On hingedekuu 1978. Istume loodusteadlase, looduskaitsetegelase ja pedagoogi Villem Voorega tema raamaturikkas koduses töökabinetis ja ajame juttu. Vanameistri mõtted ja mälestused kosutavad hinge, tema abikaasa Natalja Pentre valmistatud hõrgutavad pirukad ja tee aga ihu. Minu rõõmuks on võõrustaja pärast hetkelist kõhklust nõus, et midagi võiks meie jutuajamisest ka jäädvustada. Tookord jäi helilint arhiivi. Nüüd, tuntud loodusuurija sajandal sünniaastal, on paras aeg tuua tookord räägitu vahepeal sirgunud põlvkonna ette.

Villem Voore sündis 10. aprillil 1903 Peterburis. Lapsepõlv möödus Rakveres ja vanaisa juures Iisakus, loodusteadusliku hariduse sai ta Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas. Töötas juba ülikooli päevil kooliõpetajana, hiljem mitmes teadusasutuses, uurides peamiselt veekogusid ja nende elustikku. Kui 1957. aastal loodi looduskaitse valitsus, kutsuti sinna ka kogemustega loodusemees Villem Voore.

Peamine tema elus oli siiski äratada lastes loodusehuvi. Tema sulest on ilmunud raamatud “Magevee loomastik” (1956), “Elavnurk koolis” (1957), “Zooloogilisi ekskursioone” (1961), “Lindude päev koolis” (1966) ning hulk teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid.

See mees on jätnud tublid jäljed Eesti loodusteadusesse, looduskaitsesse ja noorte kasvatustöösse. Kummalisel kombel ei leia me Villem Vooret “Eesti entsüklopeedia” 14. köitest. Seda lünka pisutki täita püüdes ja teeneka loodusemehe sajandat sünniaastapäeva meenutades trükime siin lühendatult seni avaldamata intervjuu, mis võetud mõned aastad enne tema surma.

Villem Voore suri 24. märtsil 1982.

Minu teada olete Iisaku kandi mees. Kas see on tõsi?

Jaa, kuigi mu varasem lapsepõli möödus Tsarskoje Selos, kus mu isa ametis oli. Mäletan Tsarskoje Selo loodust, ilusat parki statuettide ja allikaga, mis voolas välja katkisest kruusist. Ja veel on meeles, kuidas me käisime pargis. See kuulus tsaarile ja avati jalutajatele teatud päevadel ja tundidel. Mul on sealt meeles isegi metsvindi laul.

Kas juba sel ajal teadsite, et see oli just metsvint?

Ei teadnud! Aga laul oli nii selgesti meeles, kui ma seda hiljem taas kuulsin.

Millal tulite Eestisse?

Olin siis veel ettevalmistusklassi-ealine. Kolisime Rakveresse, seal läksin kooli. Aga suviti elasime koolmeistrist vanaisa juures Iisakul. Vanaisa oli ju suur loodusesõber. Tema kogutud herbaarium Alutaguse taimedest on talletatud Tartu ülikoolis.

Jutt on teie emapoolsest vanaisast. Mis oli tema nimi?

Robert Theodor Hansen. Tema loodud on laul “Ema süda “ Koidula sõnadele. Vanaisal oli tore aed ilupeenarde ja puudega. Üks õunapuu oli poogitud paljude eri sortidega. Mul on meeles, et ta kasvatas valgeid porgandeid. Ja siis mäletan veel, et ta pani kurgi seemned idanema kahe taldriku vahele samblale: imestasin, kuidas taldrik oli idude jõul kõrgele üles kerkinud.

Millises koolis käisite?

Rakvere Poeglaste Gümnaasiumis. Seal õppisid sel ajal ka Karl Orviku ja hilisem keemik Laaman. Kooli direktor geoloog doktor Luha asutas koolis mitu ringi: oli looduseõpetusering, keemiaring, füüsikaring. Ka huvitavad tunnid panid ilmselt minusse idu, nii et hakkasin sügavamalt huvi tundma looduse vastu.

