Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

26. detsembril (ukj) möödub 200 aastat Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnist.

Kes ei teaks Eestis Kreutzwaldi nime? Lauluisa, rahvuseepose “Kalevipoeg” looja. Ometi elab ta rahva mälus hetkel rohkem talle püstitatud monumentide ja muuseumide ning tema kujutisega rahamärkide kui oma loomingu ja tegevuse kaudu. Kreutzwald on mitmeski mõttes huvitav ja oluline kuju Eesti ajaloos, kuid tema rolli eestlaste rahvuslikus ärkamises on seni käsitletud vaid ositi.

Rohkem teatakse Kreutzwaldi noorusaastatest ning tema tegevusest eelärkamisajal — “Kalevipoja” loomisest. Ent Kreutzwald oli inimene, kes oma aadete ja tegevuse kaudu moodustas Johann Voldemar Jannseni kõrval ühendava silla eelärkamisaja ning ärkamisaja vahele, aidates nii isikliku eeskuju kui oma loomingu kaudu kaasa eestlaste rahvusliku iseteadvuse kujunemisele.

	Nahkköites Piibel, mille Kreutzwaldile kinkis tema kauaaegne hea sõber, keisri ihuarst Peterburis järgneva pühendusega: Seinem Freunde Dr. Kreutzwald St. Peterburg Den 8ten Februar 1871 Dr. Philipp Karell. Foto: Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum

Pärisorja poeg

Kes siis oli Friedrich Reinhold Kreutzwald? Kreutzwald sündis vana kalendri järgi 14. detsembril 1803. aastal Jõepere mõisas Virumaal pärisorja Juhani lapsena. Raskustele vaatamata sai ta hea hariduse ja lõpetas 1833. aastal Tartu ülikooli meditsiiniteaduskonna. Nelikümmend neli aastat töötas Kreutzwald Võrus arstina, tehes tõsist tööd ümbruskonna elanike tervise nimel. Kreutzwald täitis oma ülesandeid igati kohusetundlikult, kuid tema hoiakutest kumab läbi, et arsti elukutse polnud tema kutsumus ning et ta tundis sellest ametist lahkudes selget vabanemist.

Kreutzwaldi rahvuslikust ärkamisest on hiljem loodud arvukalt legende, nende seas kuulsa “Viru vande” lugu. Tegelikult ärkas Kreutzwald rahvuslikule tegevusele Tartu ülikoolis õppides ja seda temast mõnevõrra vanema Friedrich Robert Faehlmanni mõjul. Kreutzwald ise on oma rahvusliku tegevuse algust meenutanud järgmiselt: “Meie lipukirjaks oli “Tõsidus”: ükski ei tahtnud salgada, kes kust sugust ta sündinud oli, niisama vähe teisiti rääkida, kuda ta kellestki asjast oma silmaga nähes märkanud.” Faehlmanni eeskujul asus Kreutzwald uurima eesti keelt ja rahvaluulet. 1839. aastal astus Kreutzwald Õpetatud Eesti Seltsi liikmeks, lüües selle ettevõtmistes järgnevatel aastatel aktiivselt kaasa. Valgustusideedest mõjutatuna seadis Kreutzwald üheks oma eesmärgiks rahva varustamise hariva ning korralikus eesti keeles kirjutatud lugemisvaraga, andes selleks välja mitmeid populaarteaduslikke kogumikke.

Otsekui sild

Maailmavaatelt oli Kreutzwald oma aja tüüpiline ratsionalist ja valgustaja, kes oli mõnevõrra vähem mõjutatud Johann Gottfried Herderist kui kaasaegsetest ratsionalistlikest mõttevooludest. Kreutzwald oli tihedalt seotud saksa kultuuriga. Tema koduseks keeleks oli saksa keel ja selles keeles on peetud ka suurem osa Kreutzwaldi kirjavahetusest. Samas suhtus ta Garlieb Helwig Merkeli eeskujul ülimalt kriitiliselt saksa aadelkonna ja eriti vaimulike tegevusse Balti provintsides, olles siiski veelgi kriitilisem vene mõjude võimaliku laienemise suhtes.

