Anwerne Mparntwe-arenye tyerrtye mapele arrenhantherre welcome-ileme apmere anwerne-kenhe-werne. Anwerne ahentye-aneme arrantherre akaltye-irremele respectem-iletyeke apmere nhenhe.

Meie, inimesed, kes kuuluvad Alice Springsi, tervitame teid oma maal. Me loodame, et te õpite meie maad tundma ja austate teda. Meie, inimesed, kes kuuluvad Alice Springsi.

Alice Springs asub keset Austraaliat, otse kontinendi südames. Igalt poolt on sinna mõttetult palju maad, tunde lennukiga või päevi autoga. Alice on Austraalia aborigeenide keskus. Ometi kulub teekonnale Alice’ist Ulurusse veel terve päevatee autoga läbi punase maastiku.

Kui Austraalias üldse midagi püha on, siis just Uluru. Valgele mehele tuntud kui Ayers Rock, maailma suurim monoliit, 348 meetrit kõrge. Punane kivikärakas keset punast tasandikku, Austraalia ikoon, mis ilutseb reisiraamatute kaantel ja millest ei saa mööda ükski endast lugupidav maadeuurija. Ometi on Uluru UNESCO maailmapärandi nimekirjas kui assotsiatiivse väärtusega kultuurmaastik, mitte kui monoliit. Koos Tongariro rahvuspargiga Uus-Meremaal olid need kaks esimest kultuurmaastikku, mis sellesse nimekirja kanti. Sest Uluru on püha.

Christopher Tilley [7] nimetab Ulurut elavat mütoloogiat sisaldava topograafia parimaks näiteks. Iga konarus, iga õnarus sel suurel kivil on esivanemate tehtud ja jutustab mingit lugu. Kümme esivanemat madistasid siin, jättes maha kohad, mille loo teadmine on lubatud kas kõigile või siis ainult meestele või naistele – igale oma. Kui võõrad – pühitsemata inimesed – loost teada saavad, kaotab koht oma pühaduse, on rüvetatud. Ja anangud – klann, kelle lood on kängitsetud Ulurusse –, ei taha neid kaotada.

Uluru otsa ronimine on kui kirikusse sülitamine. Aga igaüks ei mõista maastikku lugeda: võõrad ei tea konteksti. Sestap paluvad anangud reisiraamatutes Ulurule mitte ronida, kirjutavad hoiatuse rahvuspargi piletile, kleebivad päris juhmidele ka kempsupoti kõrvale, et ehk mõistetakse. Aga ei mõisteta, kohe kuidagi mõisteta. Ainuke pühadus, mida turist tunnustab, on kõva tuul tipus. No kuidas sa räägid pärast sõbrale, et sõitsid maha kõik need tuhanded kilomeetrid, nägid mäge, aga võta näpust, otsa ei roninudki.

Aborigeenide “asustamata maa”. Kui valge mees 1788. aastal Austraaliasse saabus, oli kasulik kuulutada kogu manner terra nullius’eks, asustamata maaks. Nii sai kuulutada kogu maa Briti krooni omaks ja ei pidanud jändama mingite poolmetslastega ega nendega kaubalis-rahalistesse suhetesse astuma (erinevalt Uus-Meremaa maooridest, kelle ühiskonda britid tunnustasid). Valge mees võttis ja tegi, mis tahtis: hävitas inimesi tappes ja orjastades ning haiguste läbi, koos inimestega hävis kultuur.

Ent paari sajandi pikkusest hävitustegevusest hoolimata on aborigeenide kultuur säilinud. Omal vaiksel moel on aborigeenid püüdnud tagasi saada oma õigust maale ning leida tunnustust Austraalia põliselanikena. Nende püüdlused on kandnud vilja. 1970. aastate lõpus saadi aru, et aborigeenide assimileerimispüüded Austraalia rahvaste sulatuspotti on vale lähenemine: mingist assimileerimisest ei saa juttu olla, sest nad olid elanud Austraalias sadu ja tuhandeid aastaid enne valgete meeste saabumist.

Põlisrahvastele oli oluline tähis ka 1980. aastate lõpus parlamendi ametlik tunnustus, et Austraalia ei olnud terra nullius; see tunnustus tagab nende õiguse maale [5]. See on aborigeenidele toonud kaasa suuremaid õigusi maa kasutamisel (nt. reservaadid jms.), ent palju konfliktset on siiani säilinud kultuuride kokkupõrgete tõttu igapäevaelus.

Nüüdismeedia kaudu on aborigeenidest loodud stereotüüpne pilt kui Austraalias võsas lippavatest murjamitest, kes lennutavad bumerange ning puhuvad didgeridoo’d. Alates 1990. aastatest reklaamib valgele mehele kuuluv Austraalia ennast uhkusega kui maailmas ainulaadset aborigeenide kultuuripiirkonda. Seda eripära tajub linnast välja sõites igal sammul. Vaatamisväärsusi tutvustavatel siltidel saab aimu klannide igapäevaelu reeglitest. Nii näiteks peetakse initsieerimise või tootemitele pühendatud riitusi kohtades, kuhu on lubatud ainult mehed või ainult naised või ainult initsieeritud klanniliikmed.

