Kui teised tulid teda palliplatsile manguma, ei lasknud Vladislav end igakord ahvatlejaist häirida, sest talle pakkus tõsist huvi ka matemaatika, füüsika ja keemia. Ja kui ta päevas 5–6 tundi polnud neile ainetele pühendanud, siis oli teda raske toast välja meelitada.

Säärane järjekindlus oli alguses natuke harjumatu, kuid hiljem kulusid need tunnid tal samamoodi lennates, nagu teistel end pallimurule unustades. Vladislav Ivanishtshev oli tavaline poiss, nagu teisedki, ent laiemate huvidega, kes seadis endale alati kõige kõrgemaid sihte. Üks nendest oli jõuda rahvusvahelisele keemiaolümpiaadile.

Eesmärgi seadmisel tuli ohvriks tuua isegi tennisemäng, kus ta sõprade keskel eesti keelt rääkima õppis. Aga samuti õpingud kunstikoolis, kuigi kange soov oli kord kunstnikukski saada.

Kui Vladislav alles neljandas klassis käis, leidsid tema vanemad, et nende pojal on läinud matemaatikas väga hästi – ta tuleks suunata niisugusesse kooli, kus sellele ainele suuremat tähelepanu pööratakse. Poisil endal oli küll hirm, et seal ootavad ees temast targemad klassikaaslased. Aga peagi leidis, et asi polegi nii hull. Huvi oli juba sel ajal nii suur ja õpetajadki, eriti Tatjana Barna, oma ala meistrid. Nii kestis see põhikooli lõpetamiseni, siis siirdus tagasi oma endisesse õpipaika – Tallinna 53. Keskkooli. Tolle ajani oli ta tegelenud põhjalikult ainult matemaatikaga.

Tagasi oma alma mater’isse

“Eriti palju sain kasu matemaatiliste muinasjuttude lugemisest,” meenutab Vladislav oma keskastme aastaid üldhariduskoolis. Matemaatika oli tippaine. Aineolümpiaadidel käisin ka, kuid esialgu ei läinud sugugi hästi.”

Alles 10. klassis, õppides juba 53. Keskkoolis, mida Vladislav peab heldinult oma alma mater’iks, algas õnnestumiste rida. Ju oli siis laotud varem tugev vundament, nagu spordiski, kus tipptulemusteni jõutakse ikka alles pärast mõneaastast harjutamist.

“Tavaliselt öeldakse, et uues kohas algab inimesel uus elu. Ja tihtipeale ka õppeedukus paraneb. Minul küll halbu hindeid ei olnud, kuid hakkasin uskuma, et on tulnud suuremate tegude aeg. Üle-eestilistel lahtistel võistlustel, kus võisid kõik paremad end proovile panna, saingi esimese koha matemaatikas ja keemias, füüsikas olin viies. Rahvusvahelistele võistlustele küll ei pääsenud, sest konkurendid olid vist tugevamad.” Sealtpeale pühendus Vladislav vaid keemiale, kuigi tulemused olid kõikides reaalainetes väga head. Põhjus oli lihtne. Matemaatika- ja füüsikaõpetajad ei näidanud üles huvi, et tema õpilane hakkaks tegelema peale õppetöö millegi muuga. Kuid keemiaõpetaja Vladimir Ossipov leidis ilmselt, et sel poisil on keemias kõrgtasemel läbilöögivõimet, temal aga usku, lootust ja tahtmist oma õpilast aidata, soovitada, mida lugeda, lahendada ja analüüsida. Eks klassis oli veel teisigi õpilasi, kes tema innustusel oma teadmisi täiendasid, aga kõigil ei tulnud siiski nii hästi välja. Ühel klassivennal olevat olnud nii targad mõtted, et võis vaid imestada, kuidas ta mõne ülesande just temale omasel viisil lahendas. Kuid võistlustel läks ta taktika ohvriks.

