Arseen lihtainena pole mürgine, surmavad on arseeniühendid. Et arseenimürgistusel puuduvad iseloomulikud tunnused, on see olnud hinnatud salamürk, mis sobis suurepäraselt rivaalide kõrvaldamiseks ja pärandusasjade kiirendamiseks.

Arseeniühendeid tunneb inimkond enam kui neli tuhat aastat. Neil ammustel sajanditel kasutati kõnealuseid ühendeid Indias ja Kaug-Ida maades vasesulamite saamisel, aga ka raviainena ning mürgina. Egiptuses hävitati vaaraode aegadel arseeniühendite abil viljasaaki kahjustavaid hiiri ja rotte. 5.–4. sajandil eKr võtsid kreeklased looduses leiduvad ja pilku püüdvad erksavärvilised arseeniväävliühendid – oranþpunase realgaari ja kuldkollase auripigmendi – tarvitusele ravimitena. Teadusliku meditsiini rajaja Hippokrates ja Aristoteles ravisid nendega mädapaiseid.

Kreeka arst Dioskorides sai kollase auripigmendi põletamisel aine, millele anti nimeks valge arsenicum (tegelikult on see arseenoksiid). Just valget arsenicumi kui tugeva toimega mürki ongi nimetatud mürkide kuningaks.

Tõhus salamürk

Lihtainena pole arseen mürgine, kuid arseeniühendid on surmavad. Mürgistust põhjustab juba 5 milligrammi (0,005 grammi), surmav annus inimese jaoks jääb vahemikku 50–500 milligrammi, tavaliselt räägitakse 100 milligrammist.

Arseenimürgistusel puuduvad iseloomulikud tunnused, mille järgi seda ära tunda – oksendamine, kõhu- ja peavalu, nõrkus ning iiveldus esinevad ju mitmete haiguste puhul. Paljus sarnanevad arseenimürgistuse nähud kooleraga. Seepärast oli arsenicum juba kahe aastatuhande eest hinnatud salamürk, mida oli raske avastada ning mis seetõttu sobis suurepäraselt valitsejate või rivaalide kõrvaldamiseks ja päranduste hankimiseks.

Keskajal muutus nimetus arsenicum lausa mürgi sünonüümiks.

Päranduspulber

Mürgisegajad ja mürgiavastajad on ikka tegutsenud just valitsejate õukondades. Arseeniühendeid lisati tavaliselt toidu või joogi hulka, mistõttu näiteks Vana-Rooma riigis teenis ülikuid söögilaua ääres ori, kes sööke-jooke eelnevalt maitses, et vältida isanda mürgistamist. Väidetavalt mürgistas keiser Nero arseeniga oma kasuvenna Britannicuse. Kesk- ja renessansiajal olid kuulsad mürgistajad Borgia aadlisuguvõsa liikmed, Teofania di Adamo, Firenze pankurisuguvõsast pärit Prantsuse kuninganna Katarina de Medici, markiis Brinvilliers. 19. sajandil said niisuguste tegudega tuntuks Marie Lafarge ja paljud teised.

17. sajandi lõpul jõudis paavstigi kõrvu info paljudest mürgistusjuhtumitest Roomas, kus naised mürgistasid oma abikaasasid. Selgus, et Teofania di Adamo valmistas ja müüs salapäraseid religioosse pildiga mürgipudeleid kui pühitsetud vett. Karl VI ihuarst selgitas välja, et pudelites on arseeniühendite mürgine lahus. Arseeniühendite läbi olevat hukkunud üle 600 inimese, sealhulgas ka paavst Clemens XIII. Mürgistamiseks anti ohvrile päevas 5–6 tilka lahust koos söögi või joogiga ning viimane surigi mõne aja pärast.

