Inimtegevuse tagajärjel on ebapärlikarbile sobivad veekogud kogu Euroopas enamasti kadunud. Seda liiki saab päästa üksnes tema viimaseid teadaolevaid elupaiku – nii jõgesid kui ka nende valgalasid väga rangelt kaitstes.

Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera) on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida ta siseõõnest võib leida. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid. Pärlisarnased moodustised võivad haigusliku nähtusena tekkida teistelgi karbilistel: mantliõõne vigastuste või sinna sattunud võõrkehade ümber kujunenud pärlmutrikiht annab sageli pärlisarnase läikiva mügarakese, mida nimetatakse ebapärliks. Harvadel juhtudel võib see omandada suurema väärtuse, kaunistades kauneid inimesi.

Ebapärlikarp on Eestis esimese kategooria kaitsealune liik, kuid siingi ohustab teda väljasuremine. Kaitsta pole seda loomakest sugugi lihtne, sest peale tema enda ja ta eluala peame ebapärlikarbi omapärase arengubioloogia tõttu hoolitsema ka vaheperemeheks olevate liikide ning nende elukeskkonna eest.

Ebapärlikarbi neerjat (vaid noorelt elliptilist) ja tugeva paksuseinalise kojaga karpi, mis kasvab kuni 15 sentimeetri pikkuseks, võib meie veekogudes segi ajada ainult paksukojalise jõekarbi (Unio crassus) suuremate isenditega. Tavaliselt on paksukojaline jõekarp tunduvalt väiksem ning pole neerja kujuga.

Levik. Ebapärlikarp on ajalooliselt vana liik: elanud maakeral juba sada miljonit aastat [8]. Ta on välja kujunenud külmas holarktilises vees ja püsinud tänapäevani vaid jahedates puhastes ning kalarikastes looduslikes veekogudes. Ebapärlikarbi levila hakkas märgatavalt kahanema eelmise sajandi algusaastail, kui rohkele, kohati lausa röövellikule püügile lisandusid muutused veekogudes ja nende valgaladel: järjest laienev intensiivne põllumajandus saastas veekogusid väetiste ja mürkkemikaalidega, tööstus heitveega, ulatuslik metsaraie soodustas reoainete valgumist vette. Tõsiselt kahjustas ebapärlikarbi veekogusid nende süvendamine ja melioratsioonitööd valgalal.

Tänapäeval leidub seda liiki vaid üksikutes Lääne-Euroopa jõgedes, eeskätt Ðotimaal, samuti Põhjamaades [2, 7, 8, 12]. Veel elab ta Valgesse merre ja Põhja-Jäämerre suubuvates jõgedes ning Koola poolsaarel [4, 6]. Selgusetu on selle liigi levik Ida-Euroopas ja Siberi aladel.

Eestis on andmeid ebapärlikarbi ajaloolise leviku kohta kahes piirkonnas: Koiva ja Pudisoo jõgikonnas [1, 15]. Gustav Vilbaste [13] on tsiteerinud Fr . Chr. Jetze artiklit: “Eesti- ja Liivimaal on üldse 45 oja ja seisvat järve, millest pärleid püütakse; Liivimaal siiski rohkem kui Eestimaal.” Samast selgub, et tuntumad pärlipüügi jõed olid Pudisu (Pudisoo) jõgi Põhja-Eestis ja Hupeli teadete järgi Mustjõgi Valga kreisis.

Veel pool sajandit tagasi leidis Juhan Vilbaste ebapärlikarpi Lõuna-Eestis Pärlijões (Mustjõe lisajõgi). Ka Enno Kalde, kelle kodu on Pärlijõe alamjooksul, kinnitab, et viiekümnendate aastate keskel elas jões kaht liiki karpe: “Ühed olid suured ja kõverad, teised aga väikesed ja kanamuna kujuga. Väikseid karpe oli palju, teisi vähe.”

1994. aasta suvel ebapärlikarpi Pärlijõest ja teistest Mustjõe lisajõgedest ei leitud. Ka väiksema, kanamuna kujuga paksukojalise jõekarbi levikuala ja arvukus on tugevasti kahanenud.

Praegu leidub ebapärlikarpi meil vaid Pudisoo jões. Lõuna pool on ta siiani püsinud veel üksikutes Läti jõgedes Koiva jõgikonnas.

