1. maist hakkas Eestis kehtima soolise võrdõiguslikkuse seadus, mida Riigikogus on juba mõnda aega vahelduva eduga arutatud. Mida arvab tänapäeva psühholoogia meeste ja naiste võrdsusest vaimse võimekuse vallas?

Viimasel ajal on mitmed teadlased jõudnud järeldusele, et inimese üldist vaimset võimekust saab hinnata selle järgi, kui kiiresti ta probleeme lahendab (vt Horisont 3/2002). Ja tundub, et mehed on sellealastes katsetes kiiremad.

Nüüd aga lähemalt traditsioonilisematest võimetest. Levinud on seisukoht, et naised on edukamad verbaalsetes ja peenmotoorikat nõudvates ülesannetes, mehed aga geomeetrilistes ja ruumilistes ülesannetes. Samas on mehed ja naised üsna võrdsed matemaatiliste ülesannete lahendamisel.

Tegelikult tähendavad kõik need valdkonnad omakorda tervet hulka alavõimeid ja -oskusi. Näiteks võivad mees ja naine jõuda ühesuguse formaalse skoorini ruumitaju valdkonda kuuluva ülesande – labürindi läbimise puhul, ent selle taga on ometigi hoopis erinev lahenduseni jõudmise viis, sest meesisendid ja naisisendid, nii inimesed kui ka närilised, käituvad labürindis üsna erinevalt. Näib nimelt, et mehed vajavad tee leidmiseks geomeetrilist infot – nurki, suundi jms, naised märkavad peamiselt konkreetseid märke või objekte. Seega kõlaks tüüpiliselt mehelik teejuhatus järgmiselt: minge 200–300 meetrit otse läände, siis hoidke 60 kraadi võrra paremale ning umbes 50 meetri pärast on kuubikujulise kivi all kiri. Ehtnaiselik nõuanne sama asja kohta oleks: punase kivi juurest tuleb kuni suure tammeni otse edasi minna, sealt võtta suund paremal olevale puhmastikule ning seal varsti ühe kivi all ongi kiri.

Poisid tabavad märki paremini

Ruumitaju ongi valdkond, milles soolised erinevused kõige kindlamini avalduvad. Selle määramiseks kasutatakse muu hulgas nn mentaalse pööramise teste. Üks tüüpilisemaid ülesandeid selles vallas nõuab vastust küsimusele, milline tervest hulgast elementidest on testelemendiga identne, kuigi mingi teise nurga alt esitatud. Mehed lahendavad neid ülesandeid paremini kui naised, eriti kui objekte pööratakse kolmes mõõtmes või ülesanne on muidu raske. Samas on naised edukamad sellises ruumitaju ülesandes, kus on vaja märgata objektide muutunud asukohta.

Meeste paremus ilmneb veel märgitabamisülesannetes, kus tuleb visata märklaua pihta või tabada liikuvat objekti. Nendes asjades on poisid juba 3-aastaselt täpsemad kui tüdrukud. Bioloogiliste seletustega ei tohi niisugusel juhul siiski kiirustada, sest tihti soosivad vanemad juba beebieas sootüüpilisi tegevusi.

Vastuoluline paremus matemaatikas

Üks vanemaid intelligentsusealaseid leide on meeste paremus matemaatikas. Samas on see teema endiselt vastuoluline: testides saavutavad mehed kõrgemaid skoore, kuid kooli matemaatikatundides, nagu enamikus teisteski tundides, saavad tüdrukud paremaid hindeid.

Huvitav on veel, et matemaatiline võimekuski pole ühtne, vaid valdkonniti erinev. See teadmine üllatab tihti ka õpetajaid ning ei tulene siis ehk niivõrd lastega seonduvatest ootustest. Tüdrukud on paremad arvutajad, poisid matemaatiliste probleemide lahendajad, kuigi enamasti kasvatatakse-õpetatakse neid üheskoos. Matemaatiline probleemilahendus seostub verbaalsete probleemide tõlkimisega matemaatiliste sümbolite keelde ja vastupidi. Näiteks, kuidas esitada lause ülikooli kohvikus tellitakse iga nelja koogi kohta viis jäätist matemaatilises keeles? Lisaks märkavad mehed paremini andmete ebapiisavust või suudavad ebaolulist infot ignoreerida. Kui neid nippe testides pole, siis on erinevus meeste ja naiste vahel minimaalne.