Paljudes Euroopa riikides müüsid illegaalsed diilerid arseeni sisaldavat “päranduspulbrit” (poudre de succession, inheritance powder). Juba nimetus ise osutab, milleks pudelite sisu rakendati. Kuulsa mürgistaja markiis de Brinvilliers’, kohtupalati kohtuniku õe kirevat elu on kirjeldanud Alexandre Dumas ja ka E. T. Amadeus Hoffmann (“Preili de Scudery”). Markiis lõi ðokeerivad suhted noore ohvitseriga, kes Bastille’i vanglas olles omandas ühelt alkeemikult teadmised, kuidas valmistada arseenimürki. Pärast vabanemist õpetas too neid oskusi ka markiisile, misjärel viimane käis Pariisi vaestehospitalides mürgistatud kooke jagamas. Haigete surmapõhjusi ei suudetud selgitada. Saanud sellest asjaolust julgust, mürgistas markiis de Brinvilliers oma isa, andes tollelegi mitme kuu jooksul toiduga mürki. Aga oh häda – varanduse pärisid vennad. Järgmise aasta jooksul surid nemadki, ent mürgistamist ei suudetud ikkagi tuvastada. Alles pärast kaasosalise surma korraldasid võimud läbiotsimise ning avastasid pudeli vedelikuga, mis põhjustas katseloomade surma. Markiisil õnnestus Prantsusmaalt põgeneda. Pärast paariaastast eemalviibimist söandas ta siiski naasta Pariisi, kuid vangistati ja 1676. aastal raiuti tal Greve’i väljakul pea maha, tema keha põletati aga tuleriidal.

Kas surmav tapeet?

Arseeniga on seostatud ka St. Helena saarele pagendatud keiser Napoleon Bonaparte’i surma. Saarel halvenes tema tervis pidevalt, teda tabasid ühtelugu oksendushood, pea valutas ja jalad olid nõrgad. 1821. aastal Napoleon suri. Kuueliikmelise arstliku komisjoni viis Briti sõjaväemeedikust liiget diagnoosisid Napoleonil maovähi. Ent 1960. aastatel tõusis uue hooga taas päevakorda ka arseenimürgistuse versioon.

Arseenimürgistuse korral reageerib arseen valkude koostisesse kuuluva väävliga. Seepärast on kerge tuvastada näiteks arseeni olemasolu juustes. Napoleoni juukseid analüüsiti neutron-kiiritusmeetodil ja ilmnes, et nende arseenisisaldus oli üle kümne korra suurem tavapärasest. Mürgistusversioon leidis seega kinnitust. Selge polnud aga mürgistaja. Oli see poliitiline mõrv?

Lugu arenes edasi 1980. aastal, kui BBC raadioprogrammis esines Newcastle’i ülikooli keemik David Jones, kes huvitus, et ega juhuslikult pole mingil moel säilinud ja sattunud mõne kuulaja valdusesse tapeeditükke Napoleoni eluruumidest St. Helenal. Need aitaksid lahendada Napoleoni surma saladust. Kuidas? Teatavasti armastas keiser rohelist värvi, ja oli teada, et ka tema eluruumide tapeedid olid enamasti rohelised. Niisuguseid tapeete toodeti alates 1770. aastast, kusjuures värvipigmendina kasutati tuntud Rootsi keemiku Carl Scheele poolt avastatud värvipigmenti – Scheele rohelist, mis keemiliselt on vaskarsenit CuHAsO3.

Päevavalgele tuligi üks päevik, millesse oli kuupäevaliselt dateerituna liimitud ka Napoleoni eluruumidest pärinev tapeeditükike. Tänu sellele õnnestuski välja selgitada, et muster oli tapeedile kantud tõepoolest arseenivärvidega. Ühe ruutmeetri tapeedipinna kohta tuli 1,5 grammi arseeni, mis osaliselt pudenes tolmuna õhku, osaliselt muundus bakteriaalsete protsesside tulemusel veelgi mürgisemateks ja lenduvateks arseeniühenditeks. Just arseeniühendid annavad selgituse asjaolule, et halva enesetunde üle kaebasid ka Napoleoni kaaskondlased, üks tema teener aga isegi suri St. Helenal. Kahjuks pole nende inimeste puhul säilinud juukseid, mida analüüsida.

2003. aastal avastati aga, et Napoleoni juustes, mis pärinevad aastatest 1804 ja 1814, oli arseenisisaldus veelgi suurem kui surma-aastal 1821. Miks siis Napoleon ei surnud varem? Mõnede uurijate arvates ei olnud arseeniosakeste tolmu hulk Napoleoni St. Helena maja õhus nii suur, et see oleks otseselt põhjustanud tema surma, ent lisandudes maovähile halvendas see asjaolu kindlasti tema tervislikku seisundit. Igal juhul kõigutab see asjaolu teooriaid, mis väidavad, nagu oleks Napoleon mürgistatud tahtlikult.

Mis aga puudutab Scheele rohelisega maalitud tapeete, siis isegi Eestis on avastatud 19. sajandist pärit arhiivimaterjale, milles kurdetakse rohelisest tapeedist põhjustatud tervisehäirete üle.