Sigimine. Ebapärlikarp on lahksuguline, kuigi võib leiduda ka üksikuid liitsugulisi isendeid [10]. Viimase aja uuringutega on kindlaks tehtud, et ebapärlikarbi emasloomad võivad muutuda kahesugulisteks (hermafrodiitseteks) ja viljastada siis ennast ise. Arvatavasti aitas see võime liigil üle elada jääaja [3].

Suguküpseks saab ebapärlikarp eri piirkondades eri vanuses: Leningradi oblasti Peipi ja Kereti jõgedel 10–11-aastaselt [4], Kesk-Euroopas 12–15-aastasena, Soomes alles 15–20-aastaselt [9].

Soojal suvel viljastuvad nad juba juulis, jahedamatel aastatel augustis [9]. Isasloom eritab suures koguses seemnerakke vette, kust nad satuvad sifoonide kaudu emaslooma sisemusse ja viljastavad lõpuslehtedele kinnitunud mune. Et isaslooma seemnerakud satuksid ikka emaslooma lõpuslehtedele, elab ebapärlikarp talle sobivatel jõelõikudel koloniaalsete seltsingutena. Ebapärlikarp on väga viljakas, eritades ühe sigimisperioodi jooksul kuni miljon muna [5, 14]. Ent tõenäoliselt ei valmi munad igal aastal, vaid 2–10-aastase intervalliga. See ilmneb kasvuringide (kasvukihtide) eripära reeglipärase kordumisena ebapärlikarbil koja struktuurides: suure koguse seemne- ja munarakkude valmimine nõuab organismilt suuri energeetilisi kulutusi ja muutusi ainevahetuses, see omakorda kajastub kasvukihtides.

Munadest arenevad haakekidakestega glohhiidid ehk pihtvastsed. Imepisikesi, alla 0,2 mm suurusi glohhiide väljutab emasloom koos hingamisveega siis, kui nad on kasvanud umbes millimeetriseks [3]. Edasiseks arenguks peavad nad leidma sobiva vaheperemehe: kala, kelle lõpustele kinnituda. Need, kel see õnnestub, kasvavad ja arenevad ning teevad kevadeks läbi moonde.

Nüüd pudenevad noored karbid veekogu põhja. Õnne on vaid neil, kelle peremeeskala liigub karpide eraldumise aegu sõreda liivakas-kruusase põhjaga kiirevoolulises, seega hapnikurikka veega jõelõigus. Just seetõttu on osutunud sobivaimaks vaheperemeheks jõeforell. Harvem võivad seda osa täita ka teiste lõheliste samasuvised või aastased maimud (tähnikud), mõnikord lepamaim ja ahven [9], on pakutud ka rünti. Tõenäoliselt võivad ebapärlikarbi glohhiidid kinnituda veel lutsu, võldase ja vähi lõpuskaartele.

Esimesed kaks aastat elavad karbid kuni poole meetri sügavusele liiva kaevununa. Kui nende koda on kasvanud juba kahe sentimeetri pikkuseks, siirduvad nad jõepõhja pindmisse liivakihti [3], alustades vanemate liigikaaslastega sarnast elu (vt. joonist).

Elupaik. Ebapärlikarp elab külmaveelistes puhastes, elustiku poolest rikastes vooluveekogudes. Vee pH peab olema vahemikus 6–7. Loomake kaevub põhjaliiva, nii et välja jääb vaid karbi peenem ots.

Üks olulisemaid nõudlusi ongi, et vee temperatuur püsiks allpool 14 ˚C; juba 18 ˚C peetakse ebapärlikarbile kriitiliseks [9, 10]. Eriti ohtlik on see sigimisperioodi algul: soojas vees jääb glohhiidide eluiga lühikeseks, nad surevad enne, kui jõuavad kinnituda vaheperemehe lõpustele. Soe vesi on ka hapnikuvaesem, pealegi on soojas glohhiidide ainevahetus kiirem, mis omakorda suurendab vajadust toidu ja hapniku järele.