Sotsialisatsioonihüpoteesi kasuks räägib aga fakt, et soolised erinevused vähenevad aasta-aastalt ning poisse ja tüdrukuid, nagu teada, koheldaksegi üha sarnasemalt. Korrektsete järelduste tegemiseks oleks siiski tarvis võrdlusi täpselt samade testide ja isegi testiküsimustega. Reaalsus on aga selline, et tihtipeale lähevad küsimused aja jooksul moest või siis visatakse nad testidest välja, kuna nende analüüsimisel ilmnevad liiga suured soolised lahknevused. Ka peab võrreldavate gruppide koostis olema sarnane – kokku peab langema sugu, rahvus ja muud tunnused. Näiteks on ju ilmne, et ülikooli astujad Eestis aastail 1970 ja 2004 erinevad oluliselt. On ka teada, et valge rassi hulgas on soolised erinevused suuremad kui kollase või musta rassi puhul. Lisaks on oletatud, et tüdrukud kannatavad rohkem matemaatika- ja testimisärevuse all. Miks see siis ei ilmne koolihinnetes? Võib-olla on tüdrukud korrastatumad, motiveeritumad ja tahavad saada paremaid hindeid? Kuid hinded kajastavad enamasti orienteerumist tuttavates probleemides, testid aga uudsetes, probleemilahendusi nõudvates ülesannetes. Vastamata küsimusi on rohkesti.

Trükinumbris toodud tabel illustreerib Eesti riigieksamite tulemusi 2001. aastal. Kõikides valdkondades ilmneb tüdrukute paremus poiste ees. Käesolev artikkel aga soovib meelde tuletada, et see ei pruugi otseselt tähendada tüdrukute suuremat võimekust koolis õpetatavatel aladel.

Tüdrukud on sõnaosavamad

Verbaalne võimekus on valdkond, kus naistel on kõige suurem edumaa. Tüdrukud hakkavad rääkima varem ja paremini ning moodustavad pikemaid lauseid varem kui poisid. Tüdrukute sõnavara on suurem, keel grammatiliselt korrektsem, nad kirjutavad õigemini ja on voolavamad sõnu genereerides. Siin ilmnebki üks raskus võimete võrdlemisel – aeg. Tüdrukute varasem areng võib paljusid asju lihtsalt maskeerida. Täiskasvanueas edestavad naised mehi ehk ainult verbaalse voolavuse, õigekirja ja grammatika kasutamise osas. Verbaalse voolavuse all mõeldakse psühholoogias enamasti limiteeritud aja tingimustes mingi piiranguga sõnade, näiteks s-tähega, tööriistu või ümmargusi asju tähistavaid, mõtlemist. Naised nimetavad meestest kiiremini objektide värvi, mitte aga kuju, kuid ei ole kiiremad suvalise teksti lugemisel.

Küll on aga vähemalt üks verbaalse võimekuse valdkond, milles naised on pidevalt paremad kui mehed, ja see on verbaalne mälu igasuguse materjali suhtes – numbrid, seotud või seosetud sõnad, sisukas tekst. Nii et kui mehe ja naise mälestus mingist ühisest jutuajamisest erineb, tasub pigem uskuda naist, kuigi see seos on jällegi statistiline. Samasuunaline erinevus on leitud mitmetes kultuurides, kuid tegu on spetsiifiliselt verbaalse mäluga ning näiteks kujundite meelespidamise poolest mehed ja naised ei erine. Verbaliseerimisvõimalusega on seletatud ka naiste edu teistes mäluülesannetes. Isegi seda, et naised mäletavad läbitud teelt rohkem objekte.

