Täpselt aasta tagasi arutati Shveitsi Alpide vahel Rhône’i jõe orus asuvas väikelinnas Brigis mitmeid kliimaga seonduvaid probleeme. Leiti, et õhutemperatuur põhjapoolkeral on viimase tuhande aasta jooksul olnud suhteliselt püsiv, hakanud aga muutuma viimase saja aasta jooksul, eriti järsult 20. sajandi lõpukümnendil. 1998. aastat peetakse viimase tuhande aasta kõige soojemaks. Samalaadne foorum oli kokku kutsutud kaks kuud tagasi Tallinnas Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis seoses Ülemaailmse meteoroloogiapäeva tähistamisega.

1998. aastat peetakse viimase tuhande aasta kõige soojemaks. Samalaadne foorum oli kokku kutsutud kaks kuud tagasi Tallinnas Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis seoses Ülemaailmse meteoroloogiapäeva tähistamisega.

KLIIMA TEEMAL HORISONDIS

Jüri Krustok. Kliimakatastroof! On see reaalne? Horisont 4/2002, lk 16–19.

Heino Tooming, Rein Veskimäe. Ilma kujundab segadus. Horisont 6/2002, lk 15–21.

Kalju Eerme. Elame kliimaheitluste vaherahu ajas. Horisont 3/2003, lk 35–39.

Ain Kallis. Uputab, ei uputa?! Horisont 5/2003, lk 12–17.

LOE VEEL

Kyoto protokolli originaal: http://unfccc.int/resource/docs/convkp/kpeng.html

Kyoto protokolli mitteametlik tõlge eesti keelde: http://web.riigikogu.ee/ems/saros-bin/mgetdoc?itemid=021570026&login=proov&password=&system=ems&server=ragne1

Kliimaga on tõepoolest midagi lahti. Kõige enam on soojenemist tunda Siberis ja Alaskal – ajavahemiku 1965–1995 jooksul üle pooleteise kraadi. Mis juhtuks aga siis, kui igikelts sulama hakkaks?

Euroopas oli soojenemine samal ajavahemikul 0,6 kuni 1,0 kraadi, Tõraveres 1,2 kraadi. Märtsikuine temperatuuri tõus oli viimase 40 aasta jooksul Tõraveres aga koguni 3,9 kraadi. Kevad saabub varem ja on soojem. Terve talve kohta on viimase 40 aasta jooksul lumepäevade arv vähenenud umbes 30 päeva võrra. Eestis on mõnikord olnud raskusi isegi suusavõistluste korraldamisega. Ka tänavu tuli Tartu maraton lume puudumisel ära jätta. Lumeta aluspinna albeedo on väiksema kui lume korral ja maapind on hakanud kiirgust rohkem neelama, mis omakorda tõstab temperatuuri. Värske lume korral peegeldab aluspind kiirgust tagasi kuni 97 protsenti, vana kulu puhul vaevalt kümnendiku. Kiirguse korduv peegeldumine lumepinna ja pilvede vahel annab lumekatte korral langevale summaarsele kiirgusele kuni kaks korda lisa. Lume vähenemise ja sellest tuleneva albeedo vähenemise tõttu on talved muutunud Eestis pimedamaks – see on käesoleva loo autori leitud kliimamuutuste uus ilming. Pimedad talved tekitavad depressiooni koos tagajärgedega, mis annavad tööd ka meditsiini- ja päästetöötajatele. Seevastu saab jälle varakult põllule minna, puud ja põõsadki lehtivad varem. Muutusi on täheldatud ka lindude rändes, osa tiivulistest hakkab varem pesa ehitama ja hauduma, sest nende toit – tõugud ja putukad – muutub varem aktiivseks. Maksimumtemperatuuride kasv näiteks Vahemere ääres võib aga kahjustada sealset turismi. Sagenenud on vihmasajud Kesk-Euroopas. Märgatavalt on sulanud ja taandunud liustikud Alpides ja sagenenud uputused Euroopas.

Näib, et ilm on oma märklauaks võtnud ka meteoroloogia ja meteoroloogidega seonduva. Näiteks Praha uputus ülemöödunud suvel kahjustas Karli ülikooli meteoroloogiaraamatukogu. Trombid rüüstasid hiljuti Hollandi meteoroloogiateenistuse rajaja, tuntud meteoroloogi Buys-Ballot’ haua ja selle ümbruse. Ka minu enda suvilast Murastes tuiskas 4. juulil 2002 üle maadligi pugiga äikesepilv, mis painutas rohuni noored kased, kõrge paekalda all aga murdis suuremaid puid.

