Nr. 6/2003


Artiklid
Jüriööst teisiti

Mälestusplaadiga sammas Kanavere lahingu asupaigas avati Jüriöö ülestõusu 640. aastapäeval – 20 aastat tagasi – ja see oli üks esimesi selgelt rahvuslikke mittebolðevistlikke sambaid pärastsõjaaegses Eestis. Foto: Hannes Walteri kogu

Jüriöö lummus, mis tänagi avaldub mälestusparkide rajamise ja igasugu pseudoajalooliste loitsimiste korraldamisena, seisnes ja seisneb soovunelmas, et muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ja Vabadussõda moodustaksid katkematu ahela eesti rahva teadlikus püüdes omariikluse loomiseks.

Jüriöö ülestõusu 660. aastapäeva aastal jõudis raamatupoodidesse Juhan Luiga “Eesti vabadusvõitlus 1243–1345”, mille esimene trükk nägi ilmavalgust Tallinnas 1924. aastal. Jüriöö ülestõusu on käsitlenud nii juhtivad Eesti ajaloolased, nagu professorid Hans Kruus ja Sulev Vahtre, kui ka amatöörid-fantasöörid, nagu arst Juhan Luiga või isemõtleja Karl Kello. Akadeemiline käsitlus lähtub üldiselt tõdemusest, et ülestõusu põhjustas tegurite kompleks, mis hõlmas nii rahvuspoliitilisi kui ka usulisi ja sotsiaalmajanduslikke aspekte. Rahvusromantikud, nagu Juhan Luiga, näevad ülestõusus “laiaulatuslikku diplomaatilist kava” ja “vilunud sõjaorganisaatorilist kätt”. Kogu sündmuste kirjeldus, mis Luigal on absoluutselt kompilatiivne, kinnitab aga vastupidist. Õigustades lüüasaamist, märgib Luiga, et ühel pool olid “rüütlid, kelledele sõdimine erialaks oli, teiselt poolt aga väljaõpetamatu, kootide ja nuiadega varustatud talupoegade salk”. Selles on tal õigus. Jüriöö ülestõus oli poliitiliselt naiivne ja selle sõjaline teostus abitu. Sündmused näitasid, et eestlased olid muistsest vabadusvõitlusest möödunud sajandi kestel muutunud end ise juhtivast riigirahvast maarahvaks ehk talupojaseisuseks, mis rahvusliku eliidi puudumise tõttu ei suutnud enam omatahtsi toimida.

Karl Kello on samuti rõhutanud “tõhusat diplomaatilist tegevust” ülestõusu ettevalmistamisel. Küsimusele, kes seda poliitilist, diplomaatilist ja sõjalist meistritööd pidi tegema, vastab ta Edgar V. Saksa kirjatöö abil, väites, et 14. sajandi keskel oli “veel vähemalt iga kolmas Harju ja Viru aadlikest-vasallidest etniliselt eesti päritolu” (vt E. V. Saks. “Eesti soost vasallkond taaniaegsel Virumaal. Jüriöö mäss”, Philadelphia, 1971). Isegi kui see kolm-neli korda ülehinnatud protsent oleks õige, ei tähendanuks see midagi toonases seisuslikus ühiskonnas. Ükskõik millise etnilise päritoluga vasallid olid, nende huvid olid ühtsed, korporatsiooni huvid.

Jüriöö lummus seisnes ja seisneb eeskätt soovunelmas, et muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ja Vabadussõda moodustaksid katkematu ahela eesti rahva teadlikus püüdes omariikluse loomiseks. Juhan Luiga imetleja (tookord veel) major Vassili Külaots kirjutas Sõduris omal ajal raamatut tutvustades, et “kes tahab end tunda eestlasena, kes tahab vaimus veeta esivanematega raskeid päevi minevikus, kes tahaks moraalselt valmineda tuleviku võitluseks, see peab tundma õppima käesolevat J. Luiga teost, sest teist nii väärtuslikku ei ole sellal siiamaani ilmunud”. Oma aspektist oli Külaotsal kindlasti õigus, probleemiks jääb aga, kui vastupidavaks osutub muinasjutt moraalse ettevalmistusena tõeliste katsumuste saabudes? Fakt on see, et kui eesti rahvas oleks Vabadussõtta läinud samamoodi “pea laiali otsas”, nagu alustati Jüriöö ülestõusu, ei räägiks me täna enam eesti keelt ega elaks Läänemere ääres.


