On külm märtsiöö. Kell näitab paar tundi uut päeva. Kolm kakuhuvilist on juba tunde sõitnud mööda metsa, aeg-ajalt ikka peatudes ja võimalikke kohti üle kuulates: kõrvad püüavad tabada üht kindlat häälitsust. Kodukakkude valdusi on selleks ajaks kogunenud juba üle poole tosina. Kuid kõigi meeli erutava kaku omi veel mitte ühtegi. Peagi jõuame oma retke lõpp-punkti, nüüd tuleb tagasi keerata. Omavahel juttu vestes vakatame, sest lõpuks see kõlab: uhuh hu-vuhu! Isane händkakk andis teada: „Siin on minu kodu ja sel aastal kavatsen oma pojad siin suureks kasvatada! Olgu see kõigile teada!“

Händkakk, varasema nimetusega uurali kakk (Strix uralensis) on meil üldlevinud, kuid väiksearvuline kakuline, kes pesitsuspaigana eelistab vanemaid kuusesegametsi, milles leidub piisavalt vanu tüükaid või õõnsaid puid, kuhu üsna suur lind oma kodu saaks rajada. Pesitsusterritoorium ehk kodupiirkond hõlmab kindlasti ka mõnd raiesmikku või sööti jäänud heinamaad, kus linnud saaki varitsevad.

Erinevalt kõrvukrätsust ei lenda händkakk saaki jahtides ringi, või teeb seda äärmiselt harva. Tema on keskendunud hoopis passimistaktikale: istudes raiesmiku või heinamaa serval, laseb see öölind silmadel tähelepanelikult ringi käia, ise samal ajal pidevalt kuulatades. Saaki märganud, teeb ta sihikindla sööstu. Helitult ilmudes suudavad kakud saakloomi üllatada ning on äärmiselt edukad jahtijad. Händkaku saagiks langevad peamiselt mitmesugused närilised, kuid ta võtab hea meelega ka kõiki linde, kellest jõud üle käib. Isegi oravad pole tema menüüs midagi üllatavat. Seega on händkakk väga mitmekesise toidusedeliga lind, kes just seetõttu ka paremini hakkama saab ega lase end häirida närilistevaestest aastatest.

Pesitsusajal on händkakud väga agressiivsed ega löö risti ette ka inimest rünnates, kui see lindude arvates nende kodule ohtlikult ligi on tunginud. Eelmisel kevadel juhtus midagi sellist Otepää lähistel, kus kaks meest olid liiga lähedale sattunud ühele pesatüükale, kus olid just koorunud väikesed sabakakud. Kindlasti tõid vanakakud kuuldavale ka hoiatushüüde, kuid mehed ilmselt ei osanud seda millekski panna. Niisugusele häbematusele järgnes loomulikult rünnak. Ohver olevat pärast seletanud, et oleks nagu puuhaluga pähe saanud. Neid teravaid küüsi, mis suudavad saaklooma sekunditega teise ilma viia, ei tahaks küll ise tunda saada ega soovitada ka kellelegi teisele.

Häälekuselt ei erine händkaku pojad teiste kakuliste omadest: kui nälg näpistama kipub, hakatakse kooris üksteise võidu piiksuma. Et vanemate tähelepanu võita, ronivad juba natuke suuremad pojad pesast välja lähedal kasvavate puude võradesse. Kisakoori etteaste algab juba valges ning peagi võib näha vanalinde kodupiirkonna ligidal lagendikel varitsemas. Emalind hoidub rohkem pesa lähedale, et pojukestel silm peal oleks ja hädaohu korral neid kaitsta. Isa võtab ette ka pikemaid retki, ikka selleks, et kõigil kõhud täidetud saaksid.

Kuus poega pesas. Kuhu siis viis see märtsikuine huige? Vaiksel märtsiööl kaua otsitud ja igatsetud häälitsus ei viinud paraku kuhugi. See oli nii salapärane ja aukartustäratav, et kuidagi ei söandanud asuda pesapaika otsima. Pesapaigaleid tuli aga hoopis juhuslikult, tänu neile kahele metsa eksinud mehele, kellest üks händkakult korraliku peapesu sai. Nende teate peale läksime ka ise südikaid kodukaitsjaid vaatama ja nende tegevust jälgima. Pesapaik asus omamoodi müstilises kohas: vana taluaseme lähedal ürgoru põhjal voolava metsaoja kaldal. Peale händkaku paari valitud vana ja pehkinud tüüka kasvas pesa läheduses haava- ja lepavõsa. Eemal siiski ka mõni üksik vana ja toekam puu. Lausa imelik oli vaadata, kuidas suured ja kohati kohmaka lennuga linnud võsa vahel pikeerisid.

Jahti peeti sööti jäänud talu heinamaadel, mis kubisesid kõiksugu näriliste aukudest. Eelmine oli äärmiselt hea hiireaasta, mis julgustas seda kakupaari ponnistama: pesas oli kuus poega! Kahjuks lõppesid ühe kakuhakatise elupäevad mingil põhjusel väga vara: leidsime ta pesa kõrvalt surnuna maas.

Selleks aastaks tegime juba varakult ettevalmistusi, et tugevat kakupaari põhjalikumalt uurida ja jälgida. Püstitasime pesa lähedale varje, mis lubas sellesse siseneda tihniku poolt, ilma linde häirimata. Et pesatüügas oli oma eluea lõpusirgel – kõikus omajagu –, siis toestasime seda lootuses, et kevadised sulad midagi rikkuda ei suudaks. Kahjuks oli vanal saaretüükal ikkagi püsti seismisest villand ning ta otsustas pärast pikka talve rahulikult maapinnale selili visata. Ju siis oli kevad liiga karm.

Loodetavasti leidis kakupaar endale lähikonnas uue kodukolde, sest jahiterritoorium oli niivõrd magus, et selle nimel tasus pingutada. Võib-olla kohtume tuleval aastal uuesti.