Mul oli pinginaaber Mart Lepik, kes hiljem õppis eesti filoloogiat. Me käisime jalutamas Rakvere tammikus. Miskipärast tekkis meil huvi linnumunade vastu: hakkasime neid koguma, teadmata isegi seda, mis linnu pesaga oli tegu. Tänapäeval on selline tegevus absoluutselt keelatud.

Ükskord avastasime ühe tamme õõnes järjekordse linnupesa. Tahtsime munad kätte saada. Pistsin käe pilusse, võtsin muna pihku, aga kätt enam õõnest välja ei saa! Tuli muna tagasi panna ja pinginaaber Mart siis lõikas noaga pisut puitu ära, nii et sain lõpuks ikka käe kätte. Sellest ajast kadus mul isu linnumune koguda.

Mis sai munade kollektsioonist?

See läks niisama kaduma. Hiljem hakkasin putukaid koguma. Surmasin neid bensiiniauruga, sest kes minu kätte mõnd kangemat mürki oleks andnud. Kuskilt sain entomoloogilisi nõelu ja mul kogunes väike, peamiselt mardikate kogu. Selle lõpp oli ka väga kurb: mu kodus elutsev hiir nagistas selle ära.

Siis hakkasin taimi koguma. Ja mul oli neid juba üsna palju. Aga ei olnud mul erilist taimeraami ega ka pressi. Mul olid nad lihtsalt hunnikus ahju juures, tellised raskuseks peal. Meil oli aga kodus suur kõuts. Tema haistis mu taimevirna allosast palderjani juurt. Et seda kätte saada, pööras kogu virna segamini.

Nii et mu tolle aja kogudega läks kurvasti.

Gümnaasiumi lõpetamise järel kolisime Tartusse.

Ülikoolis õppimine oli omal ajal küllaltki kulukas. Kuidas te hakkama saite?

No ma tulin vahepeal ülikoolist ära ja läksin maale õpetajaks.

Kas õpetaja teenis sel ajal küllalt hästi, et võis pisut raha koguda?

Küllap vist. Ikka sai nii palju, et võisin jälle ühe semestri Tartus olla. Ülikoolis oli palju huvitavat. Mina hakkasin zooloogiat õppima. Mu otsene juhendaja oli professor Riikoja. Väga tore mees! Kui asutati niinimetatud veekogude uurimise komisjon, sai Riikoja selle etteotsa. Tema võttis plaani järvede uurimise. Ja minust sai talle palgaline abiline. Käisime väga paljudel järvedel: Saadjärvel, Pühajärvel, Aegviidu järvedel, Jussi järvedel. Viimaste ümbruses oli eriti suurepärane maastik. Järved olid ooside vahel, mäeveerel kasvasid maasikad, natuke allpool vaarikad. All oli pisut soine, seal oli jälle pohli ja jõhvikaid. Ja järvedes leidus nii vähki kui ka kala. Püüdsimegi vahel vähki toiduvahelduseks. Kala püüdmiseks polnud meil suurt tahtmist ega aega.

Töö jätkus talvel kabinetis, kus mul tuli planktoni proovid läbi töötada.

Talvel välitöödel ei käidud?

Ka talviti käisime järvedel. Teatud kuupäeval tuli võtta kindlatest punktidest proovid. Siis oli meie varustuses ka hobune reega. Ree peal oli suur kast, kastis riiul. Selle alumisel korrusel põles priimus, ülemisele oli paigutatud katel veega. Nii et meil oli alati soe või tuline vesi käepärast, et teinekord mõne riistapuu kruvi üles sulatada. Talvine töö oli väga raske, eriti külma ilmaga. Ükskord külmetasin oma käed nõnda ära, et küüned tulid ühe käe pealt maha.

Suviti oli palju lõbusam. Sõitsime järvelt järvele, võtsime profiile üle kogu järve ja kogusime andmeid hapniku sisalduse, temperatuuri, läbipaistvuse ja palju muu kohta. Materjal, mis me kogusime, on osaliselt praegugi zooloogiakateedris.

