Nr. 3/2004


Lugesin üht raamatut
Marxi aktsiate langus ja tõus

Francis Wheen
“Karl Marx”
Varrak, 2002

Francis Wheeni enam kui 300-leheküljeline “Karl Marx” näitab selgete eelarvamuste püsimist Eesti lugejaskonnas. Iseendast kuulub see käsitlus kirjastuse ajalooliste suurkujude sarja “Inimene ja elulood” ning oma kujunduselt-välimuselt asub Marx täpselt samas reas kus Napoleon, Potjomkin, de Gaulle jt. Aga kui viimaseid müüakse tavapärase hinnaga, siis Marxi eluloo hind langes juba 2003. aastal poole võrra ja 2004. aasta varakevadel veelgi. Alles nüüd tuli müügiedu ja Marx avastati taas, sest 2004. aasta märtsikuu raamatute müügitabelites jõudis Marx mõneks nädalaks koguni esikümnesse. Peab nentima, et meie lugejatel on varemgi ilmnenud selgepiirilisi eelistusi või eelarvamusi: näiteks 1996 nägid üheaegselt trükivalgust enam-vähem ühes formaadis ning sarnaselt kirjutatud “Kõrberebane Rommel” ja “Montgomery”. Veermahti tankiväejuhi biograafia osteti üsna kiiresti, tema võitja Monty elulugu tuli korduvalt alla hinnata. Seega on nii, et miski sobib väga hästi ja miski peaaegu üldse mitte. Kindlasti on nüüdki paljudel eelarvamus, et kas seda Marxi tasub ikka lugeda ning alles hinna (aktsiate) suur langus tõi ostuhuvi suurema tõusu. Kas see tähendab Karl Marxi aktsiate uut tõusu eestikeelses ruumis? Igal juhul on Francis Wheeni raamat vajalik lisa siiani hõlpsalt kättesaadavatele käsitlustele.

“Karl Marx” on kahtlemata hea ja huvipakkuv raamat. Juba sissejuhatuse esimesed read – “Karl Marxi matustel 1883. aasta 17. märtsil viibis vaid üksteist leinajat” – saaksid olla miljonimängus vähemasti poolt miljonit krooni väärivaks küsimuseks. Vastusevariandid võiksid olla kas 11, 110, 1100 või koguni 11 000. Kui vastaja on nõukogude ajal käinud mis tahes ülikoolis ja tal on kohustuslikest “punastest ainetest” midagi külge jäänud, siis läheb tema mõte iseenesest Marxile kui kuulsale tööliste juhile ja filosoof-majandusteadlasele ning suure tõenäosusega kõhkleb ta arvude 110 ja 1100 vahel. Või oli neid ärasaatjaid koguni 11 000? Marxi elulugu lugemata lendab poole miljoni väärtuses aktsiaid suure tõenäosusega korstnasse.

Marxe võrreldes

Kindlasti naudivad Marxi lugemist kõige enam just need, kes omal ajal tegid dialektilises ja ajaloolises materialismis kohustuslikke eksameid. Ehk on marksismist midagi veel tänaseks meelde jäänud – näiteks marksismi kolm allikat ja kolm komponenti? Või olid need vastupidi? “Ta on täielik ja harmooniline, andes inimestele tervikliku maailmavaate…” Nii kirjutas ja süstematiseeris Marxi õpetust teatavasti Lenin. Siiski peaks Marxi puhul olema eelteadmisi pisut enam kui näiteks Potjomkini või De Gaulle’i osas. Väga viljakas oleks uuesti üles otsida omaaegsed konspektid ja võrrelda, kuivõrd erinevalt ja milliste rõhuasetustega on võimalik Marxi interpreteerida. Loomulikult jäävad lähtealused erinevaks: omal ajal kohustuslik lektüür ja seminarid ning õppejõu lisalaused – kuivad või isikupärased –, nüüdseks paralleeliks säravalt kirjutatud, rohkel allikalisel baasil põhinev ning inimlik elulugu. Kindlasti olenes omal ajal väga palju õppejõust. Kindlasti oleneb tänagi väga palju autorist, kes on otsustanud Marxi elulooga rinda pista ja sellest uusi vaatenurki esitada. Aga teinekord lähevad arvamused ka kokku: 1980. aastal andis allakirjutanule ajaloolist materialismi toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis dotsent Eero Loone. Wheen annab värvika kirjelduse “Rheinische Zeitungis” töötavast noorest elurõõmsast Marxist, kes koguni kaksiratsi eesli seljas mööda linnatänavat kolistas. Dotsent Loone ei saanud nii nüansirikas olla, ent temagi meenutas: “Berliinis oli Marxil suureks mureks, kuidas saada raha veiniarvete maksmiseks.” Viimane lause ei kuulunud küll 1980. aasta kui süveneva stagnatsiooniajastu marksismi-leninismi õppejõudude tüüpiliste hinnangute hulka. Loomulikult pöörab Wheen suurt tähelepanu Marxi vaadete kujunemisele ning näeb seal pidevat dünaamikat. Erinevalt vahest 1960.–1970. aastate NSV Liidu ametlikest käsitlustest, kus Marx sai nagu “kohe valmis” ja nii ta elu lõpuni oligi, hinnatavaks eeskujuks teistele. Ent ka dotsent Loone nentis omal ajal, et ega Marx “sündides marksist ikka ei olnud”. Nii oskas dotsent Loone Marxi kas just kritiseerida, ent siiski jagada hinnanguid, mis sundisid Marxi üle mõtlema tõsisemalt kui ametlikult ettenähtud stamphoiakud. Wheen räägib noore Marxi karjääri algusest ajakirjanduses. Eero Loone mainis, et noor Marx kirjutas juhtkirju, millest “osa olid väga segased”. See kõik erines tuntavalt näiteks propagandaraamatust “Suur ja liigutav sõprus”, mis jäi läägeks ja triviaalseks isegi toonastes lubatud arusaamades.


