Namiibial ja namiiblastel on vedanud. Selles Eestist umbes kakskümmend korda suuremas Musta Aafrika riigis elab vaid 1,7 miljonit inimest. Loodus on hämmastavalt mitmekesine, ookean kalarohke ja maapõu rikas. Kliima on pigem leebe kui äärmuslik, kõrbete palavust aitab leevendada ookeani niiske hingus.

Nii mõnigi kord on vastandatud avamaastikuinimesi metsade vahel kasvanud rahvale. Stepirahvad ja metsarahvad. Aafrika savann on avamaastik, kuigi siin-seal on ka hõredaid metsatukki ja päris tihedaid põõsastikkegi. Metsarahval on oma loodustunnetus, lagendike asukail oma. Küllap olen minagi päris keskmine metsarahva esindaja: nii mõnelgi korral olen tundnud suurt rahu, kui kuuseoksad selja taga lagendiku varjavad ning ümberringi sirguvad ainult tüved ja tüved.

Ent metsa ülevuse ja rahu kõrval on olemas ka stepi või savanni ülevus ja rahu. Seda ülevust ja rahu olen tajunud oma ammustel kõrbematkadel ning tajun kuidagi erilise selgusega ka Aafrika savannis. Silmi pimestav valgus ei ole vaenulik. Kuigi minu, metsaelaniku silmad ei kannataks seda ilma mustade prillideta. Võib ju olla, et olen savannile lisanud enda välja mõeldud ülevust. Tean, et see eksootiline paik on äärmiselt ainulaadne, õrn ja ohualtis.

Aafrika võimsad rahvuspargid on viimased kohad, kuhu inimsurve eest taandunud metsloomad on saanud pageda. Need on nagu uue aastatuhande Noa laevad, mis purjetavad oma asukatega ajamerel, lootuses, et iga hetk puhkeda võivad poliitilised kataklüsmid neid ei uputa. Namiibia on praegu stabiilne ning naudib neljateistkümne aasta eest kätte võidetud iseseisvust. President Sam Nuijoma pole just kõige euroopalikuma valitsemisstiiliga mees, kuid riigis valitseb kord ja majandus läheb ülesmäge.

Suur Hele Lagendik. Kella kuue paiku hakkab hahetama. Väravad avatakse täpselt siis, kui päike tõuseb. Siit, Okaukuejo turistilaagrist jääb Etosha soolajärve hiigelpann enam-vähem kirdesse. Kes siis on esimene pärismaine savanniasukas, kellega värava taga kohtume? Järgmisel hetkel sibab üle tee vaksapikkune tuhatjalg. “No on vast elukas!” mõtlen. Ei tea, kas tema kõhu alla mahub rohkem jalapaare kui meie tillukestele tuhatjalgsetele, kellel on neid teadupärast kokku saja viiekümne ümber?

Järgnevalt paelub meie tähelepanu akaatsialadvas sekeldav maasarvikute paar. On ikka lindudel nokk! Nokaomanik demonstreerib, kuidas avada paksukestalist akaatsiakauna. Siis imetleme hüpikgaselle, seejärel paarisajapealist gnuukarja, edasi teepervel lombist vett lakkuvat ðabrak- ehk tumeselgðaakalit, siis kapi orükseid, puu otsa tõstetud heinakuhja ehk kangurlindude kolooniat, korjuse kallal kaklevaid ðaakaleid ja raisakotkaid…

Namiibia põhjaosas asuva kuivanud soolajärve ümbritseva savanni loodusrikkustele juhtis tähelepanu seal kandis 1850. aastail rännanud Charles Darwini nõbu Francis Galton. Etosha, mis tähendab “suurt heledat lagendikku”, on ka hiljem pälvinud paljude maadeuurijate tähelepanu kui paik, kus on kirjeldamatult palju metsloomi. Ja õigupoolest ongi väga raske edasi anda seda tunnet, mida pakub vaatepilt tuhandetest ja tuhandetest suurtest metsloomadest, kes laialipaisatud rühmadena savanniavarustes ringi liiguvad.

Etosha kuulutati esimest korda jahikeelualaks juba sadakond aastat tagasi, kui sealsed maad olid Saksa koloniaalvõimu all. Nüüdisaegseks rahvuspargiks kujunes Etosha alles 1970.–1980. aastail. Praegu ümbritseb kogu parki kolme meetri kõrgune traataed, mida aeg-ajalt lõhuvad vaid elevandipullid ja salakütid. Kujutage ette: pool Eestit traataia sees ja metsloomi kubinal täis!