Iseseisva tööta ei jõua kuhugi

Kümnendas klassis võeti Vladislav vastu Tartu Ülikooli tollasesse Täppisteaduste Kooli, mis nüüd kannab Teaduskooli nime. Kui varem innustas ja abistas peamiselt oma õpetaja, siis nüüd tulid Vladislavi ellu uued inimesed – ülikooli õppejõud, temast vanemad võistkonnakaaslased, kellega sai arutada, mida ühe või teise ülesandega peale hakata. Aga kogu aeg oli vaja teha iseseisvat tööd, mitmeid tunde päevas. “Ilma iseseisva tööta ei jõua kuhugi,” on Vladislav kindel ja täiesti veendunud, et ta tegi oma teadmiste täiendamisel tol perioodil rohkem ära kui teised.

Tööd innustas tegema tohutu huvi. “Ma räägiksingi pisut, mis on huvi,” näitas meie jutuajamisel oma initsiatiivi üles Vladislav ise. “Mõned maletavad, uurides tundide viisi üksikuid partiisid, avanguid ja muud. Teised mängivad 2–3 korda päevas tennist, kolmandad unustavad end arvutimängude kütkesse hommikutundideni. Nad ei mõtlegi alati kõrgetele tulemustele, vaid teevad seda suurest huvist oma ala vastu. Sama on matemaatika-, füüsika-, keemia- ja muude ülesannetega. Ma proovin, üritan, kas saan hakkama. Kui ei saa, siis loen, täiendades oma teadmisi, et uuesti end proovile panna. Ja niiviisi pidevalt päevast päeva. Ei tohi käega lüüa. Kui seda teed üks kord, veel teinegi, siis võib käega löömise meeleolu tekkida elus iga asja peale,” filosofeerib Vladislav.

Tema pole käega löönud. Vastupidi – on jõudnud esimeste eesmärkideni, võites 2002. aastal rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil Hollandis Groningenis hõbemedali ja eelmisel aastal Ateenas kulla, olles ligikaudu 230 võistleja hulgas üldjärjestuses seitsmes. Meie lugejale on vist juba teada, et igat värvi medaleid antakse reglemendi järgi välja kogutud punktide arvu järgi. Neid saigi kokku niipalju, et väärida kuldmedalit. See on üks paremaid kohti, mis kunagi Eesti õpilased säärastel jõukatsumistel on saavutanud, keemias aga läbi aegades parim tulemus üldse. Eesti võistkond oli tervikuna samuti väga tubli. Neljaliikmelise võistkonna kõik liikmed tulid koju medaliga: Kaur Adamson Tallinna Reaalkoolist sai hõbemedali, Anneli Kruve Rakvere Reaalgümnaasiumist ja Jevgenia Tamjar Narva Pähklimäe Gümnaasiumist pronksi. Kui pärin, kes on olnud paremad riigid niisugustel jõukatsumistel, aga võisteldakse ju veel matemaatikas, füüsikas, keemias, informaatikas ja lingvistikas, siis ühe esimesena nimetab noormees Eestit. Miks ometi, mõtlen endamisi? Päris nii see ju kah pole.

Noorukesed võitjad

Vladislav on ilmselt Eesti patrioot, kuigi sündinud on ta Burjaatias, aga oma varasest lapsepõlvest elanud ja käinud koolis Eestis. Burjaatiast on ta pärit seepärast, et tema isa, kes on Eestis sündinud ja kasvanud, sõitis kord Baikali-Amuuri magistraali –BAM-i ehitusele, kohtus seal kohaliku neiuga, sündisid tütar ja poeg. Ning siis ühel heal päeval otsustas isa koos perekonnaga oma sünnipaika, Eestisse, tagasi tulla. Muide, Vladislavil on ka kodune konkurent. Neli aastat vanem õde Natalia on noormehele alati eeskujuks, nagu Vladislav ise ütleb, ta on vennast targem. Võib-olla ainult mitte keemias, teeb ta väikese möönduse. Põhjus on selles, et õde lõpetab kevadel matemaatikuna Tallinna Pedagoogikaülikooli.

