Peep Lassmann, väljapaistvamaid pianiste Eesti muusikaajaloos, on sündinud 19. märtsil 1948. Muusikaõpinguid alustas ta Tallinna lastemuusikakoolis ja jätkas Tallinna muusikakeskkoolis professor Heljo Sepa juures; tema käe all õppis kuni Tallinna konservatooriumi lõpetamiseni (1962–1971). Peep Lassmann on üks neid õnnelikke, kellel on olnud võimalik täiendada ennast maailmamainega pianisti Emil Gilelsi juures Moskva konservatooriumis (1971–1973). Juba üliõpilaspäevil saavutas ta teise koha üleliidulisel pianistide konkursil.

Pärast õpinguaastaid asus Peep Lassmann tööle Tallinna konservatooriumi, millega ta on olnud seotud praeguseni: algul õppejõud, 1987. aastast klaverikateedri juhataja ja 1992. aastast Eesti muusikaakadeemia rektor. Üle kümne aasta tegutses ta riikliku akadeemilise meeskoori kontsertmeistrina (1975–1986).

Hoolimata pingelisest tööst muusikaakadeemias jätkab Lassmann kontserttegevust. Tema soolokontserdid on suursündmus Eesti muusikaelus. Kontsertreisid on viinud pianisti kõikjale endise Nõukogude Liidu kaugemaisse paigusse, samuti Soome, Rootsi, Saksamaale, Itaaliasse, Kuubasse, USA-sse, Taani, Austriasse, Tðehhisse, Ungarisse, Küprosele jm.

Oma napil vabal ajal on Peep Lassmann kirglik linnuvaatleja. 2003. aastal valis Eesti ornitoloogiaühing ta oma nõukogu esimeheks.

Eesti muusikaakadeemia rektor professor Peep Lassmann, sellest on nüüd mõni aasta tagasi, kui te andsite seeria omapäraseid klaveriõhtuid, kus lõi kaasa ka meie tuntuim loodusetutvustaja Fred Jüssi: teie mängisite Prantsuse helilooja Olivier Messiaeni klaveripalu “Lindude kataloogist”, Jüssi rääkis aga linnulugusid vahele ja pakkus kuulata looduses tehtud linnuhäälelindistusi. Usutavasti võis neile õhtuile tulla ka üsna muusikakaugeid loodusesõpru, keda kuuldud muusika võis üsnagi ära ehmatada.

Arvatavasti pole aga ei need muusikakauged loodusesõbrad ega ammugi mitte loodusekauged muusikasõbrad enamasti sugugi kursis sellega, et teie ise olete väga hea linnutundja. Kas see oli ka põhjuseks, et te Messiaeni selle keerulise tsükli oma repertuaari võtsite?

Päriselt küll mitte, Messiaeni huvi oli mul juba päris varajane ja “Lindude kataloog” polnud sugugi esimene tema teos, mida ma mängisin – see on niivõrd keeruline, et ma ei julgenud selle kallale varem asuda. Aga tal on üks teine tsükkel, “Kakskümmend pilku Jeesus-lapsele”, mida ma olen ka varem mänginud. Sealgi on linde: lindude laul on tema kunstilise maailmanägemise lahutamatu osa. Selles neljakümnendatel kirjutatud tsüklis on linnulaulu käsitlus abstraktsem: lihtsalt mingi lõoke, mingi rästas ja nii edasi. Seevastu 1950. aastatel loodud “Lindude kataloogis” on peaaegu teaduslik lähenemine: iga lind on liigini määratud, ära on toodud tema ladinakeelne nimetus. Kokku on Messiaen kasutanud oma “Lindude kataloogi” kolmeteistkümnes osas üle poolesaja liigi laulu ja muid häälitsusi.

Kas kõik pianistid, kes seda teost esitavad, on ühel või teisel määral linnuhuvilised?

“Lindude kataloogi” mängitakse keerulisuse tõttu suhteliselt vähe. Ma arvan siiski, et vähemalt kümmekond pianisti maailmas on seda üle kolme tunni kestvat teost ka tervikuna esitanud. Mõne kohta tean ma täiesti kindlalt, et neil puudub igasugune huvi lindude vastu ja nad esitavad seda kui puhast muusikat. Kuigi ma ei kujuta hästi ette, kuidas seda mängida saab, kui nende lindude laulu üldse ei tunne. Aga eks tule samal ajal tunnistada, et ega minagi ole mõnda liiki siit looduses kuulnud – näiteks lääne-käosulast (Hippolais polyglotta) või mitmeid kivitäksi Vahemere-äärseid liike.

Aga valdav enamik siis n.-ö. Messiaeni linde on teil looduses ära nähtud?