Vaikne enesetapp

Teine kuulsus, kelle surma seostatakse arseeniühenditega, on vene helilooja Pjotr Tðaikovski. Tõsi küll – tema puhul on ilmselt tegu enesetapuga.

1990. aastate keskel põhjustas sensatsiooni tuntud biograafi Anthony Holdeni koostatud mahukas Tðaikovski elulugu. Ühel ja samal aastal anti see raamat välja nii USA-s kui ka Suurbritannias. Tðaikovski suri 6. novembril 1893. aastal Sankt-Peterburgis. Teda leinas kogu Venemaa. Keiser Aleksander III tellis tema auks reekviemi, saatis pärja ja võttis ka ise matustest osa. Ametlik surmapõhjus oli koolera. Helilooja olevat joonud ühe klaasi keetmata vett. Kuid juba matuste ajal levisid Peterburis kuulujutud helilooja enesetapust. Holdeni andmeil mürgistas Tðaikovski end ise arseeniga aukohtu nõudel. Biograafid väidavad, et Tðaikovski oli omasooarmastaja, Venemaal oli aga homoseksuaalsus rangelt karistatav. Tsaari korraldusel võeti niisuguselt seaduserikkujalt tavaliselt kõik õigused ja ta saadeti asumisele Siberisse.

Tðaikovski surma-aasta 1893 algas heliloojale igati meeldivalt. Ta reisis Venemaal ja välisriikides, talle aplodeeriti kontserdisaalides ja talle omistati Cambridge’i ülikooli audoktori kraad. Ent 1893. aasta sügisel saatis vürst Stenbock-Fermor kirja Senati prokurör Vladimir Jakobile, milles teatas Tðaikovski homoseksuaalsetest suhetest tema lähisugulasega ja soovitas sellest teatada tsaarile. Et helilooja oli enne konservatooriumi astumist õppinud koos Jakobiga juurat, otsustas viimane kokku kutsuda juristidest aukohtu. See toimus Jakobi eramus Tsarskoje Selos, tsaari suvelossi lähedal. Aukohtu istungil osales koos Tðaikovski endaga kaheksa isikut, neist mõned olid helilooja juuraõpinguaja kursusekaaslased. Kohus toimus Jakobi kabinetis, selle kõrval võõrastetoas tegi prokuröri abikaasa käsitööd. Viimane on jutustanud, et kui istung oli kestnud viis tundi, tormas kabinetist välja ärritunud ja näost kaame Tðaikovski, kes sõnatult lahkus. Aukohus oli langetanud surmaotsuse, millega Tðaikovski nõustus. Skandaali vältimiseks pidi Tðaikovski elust lahkuma nädala jooksul.

Järgmisel päeval hakkasidki levima kuulujutud Tðaikovski haigusest. Enesetapu olevat ta sooritanud mürgistatud veiniga, arseeniühendeid muretsesid talle meedikutest sõbrad.

Veidi teistsuguse enesetapuversiooni on esitanud Ðveitsi muusik Robert Mooser, kes õppis Peterburi konservatooriumis Aleksander Glazunovi juures. Glazunov olevat jutustanud, et Tðaikovski enesetapu põhjuseks oli tema homoseksuaalne suhe tsaari venna- või õepojaga, mõningail andmeil isegi Aleksander III pojaga. Tsaar olevat arvanud, et helilooja peaks järgima Sokratese teed, kuid olevat saatnud talle lisaks arseenikumiga sõrmusele siiski ka revolvri. Tsaar viitas Sokratesele, sest too lõpetas oma elu Ateenas 399. aastal eKr kohtu otsuse põhjal ise mürki võttes.

1959. aastal avaldati Literaturnaja Gazetas artikkel, mille järgi mürgistas Tðaikovski perekonnaarst Bertenson. Teisalt on teada, et doktor Bertenson oli Tðaikovski perekonnasõber. Bertensoni mälestustes, mis publitseeriti 1912. aastal, märgitakse aga, et Tðaikovski surivoodi ümber seisnud neli meedikut teadsid kõik, et surma põhjuseks pole koolera, vaid enesetapp arseeniga. Nõukogude-aegsetes väljaannetes kõrvaldas tsensor niisugused väited.

