Tehnika areng ja digitaaltehnika kättesaadavus kajastuvad viimaste aastate ajakirjanduses fotode kvaliteedi märgatava langusena. Odava “digiseebikaga” tehtud pilte peetakse kvaliteedilt küllalt headeks, et neid trükiväljaannetes levitada. Et järjest rohkem inimesi võtab kasutusele digitaalkaamera, läheb olukord kindlasti veel hullemaks.

Kümmekond aastat tagasi nõuti värvitrükises avaldamiseks enamasti slaidi, äärmisel juhul lepiti ka korraliku optilise suurendusega läikpaberil. Infotehnoloogia arenedes muutusid aga varem vaid professionaalide kasutuses olevad vahendid kättesaadavaks. Skannerid on selle ajaga teinud läbi tohutu suure arengu. Kui reprokodades kasutusel olevad trummelskannerid maksavad sadu tuhandeid või koguni miljoneid kroone, siis koduseks kasutuseks saab skanneri praegu kätte ka vähema kui tuhande krooni eest, kallimad kodutarbeks mõeldud seadmed maksavad 10 000–20 000 krooni. Graafilised kasutusliidesed (Windows, Mac OS jt.) ja fototöötlustarkvara areng lubab igaühel meist saada “repromeheks”: pole midagi lihtsamat kui pilt arvutisse “tõmmata”, seda “oskuslikult” töödelda ja edasi saata.

Ajakirja tegijail on kaks võimalust fotosid leida: esimesel juhul annab autor tekstiga kaasa enda hangitud pildimaterjali, teisel juhul tuleb pildid leida toimetusel. Mina pean üldiselt ainuõigeks esimest varianti, sest autor, kes mingi teemaga tegeleb, midagi uurib, peaks olema ise huvitatud ka korralikust fotodokumentatsioonist. Kui autoril endal pole oskusi, teadmisi ja korralikku tehnikat, siis peaks ta fototööd tellima asjatundjatelt.

Milline peab olema korralik foto? Praegu on ikkagi parim slaid, siis negatiivfilm ja optiline suurendus läikpaberil (soovitavalt 15 x 20 cm). Kõike muud – matil või mustrilisel fotopaberil, samuti kriimustatud albumipilte, väljatrükki tindipritsprinteril vms. – ei tohiks toimetus vastu võtta. Sellest loetelust jäi praegu välja digitaalne materjal, millel peatume eraldi pisut pikemalt.

Eespool loetletud tingimustele võib teha mööndusi ainult siis, kui pildimaterjal on unikaalne ja sama leidu või sündmust pole võimalik uuesti pildistada. Aga ikkagi ei tohiks toimetus vastu võtta ilmselgelt ebateravaid ja pildiliselt nõrku fotosid.

Kui autoril pole võimalik teha eraldi suurendusi, siis esitatagu toimetusele negatiivfilm ja 10 x 15 cm koopia. Nii on skaneerijal lihtsam tööd teha, muidugi eeldusel, et kaasapandud koopia värvustasakaal on korras; koopiale saab veel märkida soovituslikke lõikejooni, lisatähistusi vms.

Autori kartus saada tagasi kahjustatud negatiivid või slaidid peaks soliidsete ja traditsioonidega väljaannete puhul olema välistatud. Kui autoril on skaneerimise kogemus ja hea tehnika, siis võib saata materjali digitaalkujul (nii toimivad näiteks Urmas Tartes, Arne Ader jt.).

Kui küsida, millise kaameraga pildistatud materjal on sobilik, siis siin ühest vastust anda ei saa. Hea seebikas (nt. Leica, Olympuse μ-seeria, Canoni ja Nikoni kallimad mudelid) ja õigesti valitud film võivad anda parema tulemuse kui pika toruga “kallis” peegelkaamera (eeskätt siis, kui filmivalik on ebaõnnestunud).