Ülejäänud küll.

Kas ka Messiaen tundis linde?

Jah, väga hästi. Tema töö “Lindude kataloogi” ettevalmistamisel oli suur. Esmalt ta lindistas nende lindude laulu, keda helides kujutada kavatses; ta tegi selleks ekspeditsioone – mitte ainult Prantsusmaale, vaid ka mujale. Mitmes teoses klaverile ja orkestrile kasutas ta ka eksootiliste lindude laulu. Tema jaoks olid linnud jumalik nähtus, ta oli katoliiklik müstik.

Mis tuli enne Teie ellu, kas loodus ja konkreetselt linnud või muusika?

Ma arvan, et muusika tuli varem: klaverimängu ma õppisin seitsmendast eluaastast. Linnu- või laiemalt loodusehuvi tekkis poisipõlves, kümne-kolmeteistaastases eas. Hiljem see huvi muidugi taandus, sest lihtsalt polnud võimalik kõigega tegelda. Klaverimäng osutus siiski nii huvitavaks ja küllap mul oli selleks ka eeldusi.

Loodusehuvi teke on tõenäoselt seotud mu onu Hans Trassi otsese mõjuga. Hiljaaegu sattusid mulle kätte vanad märkmed. Need näitavad, et ma õppisin nelikümmend aastat tagasi mõne aasta jooksul Eesti linnustikust ikkagi üht-teist tundma. Aga selle olin ma kõik unustanud.

Kui te mainite Hans Trassi, siis võinuks teie valik olla ju pigem midagi botaanilist, kas või samblikud?

Tõepoolest, ta kinkis mulle lisaks Kumari “Lindude välimäärajale” ka oma kladooniate ja Parmasto torikute määrajad. Püüdsin jõudumööda neid uurida, eoste alusel määramiseni ma ei küündinud.

Tundub siis, et nii loodusehuvi kui ka muusikuvõimed on teil suguvõsas tugevalt sees: on ju akadeemik Trass omakorda tuntud jälle heal tasemel harrastusmuusikuna ja tema poeg on professionaalne organist?

Onu mõju minu arengule on olnud väga suur. Arvan, et Elleri-nimelise muusikakooli lauludiplom ja mitu märkimisväärset esinemist samast perioodist – viiekümnendatest

aastatest – näitavad, et ta ei olnud ainult harrastusmuusik. Ka organist Toomas Trass tunneb väga hästi loodust.

Millal ja millega seoses Teie linnuhuvi tagasi tuli? Küllap pidi selleks olema mingi eriline tõuge?

See oli umbes kakskümmend aastat tagasi. Kusjuures mingit erilist tõuget ei olnud. Sattusin lihtsalt olema mõned nädalad ühes kohas maal ja lõpuks tekkis ootamatult hetk, kus polnud midagi teha. Juhuslikult oli seal olemas binokkel ja Kumari linnumääraja. Mõtlesin seepeale, et kui tuletaks õige meelde, kas ma midagi veel mäletan.

Kummalisel kombel sain mina Teie perest enne tuttavaks Teie poja Steniga, kes praeguseks on samuti juba nimekas pianist. Siis oli ta ehk paariteist- või mõneteistaastane – ja ta tundis linde lausa kadestusväärselt hästi. Tema sai tõenäoselt oma tõuke Teie käest?

Jah, ma arvan küll. Eesti linnud ja nende laulud õppis ta küll ära linnulennult.

Kas tal on praegu ka aega sellega tegelda?

Ei, kahjuks mitte.

Nii et umbes sama lugu nagu Teiega?

Paraku küll. Aga ma ei oska öelda, kas ta lapsepõlveharrastus veel tema juurde naaseb.

Aga mida see harrastus Teile annab: on see puhkus?

Jah, ta on kindlasti puhkus. Ma püüan ikka iga nädal binokli ja määrajaga looduses käia.

Ega see alguses kergelt ei läinud. Esimesed paar-kolm aastat oli paras vaev. Mul polnud ju lõppude lõpuks ka mingeid muid abivahendeid peale määraja teksti. Paarkümmend aastat tagasi polnud saada linnulaulude lindistust, nii et lindude laulu õppisin ma lihtsalt ainult määraja järgi. Aga seda selgemaks nad said, kui ma ise tuvastasin, et see lind laulab niiviisi.

Ma ei taha hästi uskuda, et Teil Eestis veel määrajat vaja läheb – kui just muidugi parajasti mõni haruldane eksoot silma ette ei satu?