Meid oli seal järvede komisjonis ikka üks väga tore kamp, kes kaua koos töötas. Haberman, mina, minu vend ja muidugi meie juht professor Riikoja. Tema õppis meid tundma, meie teda. Sellest ajast on vaid head mälestused. Tänapäevani saadame üksteisele pühadeks ja sünnipäevadeks kaardikesi heade soovide ja tervitustega. Neis kirjakestes on professor võtnud kombeks tituleerida mind bruder Villiks.

Milline oli professor Riikoja inimese ja teadlasena? Kas ta oli kõva töömees või ka naljamees?

Kui oli nalja aeg, siis oli nali, ja kui töö, siis töö. Temaga võis kerget naljajuttu ajada, kuid töö ajal oli ta tõsine mees.

Olen kuulnud professor Riikoja erilisest lõunauinakust. Kuidas see käis?

Noh, ärgu pangu ta pahaks. Nagu ütlesin, oli ta suur töömees, tahtis suvel võimalikult palju proove võtta ja neid läbi analüüsida. Kuid lõunat tuli ikka pidada. Ta ise ikka tahtis ka lõunavaheajal puhata, kuid et sellele mitte palju aega raisata, pani ühe labajala teise peale, nii et sügava uinumise korral see kukkus maha, ja sellega oli puhkus läbi. Mõistagi tegi see meile nalja.

Kes professoritest on veel meelde jäänud?

Professor Piiperi juhendusel tutvusime ülikooli päevil linnulauluga. Kuusnõmme aeg oli väga tore. Loodus oli seal ümbruses ilus. Piiper oli ise väga suur entusiast. Ta õpetas meid väga innukalt. Isegi söögilauas, kui aken lahti ja mõni lind laulis, siis peatus ta, tõstis sõrme ja küsis: “Kes laulis?” Eks me kambapeale siis püüdsime linnu ära mõistatada.

Mida te võiksite professor Piiperi kui inimese kohta öelda?

Ärgu olgu pahasti öeldud, aga ta oli suur pedant oma ülesannetes, mis ta üliõpilastele andis. Need pidid täidetud olema tähtpäevaks ja muidugi tipp-topp. Aga üldiselt oli ta väga tore mees.

Mis te arvate tema raamatust “Pilte ja hääli Eesti loodusest”?

See on niisugune ilukirjanduslik, kuid sealjuures ikkagi teaduslik. Ta oli härda südamega ja seetõttu ka tema kirjutised on mõnikord eleegilist laadi.

Mis on meelde jäänud Vilsandilt?

Mäletan sõitu Vilsandile purjekaga Kuusnõmme sadamast. Meeskonda kuulusid professor Piiper, mina ja ülikooli tolleaegne rektor Koppel. Viimane oli suur loodusesõber. Tundis hästi linde. Ta armastas meiega koos käia ja innukalt loodust vaadelda.

Vilsandil külastasime Toomi, tolleaegset majakaülemat, või, nagu teda seal nimetati – kapten Toom. Tema pani aluse Vaika saarte linnuriigile. Seal oli ka muuseum, mille tarbeks valmistas Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi preparaator Lepik väga loomutruusid linnutopiseid.

Ühel suvel hiljem palkas Toom mind, et ma koostaksin talle Vilsandi putukate kogu. Ta andis mulle prii ülalpidamise, maksis ka natuke ja siis ma tegin talle selle.

Mis veel meenub Kuusnõmmelt?

Kuusnõmmelt on mul palju häid mälestusi. Sealt ma kogusin ka oma taimekogu, mis tuli hiljem üle anda botaanikakateedrile, sest Saaremaa taimede seas leidub palju huvitavaid liike.

Kuusnõmmel elasid suviti ja kogusid materjale ka teised õppejõud.

Geoloogiaprofessor Öpik oma assistendiga kavatsesid kord käia Eriksaarel. Me sõitsime sinna sõudepaadiga. Tagasi tulles nad väga kiitsid minu sõudmist ja assistent, suur naljahammas, ülendas mind bimbaðiiks ja hiljem veel bim-bimbaðiiks. Kui ma kunagi hiljem küsisin selle tähendust, siis ta ütles, et see on “poðjol k tðortu”.