Pildistamisel tuleb arvestada paljusid tingimusi, nagu valgus, vorm, põhieseme ja tausta värv. Et Eesti Looduse varasemates numbrites on õpetatud lähipildistamist ja lindude või taimede pildistamist, siis peatun siin mõningatel spetsiifilisematel töödel. Püüan anda juhtnööre, kuidas saada korrektne foto, mida kannataks saata avaldamiseks ka välismaistesse erialaajakirjadesse. Eelkõige võtan vaatluse alla erisuguste leidude (kivimid, pinnasekihid) ning peamiselt staatiliste objektide jäädvustamise.

Esimene nõue, kui pildistate staatilist objekti: pange kuskile kaadri serva, kus see ei sega kompositsiooni, mõõtskaala (spetsiaalne joonlaud või pulk, millel iga kindla vahemaa tagant – nt. ühe või viie sentimeetri tagant – vahelduvad must ja valge värv) ja võimaluse korral ka värviskaala. Mõõtskaala paigutage kaadrisse nii, et see oleks kaadri loomulik osa. Kui sellist mõõtskaalat pole, siis võib kasutada tavalist joonlauda või viimases hädas ka tikutoosi. Niisugusel juhul tuleb hiljem, pärast skaneerimist, võtta mõõt, konstrueerida uus ja korrektne mõõtskaala ning lõigata välja või retuðeerida pildil olnud ajutine hädapärane vahend. Pastapliiatsid, labidavarred ja õllepurgid mõõtskaalaks ei sobi. Suurema objekti pildistamisel kõlbab ka mõni geoloogi töövahend. Värviskaala teeb lihtsamaks repro töö.

Teine nõue on vertikaalide ja horisontaalide paralleelsus ehk teisisõnu: objekti tuleb pildistada täpselt täisnurga all (filmi tasapind ja objekti tasapind peavad olema paralleelsed). Nii väldime moonutusi. Kui vähegi võimalik, kasutage statiivi ja normaalobjektiivi. Odavad lainurkobjektiivid ei ole optilisest küljest nii täiuslikud, et kaadri servades ei tekiks moonutusi.

Kolmas nõue: valguse kontroll. Ärge pildistage otseses päikesevalguses, see annab liialt kontrastse pildi ja tugevad teravad varjud. Sellist pilti on raske reprodutseerida. Oodake, kui pilved tulevad päikese ette. Või asetage päikese ja objekti vahele hajuti (kas või valge õhuke riidetükk). Ja mitte kunagi ärge kasutage kaamera külge ehitatud välklampi.

Neljas nõue: vaadake, et põhiobjekt ja taust ei oleks väga sarnased. Paljudes teadusajakirjades avaldatakse fotod senini mustvalgelt. Seepärast tuleks pildistamisel mõelda mustvalgelt (lihtsaim võimalus vaadata objekti läbi seepiafiltri): kõik toonid, mis eristuvad halltoonidena, eristuvad ka värvilisena. Kindlasti tuleks arvestada üldist värvusõpetust, pidades silmas vastand- ja täiendtvärvusi. Põhiobjekti saab esile tuua ka valides väiksema teravussügavuse: pildista lahtisema avaga. Siin peab aga jälgima, et objekt jääks ikka teravussügavuse vahemikku.

Millist filmi valida? Tänapäeva filmid on juba kõik küllalt head, ka 400 ISO tundlikkusega. Vahet tuleb aga teha profi- ja laiatarbefilmidel. Korralikuma tehnikaga puhul kasutage profifilme ja laske need kohe pärast säritamist ilmutada. Et profifilmid pole igal pool kättesaadavad, siis soovitan sellist värvusnegatiivfilmi nagu Kodak Royal Supra 400, selles sarjas on olemas ka 200 ja 800 ISO-ne. Väga heade värvidega ja peene teraga film. Slaidile pildistades proovige eri olukordades erisuguseid filme ja leidke endale sobivaim. Ainuõiget soovitust on väga raske anda.