Ei, ma kasutan ka Eestis määrajat, kuigi mitte väga sageli. Igaks juhuks peab ta kindlasti kaasas olema. Ja mis eksootidesse puutub, siis on määrajat kohe kindlasti vaja. Vahel võib olla tuliselt kahju, kui pole korralikku määrajat kotis. Nii jäi mul üks pääsujooksur või tibunas või mis iganes ta nüüd eesti keeles on liigini täpselt määramata, kuna polnud õige määraja kaasas.

Kas see juhtus Eestis?

Jah.

See oleks siis ju võinud olla Eestile uus liik?

Tundub, et oligi – pigem meenutas ta just seda teist Euroopas elavat liiki, keda meil pole nähtud. Aga kahjuks polnud mul kaasas olnud määrajas tunnuseid piisavalt ära toodud. Seetõttu ei osanud ma kõiki olulisi asju üles märkida.

Kas Te olete linde vaadeldes lihtsalt “kollektsionäär”, kes püüab võimalikult paljusid liike näha, või on sellel ka mingi teaduslik siht?

Ma püüan teadusesse siiski mitte tõusta (naerab), kuna mul on niigi palju tegemist. Püüan jääda asjaarmastajaks.

Mulle tundub, et selles kaks korda sõna “püüan” sisaldanud vastuses oli ka nagu kerge kahetsusnoot?!

Ei, ma püüan jääda asjaarmastajaks.

Kas Teil on näiteks Eesti tiivuliste hulgas ka mingeid erilisi lemmikuid?

Olen algusest peale võtnud seisukoha, et neid ei saa olla: kõik on võrdselt põnev.

Eesti faunas öeldakse nüüd olevat umbes 330–340 linnuliiki. Kui palju Teil on õnnestunud neid näha?

Alla kolmekümne on seni kohtamata. Ja Teie tõenäost järgmist küsimust ennetades ütlen, et Eestis olen neid kohanud muidugi vähem: arvatavasti ligi kolmandik ehk sadakond liiki on siin nägemata.

Kas seda on ka juba juhtunud, et Peep Lassmann ongi Eesti faunale mõne uue linnuliigi leidnud?

Ametlikult kaks – neitsikurg ja karkjalg. Kolmas võiks olla seesama kahevahele jäänud stepi-pääsujooksur – Glareola nordmanni.

N.-ö. ornitoloogilis-sportlikel üritustel – linnurallidel – pole Te vist kaasa löönud?

Ma saan lindudega tegelda siis, kui mul aega on, ja enamasti pole see aeg sugugi mitte siis, kui need rallid toimuvad (naerab).

Pole saladus, et binokkel ja vastava paiga linnumääraja on Teil kaasa ka välisreisidel. Kui sageli neid kasutada õnnestub? On Teil ligikaudset ettekujutust, mitmes riigis olete kasvõi põgusaltki saanud linde vaadelda?

Varahommikuti katsun ikka käia. Riike, kuhu ma olen binokliga sattunud, on kuuekümne ligi.

Kas Te olete vahest teinud mõne välisreisi ka just selleks, et vaadelda linde?

Põhja-Euroopa linnukaljudel ja tundrutel olen paar korda suviti saanud käia.

Kui pikk on Teie nähtud linnuliikide loend kogu maailmas elavate liikide kohta?

1006 Monroe ja Sibley 2003 järgi, 996 Howardi ja Moore 2003 järgi.

Enne oli juttu, et kakskümmend aastat tagasi tundsite kõige enam puudust headest linnuhäälte salvestustest. Kuidas olete rahul nende plaatide ja määrajatega, mis on kättesaadavad praegusele Eesti linnuhuvilisele?

Tänu Fred Jüssile on meie linnulaulu plaadistuste tase kõrge. Kahjuks ei ole eesti keelde tõlgitud viimase aja kõige olulisemaid Euroopa välimäärajaid.

Kas olete kokku korjanud korraliku raamatu- ja plaadikogu ka vastavatest välismaistest väljaannetest? Kas on vahel ka seda ette tulnud, et mõne riigi kohta, kuhu satute, polegi sobivat materjali kusagilt võtta?

Olen püüdnud muretseda nii eri linnurühmade monograafiaid kui ka regionaalseid välimäärajaid. Kummalisel kombel puudub välimääraja Jaapani jaoks. Õnneks katab selle ala hiljuti ilmunud korralik Hiina välimääraja.

Tallinnas elava linnuhuvilise jaoks on suurepärane ja hästi ligipääsetav linnuvaatluste paik Paljassaare. Ma saan aru, et Teiegi olete siin küllaltki sageli?

Kui enne ütlesin, et püüan linnuvaatlustel käia korra nädalas, siis peaaegu pooled korrad käin just siin. Eripärane on ta muidugi. Maailmas on vähe paiku, kus sellised ornitoloogiliselt huvipakkuvad alad on linnale nii lähedal.