Professor Aul, tuntud antropoloog, mõõtis inimesi. Andis ka mulle ühe ülesande väikse tasu eest: pidin käima teatud külades inimesi mõõtmas. Tuli kindlaks teha pikkus, torso pikkus, pea pikkus ja isegi nina pikkus. Ja nõnda saingi sel tuntuks kui ninamõõtja. Taludes oli juba ette teada, et ninamõõtja on käimas.

Kuidas rahvas suhtus sellisesse mõõtmisesse?

Noh, nad nii poolnaljatamisi seda võtsid. Vastu ei hakanud. Seal tuli ikka inimese juurde minna, panna talle sirkel pähe ja mujale ning mõõta ära.

Kuidas noored tütarlapsed end ülal pidasid?

Eks nad edevad olid, aga vanaperemees põrutas peale, et kui tuleb mõõtu anda, siis ikka anda, ja töö sai ära tehtud. Aga see töö siiski ei meeldinud mulle. Tulin tagasi ja ütlesin Aulile, et ei maksa mind enam rakendada.

Aga mäletamist väärivaid ettevõtmisi ja sündmusi jätkus ka edaspidi.

Tartus olin mõned semestrid ametis kodu-uurimise toimkonnas, kus ma tegin ajaleheväljalõikeid, joonistasin kaarte jne. Paljud ei tea, et näiteks koguteoste “Saaremaa” ja “Viljandimaa” kaardid on minu joonistatud.

Ülikoolipäevilt meenub veel tore sõit jahiga, mille andis meile kasutada üks rikas advokaat. Raha selleks reisiks saime stipendiumina loodusuurijate seltsist. Kamba koosseis: Haberman, Mikelsaar, Sepp, Laasi, Riikoja ja mina. Sõitsime mööda Läänemere saari, kus tegime väikseid vaatlusi. Haberman kogus mardikaid, mina liblikaid, Laasi tegutses geograafina, Sepp kogus limuseid. Mind ülendati veel majandusülemaks ja laeva kokaks. Värske õhk ja suplused tõstsid meeskonna söögiisu, nii et reisi lõpupoole oli toiduainetega peenike peos. Lõpuks õnnestus mul, vist Loksa sadamas, hankida suuremas koguses kaerahelbeid ning sellest ajast peale elas meeskond priskelt herkuloputru nautides.

Vahepeal oli suur sõda, mis sai pärast?

Sõja lõppedes kolis ülikoolirahvas jälle Tartusse ja algas taastamistöö, muu hulgas ka zooloogiamuuseumis. Sõja ajal oli muuseum ja all keldris olevad kogud laastatud, usside ja kalade pealt piiritus ära joodud...

Mõne aja möödudes sain kutse Neeme Mikelsaarelt tulla tööle Tallinna kalanduse uurimise instituuti. Et mu omaksed olid kõik Tallinnas, siis võtsin kutse hea meelega vastu.

Mulle anti uurida tursk. Tuli mõõta, parasiite uurida jne. Tallinnas oli vähe loodusteadlasi, nii kutsuti mind ka loodusteaduste muuseumi. Olin seal mõni aeg zooloogiaosakonna juhataja. Samal ajal värvati mind veel õpetajate täiendusinstituuti metoodikuks. Töökoormus kolmel ametikohal osutus liialt rängaks ja lõpuks ma loobusin neist ametitest. Minust sai siis

õpetajate instituudi looduslookabineti juhataja. Mulle usaldati veel kaugõppelaste praktikumid, samuti osa loenguid. Tuli käia üliõpilastega ka välipraktikal. Käisime Pirita jõe ääres, kuid tihti veel looduslikel tiikidel Paldiski maantee ääres, linnast kaugemal. Praegu on see koht juba täis ehitatud. Neis tiikides elutses palju selgrootuid. Üks kooliteema on just veekogude loomastik.