Meie kliima sõltub oluliselt tingimustest Põhja-Atlandil, suuremastaabilise atmosfääri tsirkulatsiooni-mustrist ja tsüklonaalsest aktiivsusest. Nagu näitavad Sirje Keevalliku, Kai Loitjärve, Jaak Jaaguse ja teiste Eesti teadlaste uurimused, on tsüklonite aktiivsus Eestis kasvanud ja tormituuled varasemaga võrreldes sagedasemad. Praegu on veel vara väita, et kliimamuutused on toonud kaasa ka tornaadode arvukuse tõusu. Eestis, kus tornaadosid on registreeritud alates 1795. aastast, näib see nii olevat. Viimase 1000 aasta jooksul kõige soojemal, 1998. aastal registreeriti Eestis 24 tornaadot.

Tõsi, praegu tuntakse ja märgatakse tornaadosid kõikjal rohkem kui vanasti.

Kui inimesed eesotsas riigimeeste ja ajakirjanikega teeksid endale selgeks kasvuhooneefekti olemuse, ei kahtleks nad inimtekkeliste kliimamuutuste reaalsuses. Arvamuste erinevus võib tekkida vaid mõju ja kliimamuutuste määras. Puudu võib tulla ka hinnangute erapooletusest, mis tingitud majanduslikest huvidest.

Kliima ja poliitika

Möödunud sügisel peeti Moskvas kliimamuutuste konverents, kus teadlaste kõrval osalesid ka riigimehed. Aeg nõuab, et poliitikudki tunneksid meteoroloogiat ja klimatoloogiat, sest ilm ja kliima on muutumas poliitika osaks. Venemaa ja tema praegune hea partner USA ei ole paraku senini Kyoto lepetele alla kirjutanud.

Kyoto lepete allkirjastamine nõuaks kulukat tööstuse reformimist, õhupuhastusseadmete paigaldamist, tootmise piiramist. Ka iga inimene peaks kulutama vähem energiat, s.t elama senisest tagasihoidlikumas stiilis. Venemaa president Vladimir Putin oma Moskvas antud intervjuudes rõhutas kliimamuutuste positiivset külge, väites, et kliima paarikraadine soojenemine on Venemaal oodatud, sest siis kaob inimestel vajadus soojade ja kallite kasukate muretsemiseks. Putini suhtumine on muidugi õige ja vaimukas, kuid probleemil on ka tõsine külg, mille uurimise vajadust rõhutas ta isegi. See seisneb selles, et hilinemine meetmetega kasvuhoonegaaside vähendamiseks atmosfääris võib tuua katastroofilisi kliimamuutusi tulevikus. Seepärast oodati, et just Moskvas avaldavad Vene riigimehed tahet Kyoto lepetele alla kirjutada.

Kliima ja teadlased

Teadlased ei eita, et kasvuhooneefekt mõjutab kliimat, lahknevad on aga selle efekti mõju suuruse hinnangud. Üks kuulsamaid aktinometriste maailmas, kasvuhooneefekti asjatundlikemaid uurijaid, mitmete Eesti teadlaste juhendaja ja oponent, Vene akadeemik Kirill Kondratjev ei ole sugugi veendunud, et kasvuhooneefekt nii oluliselt kliimat mõjutab, kui mõned ajakirjanikud ja rohelised seda väidavad. Miks ta nii arvab? Aga seetõttu, et kasvuhooneefekt põhjustab atmosfääri soojenemist, viimane aga pilvisuse kasvu. Pilved jälle nõrgendavad langevat kiirgust ja vähendavad omakorda soojenemist. Atmosfääris annavad ju kõik protsessid rohkesti tagasisidet. Akadeemik Kondratjev kirjutas Moskva konverentsi teesides, et president George Bushil on täielik õigus mitte allkirjastada Kyoto lepet, kuna tulu 5–6-protsendilisest CO2 emissiooni vähendamisest lähema aastakümne jooksul pole õieti tuntavgi, kaasnev kahju inimkonna arengu pidurdamisel oleks aga suur. Üllatav seisukoht suurelt teadlaselt. Teine kuulus Vene teadlane, eesti verd Juri Israel, nagu ka paljud teised silmapaistvad meteoroloogid, on veendunud, et kliima muutusi põhjustab eeskätt ikkagi inimtegevus.