Kreutzwald oli juba oma iseloomuomaduste tõttu rahvuslikus tegevuses Faehlmannist passiivsem. Tihti resigneerunud ja pessimistlikul Kreutzwaldil puudus Faehlmanni jõud ning soov kõigele vaatamata midagi ära teha. Asjade käimalükkamise asemel eelistas Kreutzwald toimuvat kõrvalt vaadata ning tegijaid kritiseerida. Nii keskendus Kreutzwald avaliku tegevuse asemel rohkem kirjatööle, omandades siin aga seda suurema mõju. Faehlmanni surma järel jäi Kreutzwald suurimaks rahvuslikuks autoriteediks, moodustades omalaadse silla eelärkamise ning ärkamisaja vahel.

Kreutzwaldi tegevuse üheks peamiseks eesmärgiks oli võitlus eesti keele taseme tõstmise eest. Kreutzwald kuulus uue kirjaviisi järjekindlamate toetajate hulka Eestis, kasutades seda oma kirjutistes, ja ühtlasi vana kirjaviisi kasutajaid halastamatult kritiseerides. Aastail 1848–1849 avaldas Kreutzwald uues kirjaviisis viis annet rahvavalgustuslikku kuukirja “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”. Kreutzwaldi eeskujuks olid Peter Hebeli rahvaraamatud ning Johann Weberi “Das Pfennig-Magazin”. Populaarteadusliku informatsiooni jagamise kõrval toetas Kreutzwald kuukirjas emakeelset haridust ja halvustas poolharitud kadakaid, kes emakeelt salgavad. Kreutzwaldi rahvavalgustuslik kirjavara mõjutas mitme hilisema rahvusliku tegelase kujunemist ning aitas kaasa rahva silmaringi laienemisele. Küllalt tugev oli ka Kreutzwaldi isiklik mõju rahvusliku liikumise tulevastele liidritele, eriti Jakob Hurdale.

Kreutzwald esines sageli ka saksakeelses ajakirjanduses. 1837–1845 oli Kreutzwald agaramaid Inlandi kaastöölisi, osutades oma sõnumites ikaldustele, näljahädadele ja taudidele ning neist tulenevale talurahva raskele olukorrale. Agraarsuhete otsest kriitikat neis lühikestes sõnumites küll ei leidu, kuid Kreutzwaldi hoiakud on siiski selgelt näha.

Üks kallis vaimuvara

Teiseks Kreutzwaldi jaoks oluliseks teemaks oli rahvaluule kogumine-uurimine ja selle väärtustamine. Kreutzwald selgitas rahvaluule tähtsust paljudes kirjatöödes, kutsudes rahvast üles eelistama seda võõrapäraste tekstide mugandatud tõlgetele. Esivanematelt pärit vaimuvara on “üks kallis varandus”, mis näitavat, et eestlastele “niisama palju loodud vaimuvara oli antud kui teiste rahvasugudele”.

Kreutzwaldi elutööks kujunes Faehlmanni poolt visandatud rahvuseepose “Kalevipoeg” kokkupanek. 1850. aastal sai Kreutzwald Õpetatud Eesti Seltsi kaudu tutvumiseks algkeeles soome rahvuseepose “Kalevala”, mis tema tööd “Kalevipoja” kallal tugevalt mõjutas. 1851. aastaks oli Kreutzwaldil valminud esialgne proosavormiline redaktsioon sobivate rahvalaulukatketega, millest ta järgnevatel aastatel tervikliku eepose välja arendas. 1857. aastal alustas “Kalevipoeg” ÕES-i egiidi all ilmumist, saades nii kiituse kui kriitika osaliseks. Tugevalt mõjutas “Kalevipoeg” kasvava rahvusliku haritlaskonna kujunemist, sisendades paljudele usku eesti rahva tulevikuväljavaadetesse. Laiematele hulkadele jäi “Kalevipoeg” aga esialgu suhteliselt tundmatuks. 1862. aastal ilmunud “Kalevipoja” rahvaväljaande 1000 eksemplarist oli 1864. aasta kevadel rohkem kui 700 müümata.