Innustun pildistades ja avan autoukse, et paremini kadreerida. Ühtäkki on meie selja taha ilmunud rahvuspargi embleemidega pikap. Sealt väljub rohelises mundris must mees, kes tuleb sõbraliku muigega mind hoiatama: Stay in your car! Never leave the car, it’s dangerous! Ei siin ega teistes suurtes Lõuna-Aafrika rahvusparkides tohi väljaspool kämpingupiirkondi autost väljuda. Sest aeg-ajalt saab mõni ettevaatamatu turist selle pärast hukka. Lõvid ei pea päeval tavaliselt jahti, kui aga vahel kerge saak peaaegu otse suhu ronib, siis võib ju selle ka kinni krabada. Palun vabandust, ja me sõidame edasi. Siis tulevad kõrvukrebased: terve pesakond piidleb meid umbusklikult akaatsiapõõsa tagant. Otse tee ääres mängivad kollamangustid tagaajamist. Paras pontsakas leopardkilpkonn roomab üle tee ja kaob jalgpallisuuruste elevandipabulate vahele. Lõpuks olemegi “panni” kaldal.

Kõikehaarav värelev heledus mässib endasse kogu eespool laiuva maastiku ja ühendab maa taevaga. Vahel harva, suurte vihmade ajal muutub see soolajärv mõneks nädalaks päris järveks ja kaob siis jälle kõrvetavate päikesekiirte all. Rändav järv: tuleb ja läheb nii, kuidas ilma on.

Õhtul seame end sisse Halali turistilaagris. Selle ümbruses kasvavad hõredad, silmapiirini ulatuvad mopaanimetsad ning kerkivad mõned järsunõlvalised künkad. Õhtupimeduses läheme loomade joogikoha juurde vaatama, kes seal käivad. Mitu proþektorit on suunatud otse väikesele ümmargusele tiigile ja vaatlejate jaoks on paika pandud mõnikümmend istekohta. Istume otse proþektori kõrvale ja satume kohutava putukamöllu keskpunkti. Hiigelsuured imekaunid paabusilmad, terve müriaad kärbseid, kiletiivalisi ja sääski. Mitmesugused mardikad ja öölased-vaksikud. Vahel saabub mõni suuremat sorti insekt ja kopsatab valju plaksuga vastu lambiklaasi.

Meist kolm meetrit allpool (istume just kaljuserval) seisab vahipostil vähemalt põlvekõrgune liiv-kassikakk ja sirutab aeg-ajalt oma võimsate küünistega jala, et haarata mõni priskem ööliblikas või mardikas. Just nüüd krabab ta kinni suurima liblika, keda ma kunagi elus olen näinud. Süda verd tilkumas (ikkagi endine liblikakoguja!), vaatan, kuidas kakk hakkab ülima ükskõiksusega tol uhkel eksemplaril tiibu küljest rebima. Siis saabub jooma esimene hüään …

Imeline veider taimuunikum. Namiibia tähtsaimad maanteed on just nagu joonlauaga kaardi peale tõmmatud. Tee läheb ja kaob küngaste taha ainsatki käänakut tegemata. Namiibia keskosa, kus asub ka pealinn Windhoek, hõlmab kuni 2000 meetri kõrgusele tõusev platoo. Pääsemaks sellelt platoolt ookeani äärde, kus laiub Namib-Nauklufti kõrbelaam, tuleb ronida mitmest mäekurust üles ja alla.

Namibi kõrb on kuulus mitmel põhjusel. See on üks maailma vanimaid kõrbealasid – kogu Namiibia Atlandi ookeani rannik on tegelikult väga iidne. Sealsete maastike vanust mõõdetakse sadade tuhandete aastatega. Ei jääajad ega muud ilmastikunähtused ole nende ookeaniäärsete maastike üldilmet oluliselt muutnud. Namib on ka üks maailma kuivemaid paikasid. Tihti ei saja seal 7–8 aastat järjest. Seetõttu tuleb kõrbeasukail vee hankimiseks ja eluspüsimiseks lausa imetrikke teha. Kuulsad on Namibi kõrbe mardikad, süsiklased, kes ronivad varahommikul luiteharjale ja püüavad oma upakile aetud tagakehale niiskest ookeaniõhust kastetilgakesi. Sügavalt soonilisi kattetiibasid pidi suunavad nad kinnipüütud kallihinnalised veetilgakesed suhu.

