Münditundja ja luubiga Mündikabinetis

Parima ülevaate Eestis käibinud rahadest alates viikingiajast kuni tsaariaja lõpuni annab huvilisele kindlasti 2001. aastal Eesti Ajaloomuuseumis avatud Mündikabinet, kus on välja pandud sadu rohkem või vähem harjumuspäraseid, rohkem või vähem haruldasi ja mõned päris “tavalisedki” rahad.

Kõik kunagi Eestis käibinud mündid pole niisiis sugugi jäljetult kadunud. Numismaatik Ivar Leimuse sõnul säilitatakse Ajaloo Instituudis, kuhu kunagi viidi üle ka osa Ajaloomuuseumi mündikogust, enam kui 100000 münti, Eesti Ajaloomuuseumi hoidlates on varjul ligikaudu 50000 münti, millistest väärtuslikumad on umbes viiendik ehk 10 000. Ajaloomuuseumi Mündikabinetis on rahvale vaatamiseks välja pandud 800 münti.

Koos IVAR LEIMUSEGA käis Mündikabinetis KÄRT JÄNES-KAPP.

Tänapäeva oludes tasub küsida, kas Suurgildi majas paiknevas Mündikabinetis on väljas koopiad või originaalid?

Valdav osa eksponeeritud müntidest, õigupoolest peaaegu kõik, on originaalid. Koopiatega, mis tänapäeval on üldiselt väga head – enamik näitusekülastajaid ei pane seda asjaolu tähelegi –, on asendatud vaid eriti suured haruldused. Niisugused on näiteks kuldrahad, sealhulgas Eesti ainukesest viikingiaegsest kuldaardest, Essu aardest pärit mündid. Ohutuse huvides on koopiana väljas ka üks Vene münt, nimelt Jaroslav Targa oma, milliseid on maailmas teada vaid seitse. Koopiaga tuleb leppida ka 1009. aastast pärineva Inglise Agnus Dei penni puhul, mida on maailmas säilinud küll lausa poole rohkem – neliteist. Nende müntide originaalid on varjul hoidlas. Ning muidugi on koopiatena väljas Vene plaatinamündid, sest plaatina on lihtsalt nii kallis materjal.

Mida mündikabinetis vaadata saab?

Mündikabineti väljapanek algab tegelikult n-ö võõraste rahadega, mis pärinevad Araabiast, Saksamaalt, anglosaksi aladelt ja ka lähematest maadest, Skandinaaviast, isegi Soomest, sest viikingiajal Eestimaal veel münte ei vermitud. 9.–12. sajandist on Eestist teada sadakond aardeleidu, mis on sisaldanud ligi 20 000 münti. Et see oli aeg, mil luges eeskätt hõbeda kaal, läksid raha ette ka käevõrusid meenutavad oseringid, mis tavaliselt kaalusid 100 grammi ringis, ja 200-grammised hõbepulgad ehk hõbemargad. Neidki 11. sajandi vääringuid saab Mündikabinetis näha. Ja muidugi on välja pandud kaalud ja kaaluvihid ning ei puudu ka kaupmees ise.

Kaaluga mõõdeti hõbedat veel ka siis, kui vermiti Liivimaa esimesed mündid. Olen selles üsna veendunud, kuigi kaalusid pole sellest ajast eriti leitud. Aga küllap nad olemas on. Vana-Liivimaa esimesed mündid, sealhulgas muidugi ka selle päris esimese, lasi välja piiskop Albert. Need on väga väikesed, üks münt kaalub 0,1 grammi. Aga meil on iga vitriini juures luubid, millega neid vaadata. Järgnevad Valdemari ja Margrete aegsed Tallinna mündid, kuninganna Margrete aegne mündimäärus jm. See oli tervikuna väikeste, ühepoolsete müntide ehk brakteaatide aeg.

Järgnevalt tulid juba käibele suuremad rahad, näiteks artigid. Rahad hakkasid suuremaks muutuma 14. sajandi keskpaiku ja siis hakkas asi muutuma ka selles mõttes, et raha hakati lugema. Pisikesi münte pidi kindlasti kaaluma, sest kui tuli maksta tuhat tükki, siis kes neid lugeda jõudis. Kui tulid käibele suuremad mündid, hakati neid ükshaaval lugema. Sel ajal erinesid mündid juba ka hõbedasisalduse poolest, nii et lihtsast kaalumisest ei piisanud enam ka juba sellepärast.

Meil on üleval ka Tallinna müntmeistri Urban Dehni portree, mis originaalkujul on Niguliste kiriku Antoniuse altaril. Dehn oli üks Tallinna rikkamaid mehi 16. sajandil. Ühesõnaga – Liivimaa kogu mündiajalugu on Mündikabinetis väljas.

Edasi lähevad rahad kogu aeg aina suuremaks ja ilusamaks. Rootsi ajast on välja pandud Tallinna münditemplid, Kristiina-aegsed templid, mõned Tallinnas ja Narvas vermitud rahad. Ka Rootsi-aegsed kuulsad plaatmündid, mis on väga suured ja mille üle peeti samuti arvestust vase kaalu järgi.

