Nr. 6/2003


Uued tuuled
Karvad ja täid

Karvkatte kadumine toetas kultuuri

Eelmise Horisondi “Uute tuulte” rubriigis kirjutasin ideest, mille kohaselt valguse kiirus on pärast Universumi teket pisemaks läinud. Ning tõin praeguseks valguse kiiruseks vaakumis 300 000 km tunnis. Nii hull asi siiski ei ole, endiselt on valguse kiirus ikka 3600 korda suurem, ehk siis 300 000 km sekundis.

See näpuviga kuulub liiki, mida on raske avastada nii autoril, toimetajal kui ka korrektoril. Sest suurus 300 000 km/s on meile nõnda palju ette tulnud, et ega me ei kujutagi endale, et mõni asi võiks liikuda näiteks 300 000 km/aastas.

Niisamuti oleme ära harjunud, et inimene on karvkatteta. Kuid miks? Miks meiega 98 protsenti pärilikkusainet jagav ðimpans naudib sooja karvkatet ning ei pea seetõttu oma riideid poest ostma, inimese keha aga on enamjaolt karvadest paljas?

Kadunud karvad

Ühes Aisopose valmis võistlevad Tuul ja Päike omavahel, et kes suudab mehe paljaks koorida. Esmalt katsetab Tuul, ja puhub üha ägedamalt. Mees tõmbab hõlmad vaid koomale. Siis tuleb Päike, ja paistab üha palavamalt. Lõpuks võtabki mees ennast alasti. Kuid kes kooris inimeselt karvkatte?

Inimene on ainus primaat, kellel pole soojendavat karvkatet. Siiski pole me päris karvatud. Üllataval kombel on inimese ihu karvanääpsude tihedus samasugune kui ðimpansil. Kuid inimese karvad on peenikesed ja lühikesed.

Ometi kaitseks korralik karvkate meid mitte ainult ultraviolettkiirguse eest, vaid oleks toeks ka pisemate haavade tekke vastu ning ei laseks sääskedel meid jaanitule ääres hammustada. Lisaks tundub karvane olend suuremana ja seega ka tähtsamana.

Kui loomariigis on midagi kummalist, tuleb selle seletamiseks küsida vastassugupoole arvamust. Põdra sarved ja tedrekuke saba ei tee isaste loomade elu just kergemaks, ent need aitavad vallutada emaseid. Darwin püüdiski inimese karvkatte puudumist seletada vastava kohanemisega. Kuid miks on siis mõlemad sugupooled karvatud? Tavaliselt kanduvad uued omadused üle isasele. Ning loomariigis tähendab karvatu isend pigem haigust kui tugevust.

On ka oletatud, et karvkatte kadumine tegi ihu tundlikumaks ja soodustas nõnda pikemate paarisuhete tekkimist. See aga ei seleta, miks oleme karvased just kõige intiimsemates paikades.

Või oli see päike, mis karvkatte kaotas, kui meie esivanemad puu otsast alla ronisid ja savanni elama kolisid? Kuid ometi on savannides elavatel ahvidel tihe karvkate siiamaani seljas. See kaitseb neid päeval päikese, öösel aga külma eest.

Hambamehed on arvanud, et karvkatte tegi tarbetuks nõela ja niidi leiutamine. Kuid omaenda karvkasuka olemasolul poleks neid leiutisi üleüldse vaja läinud.


Otsi kirpe!

Soome Darwini ühingu esimees Osmo Tammisalo otsib karvkatte kadumise põhjusi loomariigist enesest. Ja jõuab parasiitideni. “Raisakotkal ja kaarnal pole kaelal ja peas sulgi,” kirjutab ta ajakirjas “Tieteessä tapahtuu”. Ehk on inimesegi karvkate kadunud hügieenilistel põhjustel? Kuid selle vastu kõneleb tõsiasi, et meestel on just suu ümber säilinud tihe karvkate.

Üks karvkatte kadumise teooriatest on nn vesiahviteooria. Vees elavatel imetajatel nagu delfiinidel pole karvu ja nagu inimesel, on ka neil paks nahaalune rasvkiht. Selle teooria kohaselt oli inimese arengul üks vesine vaheaste. Vees elades õppisime ka hinge kinni pidama. Just siis sai inimesest kahejalgne.

Kuid miks jäi siis voolujoonelisuse suhtes oluline pea karvaseks? “Esmalt tundub kõige ebatõenäolisemana, et karvkattes elavad parasiidid on selle kadumise taga,” kirjutab Tammisalo. Kõikidel loomadel on ju omad kirbud ja täid. Selle teooriaga tuli juba 19. sajandil lagedale Darwini kaasaegne, loodusteadlane Alfred Russell Wallace.

Kui meie kauged esivanemad hakkasid rühmaviisi jahti pidama, tuli neil hakata elama ka kindlates paikades. Kindla elupaigaga seonduvad ka kindlad parasiidid. Inimene oli ainus primaat, kes sai endale kaaslaseks kirbu. Selles olukorras võis looduslik valik hakata soosima lühema karvaga isendeid. Seda teooriat toetab ka sugupooltevaheline erinevus. Naised ja lapsed pidid elupaigas viibima pikemat aega kui mehed. Ja neil ongi keha karvatum kui meestel. Mehed eelistasid vähemkarvaseid naisi, sest karvasematel oli rohkem täisid ja kirpe. Täidest lahti saamine pole mitte ainult mugavuse küsimus – need satikad levitavad selliseid surmahaigusi nagu tüüfus.

Meie lähim sugulane ðimpans teeb igaks ööks endale magamisaseme erinevasse kohta. Nõnda vabanetakse üleliigsetest nugilistest. Ometi kulub suur osa nende ärkveloleku ajast üksteise sugemiseks ja parasiitide leidmiseks.

Kui inimesel karvkate kadus, said endale suure võimaluse teist laadi parasiidid, nagu riidetäid ja koid. Napoleoni armee kaotas Venemaa sõjakäigu eelkõige täide levitatava tüüfuse ning alles seejärel pakase ja Vene vägede vastupanu tõttu.

Kuid kas karvasel inimesel oleks olnud aega kultuuri loomiseks? Võib arvata, et kui inimene oleks siiani karvane, poleks tal aega lugeda Horisonti. Selle asemel tuleks karvadest täisid otsida.



Tiit Kändler