Naised ja mehed teadlastena

Naisteadlased pole nii produktiivsed ega ka mõjukad kui sama kvalifikatsiooniga meesteadlased. Produktiivsuse all mõistetakse tänapäeval enamasti rahvusvahelisi teaduspublikatsioone, mõjukuse all seda, kas keegi neid artikleid ka loeb ehk neile oma töödes viitab. Nende kriteeriumide üle võib vaielda, kuid igatahes on tegu mõõdetavate suurustega. Liigtõsiseid järeldusi iga üksiku naisteadlase kohta aga ei tohiks teha, sest on näiteid ka suurepärastest naissoost teadlastest, meenutagem kas või Marie Curie’d.

Edukus teaduses näib olevat otseselt seotud matemaatilise võimekusega. SAT-M ehk Scholastic Aptitude Test Mathematics component on test, millega mõõdetakse verbaalset ja matemaatilist taiplikkust ning mida kasutatakse alates 23. juunist 1926 ulatuslikult nii USA-s kui ka paljudes teistes riikides kolled_iõpilaste valikul. Selle testi “ülemises otsas” on naisi umbes 10 protsenti, samapalju on neid ka matemaatikaga seotud teadlaskonnas – füüsikute, matemaatikute, keemikute, bioloogide, inseneride, astronoomide ja teiste hulgas. Võib-olla inimene lihtsalt valib tegevusvaldkonna võimete ja huvide järgi, mitte ei lange ränga ning ülekohtuse diskrimineerimise ohvriks? Ei tea, kuid selge peaks olema, et isegi kui sugude võimekus keskmiselt ühes või teises vallas erineb, võib üksikindiviide kõrvutades üsna kergesti leida ka trendi rikkuvaid paare. Võrdse võimekuse taseme juures (näiteks skoor 700 punkti) muutub soostereotüüpne suhtumine aga eriti mõttetuks. Kui tõepoolest on nii, et ühiskond ootab naistelt naiselikke ja meestelt mehelikke tunnused ja omadusi ning sellisel ootusel on mingid samasuunalised tagajärjed, tuleb võrdne võimekus muidu soolisi erinevusi andvates valdkondades tunnistada nõrgema soo tugevuseks. Juhul kui ülaltoodud 700 punkti on mõõdetud SAT-M testis, siis selle saanud naine on mitte rumalam, vaid hoopis targem kui mees. Kuna häid teaduslikke või eksperimentaalseid tõendeid kummagi tõlgenduse kasuks on üsna raske leida, tuleks ikkagi jääda võrdvõimekuse juurde.

Seletusi on palju

Ilmnenud erinevustele on pakutud mitmesuguseid seletusi. Laia tuntuse on võitnud võrdse keskmise, kuid erineva hajuvuse hüpotees, mille kohaselt vaimsed võimed, nagu teisedki mitme teguri koostoimel kujunevad omadused, on populatsioonis normaaljaotusega. Naiste tulemused on enamasti keskmised, meestel on võimekus aga märksa hajusamalt jaotunud. Selline olukord lülitab normaalsest elust välja oluliselt rohkem mehi, sõelale jäänute hulgas on aga mehed keskmiselt võimekamad. Arusaamatuks jääb vaid see, kuidas siis naised ikkagi mõnes vallas, näiteks verbaalse voolavuse alal, andekamad on.

Mõnikord on arvatud, et võimekuse ning reageerimiskiiruse seos põhineb asjaolul, et paljude intelligentsustestide täitmine on ajaliselt limiteeritud. Ühest küljest on see tõsi ning efektiivne ülesannete lahendamine kuulub igati võimekuse definitsiooni hulka. Teisalt kasutatakse ka piiramata ajaga teste, mis samuti kiirematel reageerijatel paremini välja tulevad. Muidugi võivad reageerimiskiirust aeglustada mitmed vaimsetest võimetest sõltumatud asjaolud, näiteks lihaspinged või püsivad puuded. Tegelikult ongi võimekusega paremini seotud pigem reaktsiooniaja vastuste hajuvus kui toores aritmeetiline keskmine reageerimiskiirus. Just vastuste hajuvus näitab hoopis selgemalt, kuivõrd ülesandele keskendunud ja efektiivne vaatleja on olnud, ning andekamad suudavad siin eeldatavasti saavutada paremaid tulemusi. Sooliste erinevuste mõistmisel see teadmine aga palju ei aita.