Veetemperatuuril on ka kaudne mõju: selle tõustes ja küllaldase päikesevalguse ja biogeenide rohke sisalduse korral hakkavad vohama vetikad. Liiv, kivid, oksad, veetaimed ja ka karpide kojad veekogu põhjas kattuvad vetikakihiga. Vetikate vohamine mõjutab veekogu pH ja ööpäevase hapnikureþiimi dünaamikat. Vetikad võivad ummistada karpide sifoonid ning raskendada organismi varustamist hapnikurikka veega. Loomad võivad seetõttu isegi hukkuda.

Vetikate vohamist täheldati Pärlijõel 1990. ja 1991. aasta juulis-augustis, vähemas ulatuses ka järgmistel aastatel.

Väga tundlik on ebapärlikarp, eriti glohhiidid, ka vee muude omaduste suhtes. Kui pH langeb alla viie, siis karbid surevad [9]. Vee rauasisaldus peab olema sedavõrd väike, et veekogu põhja ei tekiks limoniidikoorikut. See takistab karpide liikumist ja noorjärkude kaevumist. Oluline on, et vee lubjasisaldus ei oleks liialt suur: karbid ei talu väga karedat vett, milles nende kojad kipuvad kasvama liiga kiiresti [5].

Ebapärlikarbile võivad saatuslikuks saada ka liigsed setted. Rikkumata looduskeskkonnas pärineb suur osa setetest jõest endast: veevool paigutab ümber jõe kalda- ja põhjamaterjali. Teine osa setetest seondub inimtegevusega, eelkõige melioratsiooniga. Jõgesid ja nendesse suubuvaid ojasid-kraave süvendades ning õgvendades muudetakse oluliselt hüdroloogilisi tingimusi ja soodustatakse rohke sette sisseuhtumist. Jämedamad setted võivad ajapikku kinni matta isegi peenkiviseid kärestikke ja kaldaaluseid süvikuid. Aga just seal on ebapärlikarbi kõige soodsamad elupaigad. Kolooniad mattuvad setete alla ja surevad. Liiva- ja kruusapadjanditele settiv peenem materjal tihendab neid, vähendades tunduvalt läbiimbuva vee hulka. Seetõttu halveneb nendesse padjanditesse kaevunud noorte karpide varustamine toidu ja hapnikurikka veega.

Maaparandusobjektilt või jõe süvendamise kohast lähtuvate setete mõju on suurim 500- meetrisel lõigul, kuid võib ulatuda kümne kilomeetri kaugusele. Sügavale kaevunud noorte karpide elutingimusi halvendavad ka orgaanilised setted, mis “tsementeerivad” jõe põhja materjali.

Seisund. Ebapärlikarbi Eestis ainsa teadaoleva populatsiooni arvukus ja asustustihedus on viimastel aastakümnetel tugevasti kahanenud. 1995. aastal hinnati Pudisoo jõe asurkonna suuruseks umbes 35 000 isendit. Ebapärlikarbi suremus oli eriti suur aastatel 1989–91, kui jõe valgalal tehti maaparandust. See tingis orgaaniliste ja mineraalsete setete ülemäärase koormuse, tugevalt suurenes ka biogeenide sisaldus vees. Olukord paranes küll aastatel 1993–97, kuid on nüüd taas halvenenud. Hävitavalt mõjus ebapärlikarbile 2002. aasta põuane ja kuum suvi.

Ohud. Nagu juba öeldud, kardab ebapärlikarp eelkõige veetemperatuuri ülemäärast tõusu, vee reostust, rohke sette pealeuhtmist ning veereþiimi muutusi. Suurim oht on maaparandustööd nii jõel kui ka selle valglal.

Viimastel aastatel on seda liiki ohustanud koprad, kes vett paisutades ning urge kaevates suurendavad settekoormust ning muudavad oluliselt veekogu hüdroloogilisi tingimusi. Paisutatud aladel väheneb voolu kiirus ja vooluga kaasa toodud setted kuhjuvad esmajoones jõe põhja, kus vool aeglustub. Paisutuse piirkonnas mattuvad karbid setete alla. See põhjustab enamasti nende hukkumise. 2003. aasta sügisel kontrolliti koprapaisu lõhkumise järel setete paiknemist ja nende mõju karpidele: karbid olid mattunud ja setete all surnud ligikaudu poole kilomeetri ulatuses. Esmase hinnangu kohaselt suri üle 5000 ebapärlikarbi.