See süvendas Kreutzwaldi pessimismi ning näib, et temagi hakkas oma loomingut omal ajal eestlastele suurt tulevikku ennustanud Schultz-Bertrami kombel pidama mälestusmärgiks kaduvale rahvale. Tegelikkuses oli areng selleks ajaks võtnud sootuks teise suuna ning nii nagu Schultz-Bertram väitnud oli, sai “Kalevipojast” osa eestlaste rahvuslikust taassünnist. “Kalevipoeg” ei loonud siiski eesti rahvust, pigem päästis rahvuslik ärkamine nii rahvuseepose kui selle autori unustusest, kuhu nad muidu oleksid võinud vajuda.

Kreutzwald ja Jannsenite pere

Oma vähenõudlikul kombel kasvatas rahvast ning valmistas teda ette Lauluisa loomingu vastuvõtmiseks Kreutzwaldi antipoodi Johann Voldemar Jannseni rahvavalgustuslik tegevus. See ei takistanud Kreutzwaldil Jannsenit teravaimal kombel kritiseerimast. Lühiajalisele leppimisele vaatamata jäid suhted nende vahel teravaks kuni meeste elu lõpuni. Siiski oli Jannsenil ja Kreutzwaldil ka palju sarnaseid jooni. Mõlemad pelgasid noorema põlvkonna rahvuslaste radikaalsust ning nägid neis endale konkurente. Ühine oli Jannsenil ja Kreutzwaldil ka umbusk Venemaa suhtes.

Huvitaval kombel sai tugevaimaks lüliks Jannseni ja Kreutzwaldi vahel esimese tütar Lydia, luuletajanimega Koidula. Koidula ja vananeva Kreutzwaldi õhku jäänud romanss kujutab endast ärkamisaegse Eesti ühiskonna romantilisemat, kuid samal ajal skandaalsemat lehekülge. Kuigi hetkeks suutis Lydia vanad vastased enam-vähem lepitada, tõi romansi lõpp kaasa suhete edasise jahenemise.

Kui ärkamisaja alguses jäi Kreutzwald rahvuslikest ettevõtmistest kõrvale, siis selle edenedes lõi Lauluisa täht järjest tugevamalt särama. Jannseni käsi nii hästi ei käinud. 1870. aastate lõpul tõrjuti ta rahvuslikust liikumisest häbistatult kõrvale. Üksi jäi tegelikult ka Kreutzwald, kes 1881. aastal astus avalikult välja rahvusliku liikumise tollase liidri Carl Robert Jakobsoni domineerimispüüete vastu ning lahkus Jakob Hurda eeskujul Kirjameeste Seltsist. Jakobsoni vastu astumine ei tähendanud Kreutzwaldile siiski Hurda poolele asumist. Lõheneva rahvusliku liikumise taustal jäi Lauluisa siiski ühendavaks lüliks, kelle rolli eesti rahvuse sünnis tunnustasid matusepäeval 1882. aasta augustis muidu täiesti erinevatel positsioonidel asuvad rahvuslikud tegelased.

Seda enam on meil mõtet seda ka tänavu, Kreutzwaldi-aastal teha.

MART LAAR (1960) on ajaloolane, filosoofiamagister, autasustatud 1989. aastal Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi poolt välja antava Kreutzwaldi mälestusmedaliga 19. sajandi rahvusliku liikumise uurimise ja ideede järjekindla levitamise, Jakob Hurda juubeli tähistamise ning abi eest Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi ekspositsiooni koostamisel.