Üks meeste ja naiste erinevuste seletus on evolutsiooniline. Kindlasti pole looduslik valik viimase 50 000 aasta jooksul soodustanud lugemis- või arvutikasutamisoskuse kujunemist. Küll aga on partneriks ihaldatud suuremat meest, kes on võimeline pikkadel distantsidel orienteeruma, paremaid tööriistu valmistama ning märki tabama. Naiste puhul on eelistatud seda, kel osavamad näpud, võime koduümbruses orienteeruda ning hea tajuline eristusvõime, ka näiteks emotsionaalsete näoväljenduste eristamise osas. Tänapäeva meeste ja naiste võimete struktuur vastab sellele kohati päris hästi.

Hormoonid ja vaimsed võimed

Üsna loogiline on otsida meeste ja naiste vaheliste erisuste põhjusi hormoonidest.

Soolised erinevused püsivad ka kõrges vanuses, mil hormonaalsed muutused on olnud märgatavad: üle 80-aastastel naistel on ikkagi parem verbaalne mälu kui meestel ja mehed on paremad mentaalse pööramise testides.

Mõnikord aga on tarvis hormonaalset taset kunstlikult korrigeerida. Vananemisel ilmnevate vaevuste leevendamiseks manustati grupile 60–70-aastastele meestele testosterooni, mille tase organismis vanuse kasvades teatavasti langeb. Tuleb muidugi arvestada, et sellistes uurimustes osalevad vabatahtlikud, kel on mingisuguseid kaebusi ning kes on hormoonravi soovinud. Samas on vabatahtlikkuse printsiip inimuuringuis paratamatu. Niisiis mõõdeti grupi hormoonravi saavate meeste mitmesuguseid vaimseid võimeid enne ja pärast ravikuuri. Kuna on teada, et vaimsete võimete mõõtmistulemus kipub teistkordsel testimisel paranema, on hädavajalik ka kontrollgrupi olemasolu. Ilmnes, et hormoonravi saanud grupi tulemused paranesid kontrollgrupiga võrreldes enam ainult ühes ruumiliste võimete alatestis, kus tuli kuubikutest etteantud kujundeid kokku panna. Testosteroon ongi ilmselt mõnede ruumiliste võimetega seotud, kuigi mitte kõige triviaalsemalt. Nimelt sooritavad kõrge testosteroonitasemega naised ruumiliste võimete teste paremini kui madala testosteroonitasemega naised. Meeste puhul aga kehtib vastupidine seos: madala testosteroonitasemega mehed on edukamad kui kõrge testosteroonitasemega mehed.

On uuritud ka soovahetajaid ning leitud, et soovahetusoperatsiooni ette valmistav hormoonteraapia lähendab nii naisest meheks kui ka mehest naiseks saanute kognitiivseid omadusi uuele soole. See tähendab, et östrogeenteraapia justkui surub maha ruumiliste võimete avaldumist ning keskmistel tasemetel tehtav androgeenteraapia edendab muu hulgas ka teatud ruumilisi võimeid ning häirib verbaalset voolavust.

Kuna hormoonravi saavad patsiendid võivad olla erilised, on oluline vaadata ka normaalseid hormonaalseid kõikumisi ja nende seoseid võimetega. Naiste hormonaalne “sisekeskkond” sõltub teatavasti üsnagi ulatuslikult menstruaaltsükli faasist, ka meeste testosteroonitase kõigub nii ööpäevaringselt kui aastaajati, olles põhjapoolkera meestel sügisel kõrgem kui kevadel. See võib olla tingitud looduse soovist soodustada järglaste sündimist suvel, mil olud nende eest hoolitsemiseks on parimad. Ka on naistel östrogeenitase kõrgeim ovulatsiooni eel ning progesterooni tase 5–10 päeva enne menstruatsiooni, mõlema hormooni tase on aga tsükli esimeses pooles madal. Kuigi mitte kõik uuringud ei kinnita menstruaaltsükli mõju võimetele, näib siiski, et tüüpilisi naistel paremini õnnestuvaid teste, nagu näiteks verbaalne voolavus ja peenmotoorika, sooritatakse edukamalt kõrge östrogeeni faasis. Menstruaaltsüki alguses, kui östrogeenitase on madal, sooritavad naised paremini ruumilise võimekuse teste – ehk siis neid, milles mehed on tavaliselt edukamad.