Jõe orgaaniliste setete koormust suurendab kaldapuistutest pudenev lehemass. Veel eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel niideti ja kasutati karjamaadena Pärlijõe kaldaid umbes pooles ulatuses. Kaldapuistutest varuti kütet, seetõttu oli vette varisenud puid vähe ja ligi kolmandik voolusängist avatud valgusele. Jões elas rohkesti jõeforelli ja lepamaimu ning isegi vähki. Praegu ujub siin vaid üksikuid meriforelle ja jõeforelle. Kalade hulka vähendavad röövpüük elektriga, samuti mõrrapüük kudemisrände ajal Pudisoo jõe suudmes. Nii kaovad ebapärlikarbile sobivad vaheperemeesliigid.

Soovitused. Selle liigi kaitseks (pigem päästmiseks) oleks vaja:

* püüda Pudisoo jõgikonnast välja koprad;

* korrastada jõekalda puistud, et väheneks jõe risustatus;

* vähendada valgalalt tulevat settekoormust ja võimalikku biogeenset ning muud reostust;

* taastada jõeforelli elujõuline asurkond.

Olukorraga aitaks kursis olla ebapärlikarbi asurkonna pidev seire. Et liigi kaitset korraldada ja jõe ökoloogilist olukorda parandada, vajame üksikasjalikku tegevuskava.

Suur osa praegu Pudisoo jões elavatest ebapärlikarpidest on siin elanud juba enne meie sündi. Nad jäävad oma kodujõkke pärast meidki, kui me neid hoolimatusest ära ei tapa.

1. Braun, Max 1884. Beiträge zur Kenntniss der Fauna baltica. II. Die Land- und Süsswassermollusken der Ostseeprovinzen. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands. Ser. II, 9 (5): 1–102.

2. Carell, Brigitta et al. 1987. Can Mussel Shells Reveal Enviromental History? – A Journal of the Human Environment. AMBIO, 16 (1): 2–10.

3. Pohl-Apel, Gunvor 1991. Die Flussperlmuschel. – WWF-journal 2: 2.

4. Семенова M. Н. и др. 1992. Сравнительный анализ темпов роста Eвропейской жемчужины Margaritifera margaritifera (Bivalvia, Margaritiferidae) в различных водоемах. – Зоологический журнал 71 (5): 19–27.

5. Soveri, Jarmo 1954. Eläinten maailma IV. Selkärankatomat eläimet, Helsinki.

6. Starobogatov, Yaroslav 1995. The pearly freshwater mussels (Mollusca, Unionoida, Margaritiferidae) of Russia. – Proceedings of the 9th International Colloquium of the European Invertebrate Survey, Helsinki, 3.–4. September 1993. WWF Finland Report, 7: 109–112.

7. Valovirta, Ilmari 1980. Jokihelmisimpukka, virtavien vesien rauhoitettu, mutta uhanalainen laji. – Luonnon Tutkija 84 (3): 137–139.

8. Valovirta, Ilmari 1984a. Raakku raukka. – Suomen Luonto 1: 64–67.

9. Valovirta, Ilmari 1984b. Matalus-Pinsijoki jokihelmisimpukan elinympäristönä ja lajin suojeluun liityvät toimenpide-ehdotukset. – Raakkuraportti, 3. Yliopiston monistuspalvelu. Helsinki: 1–20.

10. Valovirta, Ilmari 1990a. Livojoen ja Loukusenjoen entisöinti-alueiden jokihelmisimpukkakannat ja niiden suojelu. – Raakuraportti, 5. Yliopistupaino, Helsinki: 1– 36.

11. Valovirta, Ilmari 1990b. Ähtänjoen jokihelmisimpukkakannan tutkimus ja suojelutoimet 1979–1989. – Raakuraportti, 6. Yliopistupaino, Helsinki: 1–14.

12. Valovirta, Ilmari et al. 2003. Jokihelmisimpukan ja sen elinümpäristön suojelun taso LIFE-Luonto-projektissa. Helsinki.

13. Vilbaste, Gustav 1924. Pärlite püüdmisest Eestis. – Loodus 3 (8): 426–428.

14. Vilbaste, Juhan 1960. Ebapärlikarp. – Meie loomastiku looduskaitsest. Abiks loodusvaatlejale. Tartu: 54–59.

15. Wahl, Eduard 1855. Süsswasser-Bivalven Livlands. Dorpat: 74.

Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja elutingimusi.