Holdeni esitatud enesetapuversiooni toetavad mitmed asjaolud. Esiteks on teada, et juba tol ajal koolerahaige tavaliselt isoleeriti ja tema eluase desinfitseeriti; Tðaikovski puhul midagi niisugust ette ei võetud. Matusetalituse käigus, jumalagajätul, suudlesid paljud sõbrad lahkunut, mis nakkushaigusesse surnud isiku puhul oleks mõeldamatu. Teiseks – mitmed heliloojaga seotud isikud on hiljem oma surivoodil ja tunnistajate juuresolekul meenutanud Tðaikovski surmaga seotud asjaolusid, et saladust mitte hauda kaasa viia. Ja kolmandaks – arseenimürgistuse ja koolera tunnused on küll sarnased, ent näiteks Suurbritannia Rahvuslike Mürkide Keskuse direktor John Henry analüüsis Tðaikovski haigussümptoome ja surmaagoonia detailset kirjeldust ning kinnitas arseenimürgistuse versiooni. Sama on väitnud ka vene mikrobioloog Nikolai Blinov, tuginedes helilooja surmaga seotud arhiividokumentidele.

Lõpliku kinnituse annaks Tðaikovski haua avamine ja järgnev analüüs. Briti keemiku James Marshi 19. sajandil välja töötatud ja tema nime kandev arseenianalüüsi meetod ning eriti nüüdisaegsed täppisuuringud võimaldaksid mürgistust täpselt määrata, nagu kinnitab ka järgmine juhtum.

Vana ja ohtlik

Möödunud poolsajandil oli Itaalias USA suursaadikuks C. Booth Luce, kelle ametikorter asus 17. sajandil ehitatud hoones, mille ruumide laed olid kaunistatud hilisrenessansiaegsete rosettidega. Ühest niisugusest ruumist sai ka saadiku magamistuba. Ootamatult hakkas saadiku tervis halvenema. Pärast puhkust ja ravi USA-s tervis paranes, kuid Itaaliasse naastes ilmnesid jällegi haigustunnused, mis jõulupuhkuse ajal USA-s taas nõrgenesid. Analüüsid kinnitasid saadiku vere ja uriini suurt arseenisisaldust. Üsna loomulikult tõstatus mürgistamise versioon. Suursaadik kutsuti USA-sse ja Luure Keskagentuuri agendid hakkasid saatkonnast mürgistajat otsima. Tulemused olid aga ootamatud – arseeni avastati hoopis saadiku tööruumi ja magamistoa õhus. Laevärvina oli vanaaegses hoones kasutatud pliiarsenaati. Korrus kõrgemal töötas aga iga päev pesumasin. Mootori vibratsiooni tõttu langes alumise korruse laest mikroskoopilisi värvaineosakesi, arseeniühenditest rikas tolmune õhk põhjustas aga kroonilise arseenimürgistuse.

Arseen meie joogivees

Arseenimürgistuse oht ähvardab meid ka nüüdisajal. Fossiilkütuste põletamisel satuvad arseeniühendid tolmtuhana õhku, mida sisse hingame. Ühes tonnis kivisöetuhas on näiteks umbes 500 grammi arseeni. Tuhahunnikust viivad happevihmad arseeniühendeid loodusringesse.

Ka looduslikud veed sisaldavad arseeni. Maailma Terviseorganisatsiooni standardi järgi on joogivee lubatav arseenisisaldus 10 ppb (parts per biljon, miljardik). Ajakirjanduse andmeil on Ülemiste järve vee arseenisisaldus lubatust 10 korda väiksem. Soomes, eriti Tampere ja Hämeenlinna ümbruses, on aga looduslike vete arseenisisaldus palju suurem. Paljudes paikades Maal (Hiinas, Indias, Vietnamis, mõnedes USA regioonides jm) on vee arseenisisaldus lubatust kümneid või sadu kordi suurem ning joogivesi põhjustab seal spetsiifilisi haigusi (nn mustjalg), mitmesuguseid nahahaigusi, vähktõvevorme jm.

Ent ei ole halba ilma heata. Arseen ja selle ühendid võivad olla ka kasulikud. Nimetame vaid efektiivseid puiduimmutusvahendeid, mis aitavad mädanemise vastu, pooljuhtmaterjale, eriklaase ja ravimeid. Naatriumarsenit on efektiivne ravim leukeemia puhul.

HERGI KARIK (1929) on keemik, Tallinna Pedagoogikaülikooli emeriitprofessor.