Seosed hormoonide ja võimete vahel on niisiis ilmsed.

Kõik algab ajust

Kuna kõik, mida inimene teeb, oskab või teab, on aju ja selle talituse funktsioon, tuleb erinevuste bioloogilisi põhjusi otsida ka sealt. Leidusid on palju, enamasti vajab vaid tõestamist nende otsene põhjuslik seos võimekusega. Mehe aju on võrdse kehamassi juures umbes 100 grammi raskem kui naise aju ning seda seostatakse pigem üldintelligentsuse kui erivõimetega. Lisaks erinevad mehe- ja naiseaju mõnede anatoomiliste detailide ning füsioloogilise toimimise poolest.

Kõige enam peegeldab soolisi erinevusi hüpotalamus, mis muude bioloogiliste ajejõudude hulgas vahendab ka seksuaalkäitumist. See ajupõhimikul paiknev vaheaju struktuur reguleerib söömis-, joomis- ja soojätkamiskäitumist ning und ja kehatemperatuuri. Hüpotalamuse eesmise osa vahemiku teatud närvirakkude kogumikud ehk tuumad on naistel väiksemad kui meestel. Huvitaval kombel on need tuumad ka heteroseksuaalsetel meestel suuremad kui homoseksuaalsetel meestel. Mõhnkeha ehk närvijätkete kimbud, mis ühendavad ajupoolkerasid, on naistel paksem kui meestel. Selle tulemuse lihtne interpretatsioon kõlab: naistel on seetõttu ka paremad seosed kummagi poolkera struktuuride vahel. Samas on teada, et ajupoolkerad pole absoluutselt sümmeetrilised. Ehk seisabki just parem informatsiooni liikumine poolkerade vahel selle taga, et naise ajus paigutuvad funktsioonid sümmeetrilisemalt kui mehe ajus. Igatahes viitab aju ehituslik eripära sellele, et mehed ja naised võivad olla erinevate võimetega. Kuid nad võivad ka samu ülesandeid lihtsalt erinevalt lahendada, olles siiski võrdselt edukad.

Kogemus mõjub ühtviisi

Siinkohal on paslik lahata, milline on kogemuse roll võimete avaldumises. Kõige põhjalikumalt on uuritud seda, kuidas mõjutavad õpetus ja kogemus matemaatiliste ning ruumiliste võimete kujunemist. “Paranemine” näib puudutavat just motoorseid oskusi – näiteks õpib laps jalgrattaga sõitma, samuti on võimalik lihvida probleemilahendusstrateegiat.

Tavalisel paber-pliiats tüüpi intelligentsustestimisel on harjutamisest tulenevat ruumi hinnatud üheksale IQ-punktile. Kasutatavate ülesannete tüübid saavad tuttavaks väga kiiresti ning pärast kolme testimist mingit märkimisväärset skoori tõusu enam ei esine. Parim hariduspoliitiline samm oleks seega testide laialdane tutvustamine ning proovimisvõimaluse pakkumine kõigile soovijatele.

Küsimus meeste ja naiste võimete erinevustest aga jääb. Uuringud näitavad, et täiskasvanute lühiajaline treenimine teatud ruumilist võimekust eeldavate ülesannete lahendamiseks parandab meeste ja naiste skoori võrdsel määral, mis viitab sellele, et tulemuste erinevus ei ole ilmselt siiski tingitud erisugusest kogemusest. Viimase paari kümnendi jooksul on erinevused ruumilistes imaginaarse pööramise katsetes püsinud ka üsna samasugused. Isegi fakt, et kultuuriti on soolised erinevused erineva ulatusega, ei tähenda automaatselt, et tegemist on sotsialisatsiooni poolt tekitatud varieeruvusega, sest kultuurid on ju pisut erineva genotüübiga. Isegi füüsilised tunnused erinevad kultuuriti erineval määral, miks siis mitte paralleelselt ka kognitiivsed tunnused?