Mõisad põlesid

Jüriöö sündmustik ei anna tegelikult mingit põhjust end eestlasena hästi tunda. Kroonika andmeil pandi ööl vastu 23. aprilli 1343 täpselt määratlemata kohas Harjumaal künka otsas tuli räästasse mingile majale. Mõisad pandi põlema, kättesaadud aadlimehed koos naiste ja lastega löödi maha, ja küllap lõbustati end muulgi viisil. Padise kloostris mõrvati 28 munka. Vägivallatsemises osalesid ka naised. Ülestõusnud, kui neid nii nimetada, piirasid Tallinna ja Haapsalu, teisi maakondi peale Harju- ja Läänemaa sündmused ei puudutanud. Kroonikates esitatud arvud ülestõusu kohta – Läänemaal olla tapetud 1800 saksa soost inimest, Tallinna piiranud 10 000 ülestõusnut – on ilmselt liialdatud.

Neli valitud “kuningat”, kes ehtisid end aadlikelt röövitud “uhkuse asjadega”, läksid 4. mail Paidesse läbirääkimistele ordumeister Burchard von Dreilebeniga. Ordu muidugi nendega “diplomaatilisi kõnelusi” ei pidanud – tegelikult toimus välikohtu istung, kus eestlaste “kuningad”, kas rumalusest või olukorra lootusetust taibates, ärplema hakkasid. Asi lõppes ootuspäraselt sellega, et “kuningad” raiuti rüütlite poolt mõõkadega tükkideks.

Ordumeister läks nüüd kiirmarsil Tallinna peale, lüües teel laiali väiksemaid ülestõusnute salku. Orduväele vastu saadetud peajõud, kartes avalikku lahingut, pagesid Kanavere rappa. Rüütlid jalastusid ja kammisid raba läbi. Kroonika andmeil hävitati 1600 ülestõusnut ning langes kolm orduvenda, neli vasalli ja 14 sõjasulast. Viimased arvud on kindlasti õiged, kuid 1600 tundub isegi jõudude kvaliteedi mäekõrgust vahet arvestades taas kord liialdusena.

Pärast võitu Kanaveres marssis orduvägi Tallinna alla. Piirajad püüdsid põgeneda Sõjamäe rappa, kuid nende tee lõigati ära. Lahingus, õigemini küll tapmises 14. mail olevat hävitatud 3000 ülestõusnut. Ülestõus oligi seega läbi. Kui uskuda, et Tallinna piiras 10 000 meest, jääb segaseks, kuhu kadusid pooled ülestõusnuist. Ilmselt on needki arvud mitme-, kui mitte kümnekordselt suurendatud.

15. mail lasti orduväed Tallinna ja seega algas Taani valduse otsene ülevõtmine Ordu poolt. 18. mail saabusid Tallinna reidile Soomest Rootsi sõjalaevad, ent sekkuda oli hilja. Ordumeister vahendas hoopis 21. mail kohaliku rahuleppe Põhja-Eesti Taani võimude ja Soome Rootsi võimude vahel – mõlemad riigid olid hetkel sõjas ja Ordu esines rahu garandina. On enam-vähem kindel, et eestlased palusid Soome kaudu Rootsi abi, kuid ilmne on ka see, et Turu ja Viiburi foogtid ei tulnud mitte eestlastele appi, vaid Taani valdusi üle võtma. Aga Ordu jõudis ette. Igal juhul on imelik, et eestlased alustasid ülestõusu 23. aprillil, teadmata, millal abi võiks tulla. Ilmselgelt polnud mingit keskset juhtimist üldse olemas. Kui isegi enamikku Eesti maakondi ei suudetud kaasa tõmmata, pole mõistlik eeldada, et tegevus rahvusvaheliselt koordineeritud oli. Samuti on ebausutav, et kutselised Rootsi sõjamehed teadsid ülestõusu algusest. Vastasel juhul olnuks neile ka selge, et ülestõusnud ei pea vastu ligemale kuu aega ilma abita. Täiesti mõistusevastane oli eeldada, et ülestõusnud suudavad vallutada Vana-Liivimaa võimsaima kindluse Riia kõrval – Tallinna. Kas pidanuks rootslased siis Tallinna merelt maabudes vallutama ja kinkima eestlastele?