Namibi kõrb on kuulus kui ühe erakordse taime kasvupaik. Mäletan, kuidas ülikoolis botaanika üldkursuse loengul rääkis professor Viktor Masing meile velvitðiast. Tegu pidi olema ühe kõige veidrama nähtusega taimeriigis, millel pole analooge. Namibi kõrbes kasvav Welwitschia mirabilis on tõepoolest ainulaadne. Räägitakse, et kui Austria botaanik Friedrich Welwitsch 1860. aastal Lõuna-Aafrikas rännates selle taime avastas, langes ta hardas imetluses põlvili ega julgenud hulk aega oma leidu puudutadagi.

Sellel kuuse ja männi sugulasel täidab tüve osa kaardus lame moodustis, mis meenutab Hispaania ülikute uhkeid kroogitud kraesid 500 aasta tagustest aegadest. Taimel on ainult kaks lehte, mis kasvavad südamikust üks ühele, teine teisele poole. Lehed kasvavad kogu taime ülipika eluea, kuid nende pikkus ei ületa siiski 4–5 meetrit, sest kasvuga samaaegne kõdunemine järab lehti teisest otsast. Ka tuul lõhub algselt ühtseid laiu lehti ribadeks: nii meenutab see taim rohkem kompostihunnikut kui elusorganismi.

Velvitðiad võivad elada ligi 1500 aasta vanuseks. Just nii vana on ka Namibi kõrbe kõige vanem isend, millel on ühtlasi au kanda maailma suurima velvitðia tiitlit. See auväärne indiviid on suletud rohmakatest postidest ja piirdetraadist ehitatud aeda. Taim näeb tõesti välja äärmiselt kummaline. Täpselt niisugune, nagu oleks tulnukate kosmoselaev kogemata liiga suure hooga vastu Maad põrutanud ja laiali vajunud. Paar turistirühmakest seisab aia taga ja vaatleb nõutult toda ebamäärast hunnikut. Aed kaitseb tegelikult velvitðiat uudistajate eest. Pole ju välistatud, et iga teine kaugelt maalt tulnu soovib mälestuseks mõnda tükikest hiidvelvitðiast ühes võtta.

Ümberringi laiub laudsile kõrbelagamik, mida ehivad erivanuselised velvitðiapuslakad. Loomulikult on nad palju väiksemad kui see Metuusala siin. Et velvitðia on kahekojaline, kannab osa taimi emas-, osa isaskäbisid. Jalutan nende taimede vahel ja mõtlen, et siin ongi nüüd üks näide evolutsioonilises mõttes täiuslikust spetsialistist – ülikitsalt kohastunud kõrbemännist. Aastamiljonite jooksul on üleliigseks muutunud tüvi ja võra. Alles on ainult peamine – sügavale puurdunud juured, laiad nahkjad lehed fotosünteesiks ja paljunemiselundid.

Loodusesõbra paradiis. Uudishimulik loodusesõber leiab Namiibias endale huviväärset nädalateks ja kuudeks. Kui Etoshas savannilummus kogetud ja velvitðiad imetletud, võib sõita näiteks Cape Crossile hiiglaslikku aafrika merikarude kolooniat vaatama. Need kõrvukhülglased on Ameerika rannikute sukelnorsude ja merilõvide sugulased. Merikaru kõlab eestlase kõrvale veidi naljakalt ja ega ma saagi ütelda, et see nimi kõige õnnestunum oleks. See on pandud isasloomade järgi, kes on tõesti suured ja karused ning mörisevad omavahel kiseldes koledal häälel. Emased ja noored on aga kenad, siledad ja täiesti mittekarulikud.

Omaette vaatamisväärsused on ka Luukereranniku (ingl. Sceleton Coast) elutud liivarannad, mis pakuvad pilti n.-ö. loomisjärgsest maailmast. Seal ringi hulkudes on raske hoiduda fantaseerimast, et elu pole veel maismaale jõudnud ning parajasti ajavad esimesed üksikud DNA-fragmendid mühisevas ookeanis üksteist taga. Tõsi, reaalsusesse naastes on just seal kandis võimalik kohata üht suurt haruldust hulkraksete seas – nimelt pruunhüääni, kes tavatseb käia Luukereranniku troostitutel kallastel hülgekorjuseid otsimas.

Reis ei oleks täiuslik ilma käiguta nooletupepuu-metsa. Taimeteadusliku süstemaatika järgi kannab see puukujuline aaloe nimetust harunev aaloe (Aloe dichotoma), kohalik rahvas tunneb teda aga peamiselt afrikaanikeelse kokerboom’i ehk siis maakeeli kukepuu nime all. Nooletupepuu on otsetõlge inglise keelest – quiver tree. See nimetus ise aga tuleneb tõsiasjast, et buðmanid ehk sun’id, Lõuna-Aafrika kõrbete põlisasukad, meisterdasid just sellest puust oma nooletuppesid. Vahetevahel kasutatakse metsast rääkides sõna nõiduslik või haldjamets. Kui midagi sellist üldse olemas on, siis tasub nõiduslikkust otsida just õhtuvalgusesse või aoeelsesse hägusse mähkunud kukepuumetsast.