Võrdlevad uurimused loomariigistki kipuvad kinnitama isaste isendite paremat võimekust ruumiliste ülesannete lahendamisel. Mentaalse pööramise katsetes ilmnev meeste paremus näib niisiis olevat universaalne, sellest on teatatud Läänemaiste kultuuride kõrval ka Aafrikast, Indiast ja mujalt Aasiast. Ainus tõeline erand tuleb eskimote (inuittide) juurest, kelle mehed ja naised lahendavad ruumilisi ülesandeid ühtviisi. Miks? Kui peaks olema tõsi, et naised kalduvad üldjuhul orienteerumisel toetuma objektidele, ning arvestades asjaolu, et eskimote maastik on silmapaistvate märkide ja objektide poolest suhteliselt vaene, siis ilmselt on see geograafiline iseärasus aegade jooksul soosinud alternatiivsete orienteerumisstrateegiate arengut ka eskimo naistel.

Kas soolised erinevused ilmnevad alles täiskasvanueas või avaldub midagi juba varem? Nagu eespool mainitud, on 3-aastased poisid täpsemad heitjad-viskajad-püüdjad ning legoklotsidest objektide kopeerijad kui tüdrukud. Samal ajal on 4–5-aastased tüdrukud poistest osavamad käeasendite kopeerijad, kiiremad värvinimetajad ja edukamad verbaalse mälu katsetes. Ulatuslik, 2689 lapsega tehtud uurimus Eestis näitas, et visuaal-ruumilistes ülesannetes on 12–15-aastaste hulgas tüdrukud paremad, kuid 16–18-aastaste seas on juba poisid tüdrukutest edukamad. Just tüdrukute parem verbaalne võimekus on paljude uurijate arvates põhjus, mis maskeerib võimalikud lapseea erinevused teistes võimetes. Tüdrukud lihtsalt saavad ülesannetest paremini aru.

*

Viidatud bioloogilised erinevused aga ei tähenda, et võimete avaldumiseks elutee üldse tähtsusetu oleks. Üks selgemaid näiteid selles osas tuleb Eestist. On hästi teada, ning sellest oli ka eespool juttu, et praegu saavad koolis tüdrukud paremaid hindeid kui poisid. Aga 1940. aastal leidis Juhan Tork uurimuses “Eesti laste intelligents” rohkem kui 5000 lapse andmetele tuginedes, et poiste tulemused ületasid kõikides ülesannetes suuremal või vähemal määral tüdrukute omi. Ligi 60 aastat hiljem näitavad täpselt samad testid tüdrukute paremust igas vallas. See aga viitab ilmselt ka sotsiaalsete faktorite olulisele rollile intelligentsuse kujunemises.

Niisiis on võimete ja nende sooliste erinevuste ning nende põhjuste uurimise vallas palju ära tehtud. On aga ka küllaga vastamata küsimusi. Võib-olla seostub kõrge testosteroonitase meestel agressiivsusega ning nad pigem spordivad kui harivad ennast? Kuidas mõjutavad pikaajalised hormonaalse taseme kõikumised erinevaid võimeid? Miks vastav mõju pole alati ootuspärane? Täiesti selge pole veel seegi, milline tähendus on niisugusel lihtsal leiul nagu meeste ja naiste aju erinev suurus.

Aga küllap annab aeg arutust.

LOE VEEL

Kairi Kreegipuu. Mehed, naised ja vaimne võimekus. Horisont 3/2002; iga soovija võib ennast analüüsida ning oma võimeid 2001. aastal Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonda astunute omadega kõrvutada Olev Musta ja Jüri Alliku broshüüri “Tunne oma võimeid” (TÜ Kirjastus, 2002) abil.

KAIRI KREEGIPUU (1973) on Tartu ülikooli doktorant.