Kliimamuutuste tagajärjed

Metsaraie, eriti troopiliste metsade ulatuslik hävitamine, tõstab süsihappegaasi kontsentratsiooni atmosfääris. Muutuvad troofilised suhted: taimed-taimtoidulised-lihasööjad (kiskjad)-lagundajad. Esialgu jääb vähemaks taimtoidulisi loomi ja neist toituvaid kiskjaid. Looduse tasakaal häirub. Teisalt aga tõstab süsihappegaasi rohkus atmosfääris fotosünteesi intensiivsust, suureneb noore metsa ja üldse taimede juurdekasv. Jällegi sünnib rohkem taimtoidulisi loomi ja sellest tulenevalt paljunevad ka kiskjad. Kliima soojenemise tõttu nihkuvad kliimavöötmed ja taimkatte piir põhja poole, mis võimaldab seal kasvatada lõunapoolseid põllumajanduskultuure, nagu tatart, maisi jne.

Kesk-Euroopas on oodata talviti rohkem lund ja uputusi. Suviti, temperatuuri kasvades, suureneb aurumine – pinnase veevarud kahanevad. Taimedel tekib veestress, mis viib taimestiku liigilise koostise muutumisele. Veelembelised kuused asenduvad mändidega, mis suudavad ka kuivades oludes vett hankida ja elada. Maakera keskmise õhutemperatuuri kasvu tulemusena laienevad kõrbealad, sulavad osaliselt liustikud ja maailmamere tase tõuseb 40–60 sentimeetrit. Vesi ujutab üle laialdased maismaa piirkonnad.

Kliimamuutused mõjuvad inimese tervisele. Kõrgenenud õhutemperatuuri all kannatavad eelkõige südamehaiged. Kuivas kliimas levivad paremini allergiat põhjustavad õietolm ja spoorid. Sooja ilmaga riknevad toiduained kiiremini – tekib soodne olukord bakteritele ja kärbestele, prussakatele jt nakkushaiguste levitajatele. Olukord muutub soodsaks ka botulismibakteritele. Veetemperatuuri tõusu tagajärjel hakkab plankton võimust võtma – tekib rohkem biotoksiine. Reostunud vetes sageneb vetikate õitsemine.

Kliimamuutuste takistamise võimalustest

Kui on tegemist looduslike protsessidega, siis kulgevad need loomulikult omasoodu ja me ei suuda neid eriti muuta. Lootustandev võimalus vähendada inimtekkelist kasvuhooneefekti seisneb inimeste koolitamises, uue põlvkonna mõttelaadi kujundamises. Märtsikuus peetud Tallinna foorumil kõneles ka akadeemik Jüri Martin keskkonnast ja haridusest, pidades hädavajalikuks keskkonnaprobleemide põhjalikku tutvustamist Eesti koolides ja kõrgemates õppeasutustes. Juba lasteaias, koolist rääkimata, tuleks alustada sellega, et selgitada, kui halb on süsihappegaas, metaan ja naerugaas kliimale ning inimestele, kui head on päikesekiirgus ja tuul energiaallikatena. Kanadas näiteks demonstreeritakse ja kasutatakse juba päikesepatareidel töötavaid autosid. Nende masstootmiseni ei ole siiski jõutud. Alustada tuleks ka õpetajate koolitamisega. Ja mis salata, praegusi ja tulevasi riigimehi on vaja samuti veenda, et kliima päästmiseks on vaja rakendada meetmeid. Aga ettenägelikkust on tarvis igal pool. Näiteks kliima muutumine ebasoodsaks põllundusele meist kaugemal, võib seoses migratsiooniga tekitada probleeme siingi. Peamine – ka Eesti keeruline kliima vajab edasist põhjalikku tundmaõppimist ja ühiskond peab olema valmis kliimaohtudega tegelemiseks. Vahendite eraldamine uuringutele, ilma- ja päästeteenistusele ning meditsiinile ainult suurendaksid kindlustunnet, et tuleme looduse kapriisidega toime. Kaasaegseid kliimamuutusi uurivatele teadlastele väidetakse aeg-ajalt vastu, et kliima muutused on loomulikud, kuna Maa kliima on olnud minevikus aastatuhandeid tagasi korduvalt kardinaalselt erinev praegusest. Ei ole põhjust eitada, et kliima muutub ka tulevikus loomulike looduslike protsesside tõttu. Kuid loomulik on samuti, et meid huvitavad eelkõige kliimamuutused, mis toimuvad meie, meie laste ja lastelaste elu ajal.