Tavapärane kodanlane

Wheeni käsitlus Karl Marxist keskendub eeskätt inimlikule Marxile, tema argielule ja igapäevamuredele. Nii muutub kanoniseeritud revolutsionäär tavaliseks kodanikuks. Koguni selliseks, kel oma teenijaga tekkis siia ilma üks uus vallaslaps. Marxi abikaasal ei jäänud üle muud, kui see mõru pill alla neelata.

Marx kuulub kahtlemata suurimate mõtlejate ritta, kuid ta elas tavapärase kodanlase elu. Kui raha oli, siis kulus see väga kiiresti, ja Marx elas pidevalt üle oma majanduslike võimete, tehes kergekäeliselt võlgu või kirjutades järjekordset toetusepalvet Friedrich Engelsile. Seda kõike ja veel palju muudki – lõpetades Marxi pidevalt vaevavate furunkulitega, mis vähendasid tema tööviljakust – kirjeldab Wheen kerge ja intrigeeriva sulega.


Arenemisvõimeline mõtleja

Loomulikult ei saa Wheen mööda minna Karl Marxi põhiteostest. Igal juhul kuulub Marxi “Kapital” veel tänapäevalgi enimmüüdud majandusteoreetiliste tööde hulka. Samuti on räägitud Marxi formatsiooniteooriast, kus ta ise eristas aasialikku, antiikset, feodaalset ja kapitalistlikku tootmisviisi, jättes kõrvale ürgkogukondliku ja kommunistliku tootmisviisi. 1938. aastal täiendas Jossif Stalin omalt poolt Marxi, tuues välja ürgkogukondliku, orjandusliku, feodaalse, kapitalistliku ja kommunistliku tootmisviisi, täiendades sellega marksismi ning tuues sinna uusi muresid, sest klassikalist antiikset orjandust esines ikkagi suhteliselt väiksel territooriumil.

Loomulikult oli Marx väga terane: kritiseerides sotsialistlikke utopiste ja uue inimese kujunemist, küsis Marx: aga kes küll kasvatab uue inimese, kust need uued inimesed tulevad? Kahtlemata oli Marx epohhiloov – loobudes Hegeli kujutlusest sellest, et 19. sajandi Euroopa monarhiad on ühe universaalse huvi ümber konstrueeritud ajaloolise arengu omapäraseks lõpp-punktiks. Kindlasti oli Marx arenev: ta arvas esialgu, et kapitalismi lõpp saabub 1848. aasta revolutsioonidega, aga kui seda ei juhtunud, siis kirjutas lihtsalt, et kapitalism areneb edasi. Wheenil on mõndagi öelda pea kõikide tuntud Marxi tööde kohta, ehkki ta ei analüüsi neid süvitsi.


Kritiseerija

Eespoolöeldu viitab nii antud Marxi-käsitluse kui ka teiste sama sarja raamatute ühele puudusele: sellised ülevaated vajaksid suuremat ees- või järelsõna, olgu siis tõlkijalt või eraldi tellitult. Nii või teisiti asetub ka kõnealune Marxi-raamat ulatuslikku historiograafiasse, kus leidub tuhandeid eelnevaid käsitlusi ja koguni koolkondi. Raamatu saaks mahutada mingisse laiemasse raamistusse ja see eristuks eelnevast just oma rõhuasetustega.

Samamoodi võiks kokku võtta Marxi tööde hilisemad interpreteeringud, sest nii noore kui ka küpse Marxi vaadete, tema teooriate laienduste jms üle on samuti aastakümneid vaieldud ning sel pinnal isegi tülli pööratud. Tülli on läinud isikud, terved parteid ja arvukad sektidki. Ühed tõlgendajad peavad endid “marksistideks” ja sellega on kõik teised kuulutatud ebamarksistideks, revisionistideks või muudeks kallaklasteks. Nii nagu omal ajal ka Marx ise mitmete oponentidega isiklikult tülli läks, pühendades nende materdamisele terveid broshüüre või koguni raamatuid. Sellestki toob Wheen kaunis värvikaid kirjeldusi. Ega ilmaasjata olnud arvukate Marxi teoste või peatükkide alapealkirjades sõna “kriitika” – nii vaidles Marx teiste teoreetikutega, olgu siis kodanlike või sotsialistlikega. Lõppude lõpuks aitasid Marx ja Engels ju ise tuntavalt kaasa ka Esimese Internatsionaalse Töötajate (Tööliste) Assotsiatsiooni kokkuvarisemisele.

Aga Wheen tsiteerib üht toonast üliõpilast, kelle arvates “igasuguse tema omast erineva arvamuse vastu ei näidanud ta üles isegi mitte niigi palju lugupidamist, et oleks seda üleoleva armulikkusega kaalunud. Igaüht, kes vastu rääkis, koheldi alatu põlgusega…” Aga just nii käitus Marx kogu elu.



Küllo Arjakas