Ükskord tagasiteel tahtsin üliõpilastele näidata malaariasääske. Sääse valmikud istuvad teatavasti päevaajal keldrites. Et teele jäi hullumaja, siis küsisin luba üliõpilastega sinna keldrisse minna. Riietuse järgi (sonimüts peas, säärsaapad jalas, seljakott seljas ja võrgud käes) peeti ehk mind ennastki natuke imelikuks, aga keldrisse siiski lubati. Ja sealt ma tõepoolest saingi malaariasääski. Nad istuvad seinal hoopis teisiti kui harilikud sääsed.

Kas teie kuulus “vorm” – sonimüts, roheline frentðitaoline kuub, kalifeed ja säärikud – on veel alles?

Ei ole enam alles. Aga paljud mäletavad mind selles riietuses.

Miks te instituudist ära läksite?

1957. aastal määrati mind vast loodud looduskaitse valitsuse juhataja asetäitjaks. Sel ajal kinnitati looduskaitseseadus ja pandi alus sõjajärgsele looduskaitsekorraldusele Eestis. Kuid kuuekümne teisel aastal tulin sealt ära.

Kas siis, kui looduskaitse valitsus reorganiseeriti?

Täpselt. Seejärel sai minust peagi pensionär. Pensionipäevil võeti mind organiseerima üleeestilist looduskaitseviktoriini koolides. Aastatega koolide osavõtt aina suurenes, me saime üsna tõhusat materjali. Ja koolid ise said ergutust innustada lapsi loodust vaatlema.

Kuidas sündis teie tuntud raamat “Zooloogilisi ekskursioone”?

Eks sellise raamatu järele oli nõudmine. Seal ma käsitlesin teiste teemade hulgas ka veekogu, kirjeldasin kõige tavalisemaid selgrootuid. Raamatus oli ka väike määraja.

Mida te looduses üle kõige hindate?

Loodus on suur inimese kasvataja: ta kasvatab headust, õiget suhtumist. Kui laps looma või taime armastab, siis ta armastab ka inimest, ja see on väga oluline. Looduse tundmaõppimisest, loodusearmastusest tuleneb ka kodumaa-armastus ja isamaa-armastus laiemas mõttes.

Loodus on inimesele kõik. Kahjuks paljud ei mõista seda hinnata.

Mida te soovitaksite tänapäeva inimesele siin üha enam urbaniseeruvas ja industrialiseeruvas ühiskonnas?

Võimaluse piires peaks ikka rohkem liikuma looduses. Ja kasutatagu teadjamate inimeste abi, kes õpetaks loodust nägema ja mõistma. Aga tegelikult ei saa vanas inimeses õiget suhtumist enam kasvatada. Seda tuleks teha maast-madalast, lasteaiast alates.

Mida te arvate tänapäeva looduskaitse seadusandlusest?

See on vajalik, kuid seadus ei maksa midagi, kui seda ei täideta.

Kas võib tulla ökokatastroof, nii et inimene liigina lülitatakse ökosüsteemist välja?

Arvatavasti meie lapsed ja lapselapsed ei pea seda veel üle elama.

Mis on olnud teie elu rõõmsamad hetked?

Suur rõõm on, kui ma saan kätte ilusa ja hea raamatu ja kui saan minna matkama sinna, kus ma pole veel käinud.

Kuidas te suhtute religiooni?

Olen ateist algusest peale. Kui ema sundis mind leeri minema, siis tegin seda ainult selleks, et teda mitte kurvastada.

Aga piiblist leiame lausa ökoloogilisi tõdesid, näiteks: mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama. Suur ringkäik!

Seda küll. Eks piiblis ole muidki tõeteri, mida annaks lülitada tänapäeva ellu.

Mõned väidavad, et kui eksisteerivad loodusseadused, siis peab olema ka nende looja.

See on loodus ise.

Kas võiksime siis lihtsustatult öelda, et jumaluse leiame looduses ja tema seadustes?

Muidugi.