Aafrika Suur kanjon. Dramaatiliste maastikumuljete koguja peaks kindlasti sõitma Namiibia lõunaossa, kus keelatud piirkondade (teemandiväljad!) naabruses on maakoorde lõhestunud hiiglaslik kanjon. Fish Riveri kanjon on 161 kilomeetrit pikk, kuni 27 kilomeetrit lai ja 550 meetrit sügav. Kui õnne on, võib sealsetel metsikutel maastikel kohata ka üht tõelist haruldust – mägisebrat. Erinevalt savannisebrast, kellel on mustade vöötide kõrval näha ka pruunikaid vahevööte, on mägisebra tõesti must-valge.

Mõnedki reisijuhid nimetavad Fish Riveri kanjonit suuruselt teiseks maailmas. Esikohta hoiab muidugi kindlalt Colorado Suur kanjon. Minu jaoks on Kalajõe kanjon juba teine suuruselt teine kanjon, mille veerel on mul õnnestunud seista. See esimene nn. teine kanjon asub Kreeta saarel ja kannab nime Samaria kuristik. Võta nüüd kinni ja mõista kohut!

Suured on nad küll mõlemad. Praegu tundub mulle siiski, et Kalajõe kanjon on suurem kui Samaria kuristik, sest ühtäkki joonistuvad loojuva päikese kiirtes välja hiiglasliku sügaviku sakilised servad. Kuristik ulatub kuni silmapiirini ning Kalajõgi ise seal all sügavuses näib looklevat vaid kitsa nirena. Oranje jõeni, kuhu ta suubub, on siit veel sadakond kilomeetrit.

Tagasiteel kihutame laskuva pimedusega võidu. Hobasi turistilaagris ootab meid ees põrgulärm. Üks eriti kopsakas tsikaad on end sisse sättinud just selle akaatsia võras, mille all on meie telk. Kuidas suudab üks putukas küll niisugust heli esile manada? Koputused puutüve pihta ei avalda siristajale mingit mõju. Seetõttu arutame parajasti, kas ei peaks üritama laulumeistrit salaja, nii et naabrid ei märkaks, saapaga visata, kui kõrvulukustav saagimine lõpeb nagu noaga lõigatult. Milline õndsus: taas kuuleme ojakese vulinat, end magama sättivate lindude tasast sädinat ja teiste tsikaadide mahedat, nüüd juba lausa nurrumisena tunduvat sirinat.

Teepada tulel, imetleme upakil kuusirpi ja sügavmusta miljonilises tähekirjas lõunataevast. Otsime just tagajärjetult Lõunaristi, kui meie juurde astub looduskaitsja vormiriietuses nooremapoolne mees. Ta hoiatab meid kanjoni põhja laskumise eest: nädal tagasi saanud seal üks prantsuse matkamees otsa kuumarabanduse läbi. Kanjonis valitsevat praegu põrgupalavus.

Samas selgub, et kaitseala asjamees on laagris meie naaber: tema välivoodi seisab veidi eemal, otse tähistaeva all. Joome teed ning räägime loomadest ja Namiibia ürgloodusest. Meie kaaslane on mõned aastad töötanud Luukererannikul, liikunud maastikel, kuhu inimjalg saab astuda üliharva. Mõnikord pole ta kuude kaupa kohanud ühtegi hingelist. Poolihääli, pilk lõkkesse suunatud, räägib ta, et on säärasest eluviisist unistanud ja esialgu pole tal kavatsustki naasta nn. suure tsivilisatsiooni juurde. Siis räägime veel mägisebradest ja pangoliinidest, hüäänidest ja tuhnikutest, elevantidest ja kohalikest kakkudest.

Tunnen, kuidas mu poisipõlve unelmad taas ärkavad. Just niisugusest elust ma ju kunagi meelisklesingi, kui lugesin raamatuid kaugetest maadest. Vaatan aukartusega meie kaaslast – ikkagi noorpõlveunistuste kehastus – ja mõtlen, et kuigi minust ei saanud kaugete maade looduse uurijat, on mul nüüd võimalus turistina seda teha. Et ehtsaid loodusuurijaid on nii vähe, unistajaid aga palju, siis vast ei jäägi muud üle kui vahetevahel turistiks hakata. Et omaenda Aafrika-unistus teoks teha.

Indrek Rohtmets (1953) on bioloogist literaat ja toimetaja ning loodusfotograaf.