Siin on suur biotoopide rohkus, on olemas oma siseveekogu, mereranda on nii kivist kui ka mudast ja isegi kaljust. On jupike metsagi. Ja päris tähtsusetu pole ilmselt ka siinne reoveepuhasti.

Paraku pole ma Paljassaare kohta eraldi linnunimekirja teinud; kunagi oleks vaja kevadel siit läbi käia ja kõik liigid üles kirjutada.

Huvitav on Paljassaarel igal aastaajal. Isegi siis, kui meri oli mullu talvel jäätunud: siis sai siin jälgida merikotkaid. Veebruaris hakkasid nad häda sunnil avamere poolt siiapoole liikuma ja märtsis olid Paljassaare kandis, lõpuks võis neid näha sadama läheduses. Kevaditi võib siin näiteks näha kõiki meil tuntud ujuparte.

Pesitsevad hallpõsk- ja sarvikpütt, talvitub punakael-pütt. Ka ruik on olemas. Harvem kohatavatest liikidest olen siin talvitumas näinud näiteks kirjuhahka, mõlemaid kauriliike, krüüslit.

Viimasel paaril aastal tegutseb siin üsna laialt üks hallõgija – vilistab nagu rongijaamakorraldaja talve läbi (naerab). Esimesel korral mõtlesingi, et raudtee ju siiani ei ulatu…

Kas Te olete põline tallinlane?

Jah, teisest või kolmandast eluaastast peale.

Aga siia Paljassaarde on saanud ju ainult viimasel kümnendil, nii et eriti pikki vaatlusridasid – mis siin kunagi olnud on ja mis kadunud – olla ei saa?

Jah, nii ta on. See oli ju suletud ala, nii et esimest korda sain siia pärast Vene sõjaväe lahkumist, 1994. aasta sügisel. Selle aja jooksul on kadunud hüüp; muid suuri muutusi ei ole märganud. Küllap läks siin hüüpide jaoks lihtsalt liiga rahvarohkeks, nii et viimased kadusid juba mitu aastat tagasi. Tallinna piires ilmselt nüüd enam hüüpi kusagil ei kuule.

Küllap oleks mõistlik rajada sellesse kohta linnukaitseala, kus muu hulgas tasuks harrastada ehk ka linnuturismi?

Kindlasti. Olen kuulnud, et sellised mõtted liiguvad nii Tallinna linnuklubi inimeste kui ka Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse töötajate peades. Nii et ehk tehaksegi. Päris kindlasti oleks see parem plaan kui selle ala täisehitamine.

Eestis käib hulgaliselt Soome ja mitte ainult Soome linnuturiste. Meilt väljapoole selliseid gruppe vist ei käi. Kas see oleneb eelkõige jõukusest?

Ühelt poolt on see kindlasti jõukuse näitaja, teiselt poolt aga ka kultuuri ja kasvatuse näitaja: sisuliselt näitab see tegelikult ühiskonna arengutaset. Esmased elumured peavad kõigepealt lahendatud saama.

Linnuvaatluskultuur on omane tegelikult küllalt piiratud piirkonnale: Põhja-Euroopa, Suurbritannia, Põhja-Ameerika, saksakeelsed riigi, Uus-Meremaa, Austraalia, ka Argentina; mujal seda harrastust massiliselt küll vist pole.

Olete nüüd Eesti ornitoloogiaühingu nõukogu esimees. Kuidas neil õnnestus Teie-sugust hõivatud inimest pehmeks rääkida?

(Peab väikese pausi ja muheleb) Nojah, nende idee on ju selline, et nõukogu tööd ei tee, seda teeb palgaline juhatus. Sellega nad mind ära meelitasidki! Nii see muidugi ei ole, kohustusi tekib siit ka. Praegune nõukogu võttis eesmärgiks koostada EOÜ arengukava lähiaastateks.

Ornitoloogiaühing hämmastas mind oma suurusega ja sellega, kui aktiivselt ta tegutseb. Eriti tublid ollakse projekte kirjutama. See on ju praegu raha saamise seisukohalt kõige olulisem oskus.

Kas ornitoloogiaühingu asi võiks olla ka see, et linnuharrastus muutuks meilgi sama massiliseks nagu Soomes? Me ei tohiks ju loomult oma põhjanaabreist väga hullusti erineda?

Ma arvan, et see tuleb iseenesest. Aga selleks on vaja muutust loodushariduses. Sest neis riikides, kus linnuvaatlushuvi on tunduvalt suurem kui mujal, tunneb kogu elanikkond oma koduümbruse loodust üllatavalt hästi. Siin on meil ees väga suur töö.