Vene aja algusest saab vaadata spetsiaalselt Liivimaa jaoks mõeldud mündiseeriat – livoneese, ja muidugi igasugust tsaariraha.

Ja mis on koduraha?

Koduraha on kohalik, piiratud funktsiooniga maksevahend, mis Liivimaa linnades oli kasutusel juba keskajal, kui riigiraha ei jätkunud. Niisugune koduraha oli näiteks veskiraha – þetoon, mis anti kodanikule linnakassasse tasutud jahvatusmaksu eest. Kui ta siis selle mõnes raele kuuluvas veskis ette näitas, jahvatati tema vili ära. Nähtavasti kasutati kodurahasid teistelgi elualadel. Uuesti elavnes koduraha kasutamine 19. sajandi sõdade ajal, mil nappis vahetusraha. Siis kasutati seda linnakassades, seltsides, vabrikutes. Nii oli koduraha 19. sajandi keskel hästi levinud Hiiu-Kärdla kalevivabrikus. Koduraha valati tinast või vermiti, 19. sajandil tulid kasutusse kupongid.

Vaatamata keskvalitsuse keelule jätkus koduraha valmistamine 20. sajandi alguseni. Siis kasutati koduraha näiteks Narva Kreenholmis, kus selle “väärtuseks” oli kas 8 või 4 naela leiba.

Mündikabinetis pole niisiis väljas ainult mündid, on ka paberrahasid?

Jah, lisaks koduraha kupongidele saab vaadata ka tsaariaegseid paberrahasid.

Esimesed kupüürid trükiti Venemaal 1769. aastal. Üks põhjus, miks paberraha välja andma hakati, peitus selles, et vaskrahagi arvestamine käis pikka aega vase kaalu järgi ja raha kippus juba tohutult raskeks muutuma. Ühe mündimääruse järgi kaalus üks rubla vaskrahas terve kilo, järelikult 1000 rubla oli juba tonn. Ja tonn on niisugune kogus, mida on võimatu kaasas kanda mitte ainult taskus, vaid üleüldse.

Esimesed paberrahad olid hästi õhukesel paberil, mingit erilist ilu neis pole. Neid oli ka kerge järele teha. Teatavasti käivitas Napoleon ulatusliku valeraha valmistamise ning lasi Vene rahasid palju järele teha. Meil ongi kõrvuti välja pandud 1808. aastast pärinev Napoleoni käsul võltsitud 25-rublane ja Vene enda rahatäht. Napoleoni võltsing on trükivigadega ja allkirjad sellel on trükitud, venelased panid rahale käsitsi allkirjad.

Väga huvitav on asjaolu, et Vene kupüürid on algusest peale järginud teatud värvitraditsioone, mis on minu meelest väga suurt lugupidamist vääriv asi. 200 aastat on Vene 5-rublased olnud sinised ja 10-rublased punased. Ja hiljem kahekümneviiesed violetsed, kolmesed rohelised ning ühesed kollased-pruunid. Seda tava suudeti hoida kuni 1991. aastani. Nõukogude ajal ei osanud keegi niisugust seost ilmselt tähelegi panna, et seda siis ruttu kaotama hakata.

Vene paberrahadest on väljas ka need kuulsad viimased, mida paljudele on vanaisadest-vanaemadest jäänud tohutud kogused. Bolðevikud trükkisid neid tsaariaegseid rahasid, näiteks viieseid ja üheseid, juurde veel 1918. aastalgi, sest rahvas tahtis neid.

Näha on ka Esimese ilmasõja aegsed paberkopikad, mis tulid käibele seetõttu, et metall oli strateegiline materjal.

Kui suur on tõenäosus, et tänapäeval veel keegi rahapaja leiab?

Ühelt poolt ei saa seda võimalust hoopiski mitte välistada. Eriti põllutöödel, ja nüüdsel ajal, kui tükk aega söötis olnud põlde jälle üles harima hakatakse. Teisalt on tõenäosus, et keegi suure rahapaja leiaks, siiski kaduvväike, sest niisuguseid padasid pole ilmselt siiski eriti palju maa sisse varjule jäänud või unustatud. Aga üksikuid münte tuleb nii välja küll, sest ükshaaval on neid lihtsalt aegade jooksul rohkem kaotatud.

Muide – Mündikabinetis on väljas ka üks rahapada ja rahapaja leidmise õpetus, mis ütleb, et selleks tuleb minna neljapäeva keskööl ristteele, must kukk kaenlas…

**’

Jõukam näitusekülastaja saab endale muuseumist mündikoopia ka kaasa osta – pakutakse Essu aardest pärit mündi, Jaroslav Targa mündi ning ka Agnus Dei penni koopiaid, mis on valmistatud hõbedast, Essu oma ka üle kullatud. Essu aarde müntide koopiad on saadaval ka ripatsitena. Ja ajaloohuvilisel on põhjust seada sammud Eesti Ajaloomuuseumi veel ka sel põhjusel, et aprillis lõppes seal püsinäituse “Eesti ajalugu muinasajast 18. sajandini” uuendamine.