotsessid pole tundmatud ka Kagu-Eestis. Vastseliina lähedal on kõrvuti kaks lohku, mis näevad välja üsna ühesugused, ent üks neist on täitunud veega, teine aga enamiku osa aastast kuiv.
Karstinähtustest rääkides peame silmas harilikult Põhja-Eestit. Sealse kuni mitmesajameetrise paksusega paelasundi üsna kergesti lahustuvad lubjakivid loovad selleks rohkesti võimalusi. Paelõhedesse imbuv soovesi avardab maa-aluseid kanaleid sedavõrd, et võivad kujuneda aktiivsed vooluteed, salajõed, koopatühikud ja nende arenedes ka maa peale avanevad langatuslehtrid kevadist liigvett ahnelt neelavate kurisutega.
Lõuna-Eestist teame neid nähtusi vähe, kuigi meie kagupiirile ulatub Venemaalt ja osaliselt Läti alalt teise, märksa noorema – Ülem-Devoni paelava serv. Siingi toimivad samalaadsed karstumisprotsessid ning paremini lahustuva kipsi vahekihtide osavõtul vahest veelgi intensiivsemalt. Seetõttu on ka Lõuna-Eestis mõned kurisud, järsunõlvalised karstiorud ja salajõed, näiteks Tsiistre, Vastseliina ja Meremäe ümbruses. Suveaja rikkalikus taimkattes me neid sagedasti ei märkagi, küll aga kevaditi, kui rohke lumesulavesi valgub lohkudesse ja tungib siia ka maa all täis valgunud lõhedest. Nii moodustuvad mitmesuguse suurusega lombid ja järvikud, kust vesi suve alguses üsna saladuslikul viisil kiiresti kaob.
Erinevalt Põhja-Eesti karstialadest, kus tihti näeme langatuslohkude põhjal paelõhedest pugemeid, kuhu liigvesi mõnikord lausa keeristena neeldub, toimub Lõuna-Eesti paelaval kõik märksa rahulikumalt ja paekivi ise enamasti nähtavale ei tule. Põhjuseks on siinne paksem pinnakate: katvast liiva-, savi- või moreenikihist ei murra vesi nii lihtsalt läbi ega saa seetõttu otse paelõhedesse suunduda.
Lõuna-Eesti karsti on seetõttu ka vähem uuritud. Pole ju siin maa-aluseid kaevanduskäikusid, kuhu vesi võiks ohtlikult sisse murda ning karstiõõnsustest pinnale väljuvad allikadki on üsna haruldased. Paremini teatakse veerohkeid allikaid Rõuge ümbruses, kus nad toidavad kuulsat Ööbikuorgu. Neid rakendatakse Tindioru omapärastes löökpumpades – “vesioinastes”.
Mudajärv ja Liisalohk. Ometi pakub siinne karst ka parasjagu peamurdmist. Nii on Vastseliinast veidi lõuna pool Illi külast Kirikumäele viiva maantee lähedal metsas kaks süvendit. Need mõnekümnemeetrise läbimõõduga järsunõlvalised augud asuvad täiesti kõrvuti. Ühes neist paikneb püsiv veekogu – ümar Mudajärv. Teine, pikliku kujuga Liisalohk püsib aga enamiku osa aastast kuivana. Seejuures on Liisalohu põhi Mudajärve veetasemest umbes neli meetrit madalamal, kuigi viimasest eraldab teda vaevalt 20 meetri laiune vallseljandik, midagi loodusliku paisu taolist. Pudedas pinnakattes toimuks läbi selle tõkke kindlasti põhjavee filtratsioon, mis kiiresti ühtlustaks veetasemed mõlemas süvendis. Võimalik, et mingi filtratsioon siin tõesti aset leiab, kuid kuivas lohus saab vesi hõlpsasti paelõhedesse kaduda.
Ent sel juhul peaks Mudajärv saama lisatoidet maapõuest: muidu alaneks tema veetase ju pidevalt. Sellest võib teha järelduse, et karstunud paelõhed kõnealuste süvendite all või ümber kujutavad endast omavahel ühendamata süsteeme. See on võimalik lõhede juhusliku paigutumise ja erineva karstumisastme tõttu. On mõeldav, et lõhesüsteem oli kunagi siiski ühtne, kuid on Mudajärve all hiljem osaliselt ummistunud ja seepärast kaotanud ühenduse naabersüvendi aluse süsteemiga. Niisugust oletust kinnitavad varasemad vihjed selle kohta, et mitu inimpõlve tagasi olnud ka Mudajärve kohal karjamaa, kust vesi suveks kadunud [1].
Karstiõõnte ummistumine kevadise suurvee kantud pori ja muu risuga on samuti võimalik, kuigi mitte eriti sage nähtus: tugev veevool pühib pori enamasti paigalt. Küll võib aga paljude kurisute põhjas näha suuri oksa- ja kulukuhilaid ning mõnedki neist võisid seada muda teele püünise. Igal juhul tundub tõenäolisena, et Liisalohu ja Mudajärve vaheline vallmoodustis on monoliitsest lubjakivist tuumaosaga: pudedam pinnas suudaks vaevalt vastu seista järve kõrgema veetaseme survele.
Niisiis osutab Mudajärve ja Liisalohu kõrvutine asend üsna ootamatutele ja keerukatele hüdraulilistele tingimustele karstunud lubjakivilasundites, mille üks ilmekaim näide on kuulus Tuhala nõiakaev Põhja-Eestis.
1. Kangur, Andu 1975. Kurekivi Mudajärv – karstijärv? – Eesti Loodus 26 (7): 441–442.
|