“Aga ikkagi parimad riigid sedalaadi olümpiaadidel? Näiteks Ateenas?” pärin edasi. “Keemias on peaaegu alati parimad Hiina õpilased, kes saavad vaid kuld- ja hõbemedaleid. Venemaalegi on pronksmedalid põrumise tunnus. Hästi esinevad ka Iraan, viimasel ajal veel India. Aga kui järjepidevast tublist esinemisest kõnelda, siis Hiinale ei saa Vladislavi arvates keegi vastu. Teistel lipsab aastate jooksul ikka mõni 5. või 8. koht sisse, hiinlastega seda ei juhtu. Nende teadmiste omandamise süsteem olümpiaadideks ettevalmistamisel on igati läbimõeldud, nad alustavad sügavuti minekut juba väga noorelt. Võistkond viiakse tulle kindla peale – nad lähevad alati võitma,” on Vladislav kindel.

Tõsi, keemiaolümpiaadil sai Ateenas esikoha Valgevene 16-aastane koolipoiss Aleksei Butov. Sealt, samuti Ukrainast ja mõnest teisestki kohast teevad ilma just niisugused lapseohtu noorukid, kes Vladislavi sõnul jooksevad veel koridoris ringi nagu väikesed poisid. Aga nad on väga targad, samal ajal mitte upsakad. Vastupidi, väga sõbralikud, kuigi teavad juba ette, et nad on sõitnud kõige säravama medali järele.

“Minulgi on nende hulgas häid sõpru. Aga miks ma ütlesin, et Eesti on üks paremaid. Seepärast, et ka meil on noori väga tarkasid õpilasi olemas. Näiteks tänavune vabariikliku keemiaolümpiaadi üllataja Andres Laan Tallinna Inglise Kolledþist. Tema käib alles kaheksandas klassis, aga õpetajatel on juba raske tema mõningatele küsimustele vastata. Küllap tulevad nii ka meile varsti esikohad. Usun, et mina pole viimane, kes kuldmedali sai.”

Siinkohal meenutasime, et pidevalt tulevad head keemikud just Narvast Pähklimäe gümnaasiumist. Vladislavi arvates on neil pikaajalised traditsioonid, varasemad võistlejad ja võitjad käivad oma koolis ikka veel ning aitavad nooremaid, jagades neile oma tarkusi ja kogemusi. Aga mis peamine, nende naiskeemiaõpetajast õhkub südamesoojust, mida tema õpilased kaugelt tunnetavad. Eriti vist tütarlapsed, kes sageli kuulunud Eesti võistkonda. Ja üldse on huvitav see, et kui matemaatika- ja füüsikavõistkondadesse pole sobivaid tütarlapsi leitud, siis keemikute hulgas on neljaliikmelise võistkonna seas peaaegu alati pooled tütarlapsed, nagu möödunud aastal Ateenaski. Miks see nii on, ei osanud isegi igal teemal mõtiskleda armastav Vladislav öelda.

Keemiatudeng Vladislav Ivanishtshev

Noormeeste osas on tema igatahes oma panuse rahvusvahelisse olümpiaadiliikumisse andnud. Nüüd on Vladislavist saanud Tartu Ülikooli esimese kursuse tudeng, kes kavatseb ilma teha füüsikalises keemias, täpsemalt – pühenduda elektrokeemiale. Sest seal, nagu ta teab, vajavad lahendamist mitmed fundamentaalsed probleemid, millega ilmselt tulevane teadlane katsub rinda pista. Samal ajal võtab ta osa ka kohalike keemiaolümpiaadide korraldamisest ja parandab oma järeltulijate keemiaalaseid töid, nagu Tallinna linnavoorus.

Sõprade hulgas päikesepoisiks kutsutud ja sama nime all ka Teaduskoolis tuntuks saanud Vladislav Ivanishtshev loeb oma senise edu aluseks iseseisvat tööd, oma õpetajate-õppejõudude-juhendajate abi ning nende ning oma koduste usku temasse. Andekuse jätab ta targu mainimata. Aga äkki on ta usu endasse ning oma alati optimistliku meele ja särava oleku saanud koos heade geenidega kaasa just lapsepõlvest – päikeseküllasest Burjaatiast? Seoses sünnimaaga meenuvatki talle esimesena päike.

Vabariigi aastapäeval säras rahvusvahelise kuulsusega noorkeemik presidendi vastuvõtul.