Suurimad kvaliteediprobleemid on praegu siiski digikaameraga tehtud fotodel. Enamik hädasid tuleneb kasutaja oskamatusest: pildi resolutsioon ei ole piisav, on kasutatud kadudega pakkimist, pildistamisel ei ole valgebalanss õigesti seadistatud. Tulemust mõjutab ka vanemate digikaamerate algelisema pildisensori kvaliteet. Ei piisa üksnes sellest, et kaamera on viiemegapiksline või et “see maksis niiiiiii palju” või “arvutiekraanil on pilt ju ilus”. Professionaalset fototööd saab teha digikaameratega, mille kere hind algab 30 000 kroonist, objektiivid ja muu lisavarustus peale selle. Slaidi kvaliteediga võistleb siiani küll ainult üks kaamera - Canon EOS 1Ds, aga see maksab ka üle 150 000 krooni.

Ajakirjatrükis kasutatav raster eeldab 300 dpi resolutsiooniga skaneeritud pilte või digifaile. Hea materjali puhul ei tee tavalugeja vahet 300 ja 200 dpi tiheduse vahel, kui aga algmaterjal on peale selle veel märgatavate artefaktidega, siis on kuri karjas.

Mida saab autor teha? Autor saab arvestada, et kui näiteks N pilt läheks lehekülje laiuselt, siis peaks faili laius olema umbes 2500 pikslit. Juba neljamegapiksline kaamera annab peaaegu selliseks suuruseks vajaliku eralduse kätte, aga mitte suuremat. On olemas muidugi spetsiaalsed programmid (nt. Genuine Fractals), millega rastergraafilisi faile suurendada, aga need eeldavad parima kvaliteediga algmaterjali.

Kui foto autor arvab, et 100-kilobaidisest JPEG failist saab trükikõlbuliku poole lehekülje suuruse pildi, siis, palun, tehku ta ise (eri programme kasutades) sellest pildist 12-megabaidine TIFF, mis oleks artefaktideta, selgete ja teravate piirjoontega, ning esitagu toimetusele. JPEG failid on ideaalsed toimetuses eelvalikuks või küljendajal maketi tegemisel, samas pole need trükikõlblikud rastergraafilised failid.

Digikaameraga pildistades kasuta tähtsate võtete korral alati maksimaalset resolutsiooni. Kui kaamera (nt. Olympus C-5060, Canon G5) võimaldab, siis salvesta RAW-formaadis, mis lubab tarkvara abil hiljem muuta valgebalanssi, teha säri korrektsioone jne. RAW-formaadis salvestust võrreldakse pildistamisega negatiivfilmile, mis võimaldab parema lõpptulemuse saamiseks teha hiljem teatud määral parandusi. TIFF ja JPEG aga sarnanevad slaidiga: möödalaskmised pildistamisel on talletatud pöördumatult. Kui kaamera ei võimalda RAW-formaati, siis kas TIFF või äärmisel juhul JPEG parima kvaliteediga. JPEG ei sobi sellepärast, et mitu korda ümber salvestades pakitakse fail uuesti ja iga korraga muutub pildi kvaliteet halvemaks.

Suurust arvestades vaata, et 10 x 15 cm pilt oleks 1200 x 1800 pikslit, suurema puhul vastavalt suurem. Kui võimalik, ära lõika pilti täpselt, vaid jäta küljendajale mänguruumi, lisa kaaskirjas oma soovid või näidisfail, aga trükikõlblik fail olgu väikese varuga. Kui sul pole kogemusi CMYK-failidega töötamisel, siis jäta fail RGB värviruumi. Jällegi oleks hea lisada artiklile väljatrükk fotopaberil, et tagada võimalikult täpne värviedastus. Ja pildistades ära unusta käsitsi seadistamast valgebalanssi (see tagab parima tulemuse), võimaluse korral lisa kaadri serva testtabel ja mõõtskaala.

Fototehniliste küsimuste ja probleemidega võib pöörduda selle tööjuhendi autori poole aadressil: lepp@kodu.ee.

Tiit Lepp (1970) on vabakutseline fotograaf, fotoajakirja Cheese väljaandja, Tartu kõrgema kunstikooli fototehnika lektor ja Eesti Looduse küljendaja.