Tegelikult saab turist vaid vähesel määral õppida tundma aborigeenide kultuuri. Kõige pühamatest paikadest ei räägita, nendesse kohtadesse mittekohalikke ei lasta. Sellest kogukond vaikib: kui võõrad sinna lasta, saavad esivanemad kurjaks, see võib tekitada halba energiat ning mõjuda halvasti kogukonna edasisele käekäigule [2].

Maastiku lugemine on omaette oskus. Maastik on ühtaegu märk ja märgisüsteem. Ja maastikus on oma roll võimul ning võimumängudel. Kelle käes on jäme ots ühiskonnas, see dikteerib ka, mis on maastik ja kuidas seda on tarvis parasjagu lugeda. Maastikust luuakse representatsioone ja nende representatsioonide kaudu, õigupoolest nende abil, luuakse uuesti maastikku. Ja nii me vahel ei teagi, kas meil on tarvis säilitada maastikku ennast või selle representatsiooni, ideed sellest [3].

Austraalia on ainulaadne aborigeenide kultuuripiirkond, austraallased on selle üle uhked. Samas on Alice, opaalikaevurite koobaslinn Coober Pedy ja isegi Darwin täis kooberdavaid pärismaalasi, kes kogunevad supi- ja vanade riiete sabadesse; kes ehitavad Stuart Highway äärde osmikuid; kes kihutavad ringi vana logiseva autopanniga – no kuidas selliste üle uhke olla? Ja nii korraldataksegi Darwinis peetaval maastikuökoloogide maailmakongressil ühel ajal kaks sessiooni: ühes räägitakse maastikuökoloogia kõige olulisematest probleemidest, teises aga aborigeenide maastikutunnetusest.

Aborigeenide maastikus sisaldub keerukas totemistlik geograafia, mis liidab kohti ja inimesi. Dreamtime’is (aborigeenide müütiline loomisaeg) loodud maastikud on tegelikult esivanemate tegevuse kaart, mis on ladestunud ajalukku ja mälestustesse. See maastik ei ole sugugi “looduslik”, vaid täiesti sotsialiseeritud [7].

Aborigeenidel on sõna, millega nad kirjeldavad on suhet maaga. Yankunytjatjara keeles on see sõna Wapar. Aga see sõna ei tähenda üksnes suhet maaga: ta sisaldab ühtlasi aborigeenide seadust ja usku.

Valgel inimesel ei ole niisugust sõna. Kui kristlased tahaksid seda sõna tõlkida, tähendaks Wapar Püha Vaimu võimu, millele tuleks lisada Austraalia konstitutsioon, riigikohus ning maakasutust ja planeerimist kujundavad seadused, kõik koos. Inglise keeles ei ole sõna, mis kõik need tähendused kokku võtaks [4]. Ja ega meil eesti keeles ka ei ole sellist sõna, mis selgitaks, kuidas “maastikes saavad kokku ökoloogia ja semioos” [1].

1. Cosgrove, Denis E. 2003. Landscape: ecology and semiosis. – Palang, Hannes; Fry, Gary (eds.) Landscape Interfaces: Cultural Heritage in Changing Landscapes. Kluwer Academic Publishers, Boston, Dordrecht, London: 15–20.

2. Ellis, Jean A. 1999. Australia´s Aboriginal Heritage. HarperCollinsPublishers, Melbourne.

3. Gustavsson, Roland; Peterson, Anna (2003). Authenticity in landscape conservation and management – the importance of the local context. – Palang, Hannes; Fry, Gary (eds.) Landscape Interfaces: Cultural Heritage in Changing Landscapes. Kluwer Academic Publishers, Boston, Dordrecht, London: 319–357.

4. Lester, Yami 1994. Artikkel ajakirjas Weekend Australian. Väljavõte sildil Coober Pedy opaalimuuseumis.

5. O'Byrne, Denis 2002. Outback Australia. Lonely Planet Publications, Melbourne, Oakland, London, Paris.

6. Olwig, Kenneth R. 2004. “This is not a landscape”. Circulating reference and land shaping. – Palang, Hannes et al. (eds.) European Rural Landscapes: Persistence And Change In A Globalising Environment. Kluwer, in press.

7. Tilley, Christopher 1994. A Phenomenology of Landscape. Places, Paths and Monuments. Berg, Oxford/Providence.

Hannes Palang (1968) on geograaf, töötab Tartu ülikooli geograafia instituudis inimgeograafia vanemteadurina.

Helen Sooväli (1974) on kultuurigeograaf, töötab Tartu ülikooli geograafia instituudis inimgeograafia lektorina.