Geniaalne manipuleerimine

Jüriöö ülestõus on tüüpiline näide manipuleerimisest. Ordu manipuleeris suurepäraselt eestlaste, taanlaste ja rootslastega. Esmalt hävitati totaalselt eestlaste sõjapoliitiliselt lootusetu (provotseeritud?) vastuhakk, millega saavutati sedalaadi ohu kadumine kaheks sajandiks. Teiseks saavutati õiguslikult seda, et eestlased ise murdsid 13. sajandi leppeid, mis seega polnud enam siduvad Ordule ega piiskoppidele. Eestlaste abiga aeti hirm naha vahele Taani valduses elavaile vasallidele ja linnakodanikele, kes heal meelel andsid end Ordu võimu alla. Taani kuningale tõestati, et ta ei suuda kontrollida oma Eesti valdusi. Rootsil lasti end labaselt väljendudes “tolaks teha” sellega, et ta laevad saabusid Tallinna, kus juba lehvis Ordu lipp. Polnud kedagi ega midagi toetada ja rootslased pidid hoopis nõustuma Ordu arbiitri rolliga tülis Taaniga. Ordu poliitika 1343. aastal oli peaaegu geniaalne – eesti poliitikat polnud aga olemas.

Hoopis imelikud sündmused leidsid samal aastal aset Saaremaal, kus 24. juulil, jaagupipäeval, käivitusid samalaadsed sündmused nagu aprillis mandril. Ülestõusnud piirasid sisse Pöide linnuse. Linnus alistus, kui saarlased tõotasid, et kõik linnuses olnud võivad vabalt lahkuda, sõjamehed koos hobuse ja mõõgaga. Kui aga inimesed linnusest väljusid, loobiti nad, sealhulgas foogt ja viis orduvenda, kividega surnuks, samuti kaitsjate naised ja lapsed. Kättemaks tuli mõistagi samaväärne. Veebruaris 1344 saabus Ordu karistusekspeditsioon üle jää Saaremaale. Suurmeister saatis kohalike jõudude tugevdamiseks 29 ordurüütlit ja 600–700 sõjasulast. Oletatavasti Karjas, Purtse küla juures olevas linnuses piirati sisse 2000 saarlast ja hävitati viimseni. Piirajad kaotanud 500 meest. Siingi on ilmselt tegu ülepakkumisega, kindlasti on aga selline linnuses mõne krooniku järgi hävitatud saarlaste arv: 9000–10 000. Esiteks ei mahutanud ükski eestlaste linnus sellist hulka inimesi ja teiseks oleks see peaaegu pool saarlastest. Saarlaste “kuningas” Vesse piinati surnuks. Pärast Pöide veresauna ei saa seda ka imeks panna. 1345. aastal rahustati Saaremaa lõplikult. Hävitatud Pöide asemele ehitasid Ordu ja Kuressaare lossi piiskop Maasilinna “karistuslinnuse”. Saaremaa eriseisund likvideeriti. Nii osutus ka saarlaste hilinenud vastuhakk lõppkokkuvõttes mitte eriti arukaks.

Tõsised uurijad on kõik üksmeelel selles, et Jüriöö ülestõus koos muude sellega seotud vastuhakkudega halvendas järsult eesti rahva reaalset olukorda ja lülitas eestlased välja maa poliitilisest juhtimisest mitmeks sajandiks.


HANNES WALTER (1952) on sõjaajaloolane, ajaloodoktor, Laidoneri Muuseumi direktor.



Hannes Walter