Metsi uurides ja pilte tehes olen ma hakanud nautima digitaalsete Olympuse kaamerate sisseehitatud “super-makro” võimalust. See tähendab, et ei pea enam kasutama lisaläätsi, vaid vajalik eriline läätsede süsteem on juba kaamerasse sisse ehitatud. Tänu sellele on muutunud lähivõteteks ettevalmistumise kiirus ning opereerimise mugavus.

Operatiivsus võimaldab lisaks tööülesande täitmisele imetleda ka looduse kauneid hetki ning neid ka jooksupealt jäädvustada. Näiteks juhtus nii ühe kevadise metsaekskursiooni ajal Suigu kaitsealale Virumaal. Üürike peatus tuulemurru vaatamiseks jättis vähe aega ümbruse detailidega tutvumiseks. Siiski sain ma kasutada seda lühikest hetke, et jäädvustada, kuidas ootamatult alla sadanud õrn vihmahoog oli jätnud veepärlid metsoja harude külge.

Metsoja pildistamisel kasutasin kaamerat Olympus C5050Z. Tavaliselt kasutan ma käsitsi seatud ISO-tundlikkuse taset, käsitsi seatud ava suurust ja automaatset säriaja seadistust (poolautomaatset A-programmi ehk Aperture priority). Et säiliksid soojemad toonid, olen säriaega lasknud kaameral lühendada –0,3 ühikut. Osjapildi tegemisel kasutasin ISO 200, ava 4 ja säriajaks tuli 1/250 sekundit. Fotot on hiljem veidikene tumendatud ning kontrasti suurendatud.