KASVUHOONEEFEKTI OLEMUS

Kasvuhooned on tavaliselt kaetud klaasiga. Klaas laseb päikesekiirgust sisse, soojuskiirgus aga välja ei pääse, sest klaas neelab soojuskiirgust, mis on pikema lainepikkusega kui päikesekiirgus. Vähem räägitakse sellest, et kasvuhooneefekt ei ole seotud ainult kiirgusega, vaid kasvuhoones on soojem veel seetõttu, et seal puudub tuule ja õhukeeriste jahutav mõju. Samuti toimivad elamute aknad, tänu millele on köetud korterites ja elamutes soe.

Kujutagem ette, et atmosfäär on kui hiigelkasvuhoone, mis laseb enamiku päikesekiirgusest maapinnale. Aluspinnas tekkinud soojuskiirgusest pääseb vaid osa atmosfäärist välja. Atmosfäär toimib nagu taimede kasvuhoone. On aga veel pisikene, kuid oluline erinevus. Lainepikkuste vahemikus 7–15 mikromeetrit asub nn atmosfääri aken, mis laseb osa soojuskiirgust siiski maailmaruumi – aken on nagu “praokil”. Õnnetuseks aga atmosfääri koostisse kuuluvad kasvuhoonegaasid, nagu süsihappegaas, metaan jt, neelavad samas lainepikkuste vahemikus, sulgevad osaliselt atmosfääri akna ja takistavad soojuskiirguse lahkumist maailmaruumi. Sellest siis nimetus kasvuhooneefekt. See on normaalne looduslik nähtus. Kahjuks suurendab inimtegevus atmosfääri kasvuhoonegaaside sisaldust. Fossiilsete kütuste põledes paiskub õhku süsihappegaas CO2. Metaan CH4 eraldub riisipõldudelt, metsaalustes lagunemisprotsessides ja loomade väljaheidetest. Naerugaasi N2O paiskavad atmosfääri tehased. Kasvuhoonegaase on veel mitmeid, ka veeaur. Viimast aga kliimamuutustes ei süüdistata, kuna seda ei paiska atmosfääri niivõrd inimene, vaid looduslikud energeetilised protsessid, peamiselt aurumine aluspinnalt ja konvektsioon. Kasvuhoonegaasidena takistavad nad soojuse lahkumist maakeralt kiirguse teel.

Süsihappegaasi kontsentratsioon jõudis 1998. aastal Maa atmosfääris 0,037 protsendini ehk 370 ppm (parts per million) tasemele. 200 aastat tagasi oli see vaid 280 ppm. Üksnes 1998 kasvas CO2 kontsentratsioon 3,5 ppm võrra. 2000. aastal oli atmosfääris 770 gigatonni süsinikku (1Gt = 1012 kg). Arvatakse, et see kogus kahekordistub 22. sajandi alguseks.

Kliima muutub ka loomulike looduslike protsesside tulemusena. Paratamatu on, et vulkaanipursetega satub õhku tahma, tolmu ja väävliühendeid, mis vähendavad atmosfääri läbipaistvust ja Maale jõudvat päikesekiirgust. Pärast tööstusliku saaste vähenemist Eestis ja Ida-Euroopas, on Tartu ja Tõravere teadlased Viivi Russak, Hanno Ohvril ja Oleg Okulov täheldanud siiski atmosfääri läbipaistvuse paranemist. On veel teisigi kliimamuutuste põhjusi, mis näivad paratamatud inimühiskonna arengu taustal. Nii näiteks on suurlinnad soojuse oaasid, sest majade kütmisel eraldub õhku soojust. Ka autode heitgaasid võimendavad kasvuhooneefekti. Tulemusena on suurlinnade südames temperatuur talvel tunduvalt kõrgem kui nende äärealadel. Peterburis näitab pakasega kraadiklaas isegi kümmekond külmapügalat vähem kui ümbruskonnas. Ka suvel kiirgavad asfalt ja hooned palju soojust, ning linn, kus puudub rohelus, asub nagu praepannil. Pargid ja murud jahutavad aga linna vee aurumise kaudu, sest selleks vajalik soojus saadakse osaliselt õhust.

HEINO TOOMING (1930) on bioloogiadoktor, meteoroloogia, klimatoloogia ja agrometeoroloogia professor. Töötanud aastaid Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudis.