Ants Viires on sündinud 23. detsembril 1918 Tartus. Lõpetas Tartu ülikooli 1945. Töötas 1942–1946 eesti rahva muuseumis, oli 1946–1949 Tartu ülikooli aspirant. Kaitses ajalookandidaadi töö 1955 Tartus (“Eesti rahvapärane puutööndus”) ja ajaloodoktori töö 1979 Moskvas (“Baltimaade rahvapärase põllumajandusliku transpordi ajalugu”). 1952–1956 töötas Saku tehnikumis keelteõpetajana. Alates 1956 teaduste akadeemia ajaloo instituudis mitmesugustel ametikohtadel: 1983–1987 etnograafiasektori juhataja, 1988–1992 juhtteadur-konsultant, 1992–1996 etnoloogiasektori juhataja. 1983–1999 ajakirja Ethnologia Europaea toimetuskolleegiumi liige. Uurinud peamiselt eestlaste jt. Baltimaade rahvaste ainelise kultuuri ajalugu ning eesti rahvakultuuri murrangulist ümberkujunemist alates 19. sajandi keskpaigast. Koostanud ja toimetanud “Eesti rahvakultuuri leksikoni” (1995, 2001) ja “Eesti rahvakultuuri” (1998, kordustrükk ilmub sel aastal), avaldanud poeemi “Seitsme maa ja seitsme mere taha” (1991) ja Põndaku Jaagu nime all kirjanduslikke palu, tõlkinud aimekirjandust. Helsingi ülikooli audoktor (1982), Soome teaduste akadeemia välisliige (1984), Kuningliku Gustav Adolfi akadeemia (Uppsala) auliige (1989). ENSV teeneline teadlane (1989).

Kas see, kuidas Eestis on puitu kasutatud, on kohapeal välja mõeldud või naabritelt õpitud?

See pole kerge küsimus. Usun, et siin on nii ühte kui teist. Metsane on meie maa kogu aeg olnud, olles siiani muu Euroopaga võrreldes üsna metsarikas. Väga lähedane kontakt puudega pärineb eestlasil seega juba ürgajast. On ju inimesele omane kõige oma ümbruse tundmaõppimise iha, uudishimu. Teiseks muidugi ka huvi oma otstarveteks midagi kasutatavat leida just lähemast ümbruskonnast. See on pannud inimese puid juba üsna varakult hoolega tähele panema ja omavahel eristama. See kõik on inimesele loomupärane ja midagi eestipärast siin pole.

Kui ma õigesti mäletan, on puude ja nende osade nimetused meil väga vanad ja seega. ka eestipärased, kuigi leidub ka laene naaberkeeltest. Paljud nimetused on ühised lähedase sugulusrahva soomlastega ja teiste soome-ugri rahvastega. Nii et puude rahvas oleme olnud juba ürgsest ajast. Pole siis põhjust imestada, et perekonnanimede panekul 19. sajandi algul valiti üsna sageli enda nimeks mõne puu nimetus: Tamm, Kask, Kuusk, Mänd, Pedak, Kadak, Paju, Vaher, Pärn jne.

Kas see, et reha pulki on otstarbekas teha just sellest või teisest puust, on katse-eksituse kaudu kohapeal järele proovitud?

Usun küll, et sellised arvamused, mis puuliik mingi asja jaoks sobib, on pikema või lühemaaegse katse ja eksituse tulemus. Näiteks on väga heaks rehapulga puuks peetud sirelit. Sirel ise on siinmail suhteliselt uus põõsas ja sõnagi laenatud. Aga kui uued puuliigid tulevad, siis uuritakse peagi välja, milleks nad kõlbavad, kas neid saab peale ilu ka praktiliselt ära kasutada.

Uute puude-põõsaste sissetoomine on jätnud tunde, et talupojad on võõramaa puid ihaldades püüdnud sarnaneda mõisnikega: talukoha ümber pannakse pigem kasvama Saksamaa kuusk kui kodumaine liik.

Eks kodumaised vahtrad ja tammed on ikka tavalised õuepuud. Aga huvitav on see, et õuepuud pole meil kuigi põlised. Metsarahvana püüdsime puudest natuke eemale pääseda, seda enam, et puudega ühenduses leidub sääski ja muid tüütuid loomi rohkem kui lageda maa peal. Vanadel taluvaadetel, piltidel, mis alates 17. sajandist olemas, on talud võrdlemisi puudevaesed. Tuleb meelde 18. sajandi lõpus Riias elanud suur kirjamees ja hea joonistaja Brotze, kes on Pärnu ümbruses palju ringi rännanud. Sealt on tal Saarde metsakandist taluvaateid, kus taluõued on peaaegu ilma puudeta.

Miks siis hilisemal ajal on hakatud puid istutama või õuele alles jätma?

Tõsisem õuepuude mood tekkis meil19. sajandi keskpaiku, eriti seoses talude päriseksostmisega. Siis tunti end korraga tõelise peremehena ja eeskuju oli lähedalt võtta – pärisperemehe eeskujuks oli esmajoones mõisasaks. Mõisatel olid toredad pargid, kust saadi kindlasti puude kohta eeskuju.

Puuaeg on lõppenud 20. sajandi algusega ja puidust igapäevaesemeid enam ei tunta. Sellega oleme vist kaotanud suure osa rahvateadmistest?

Küllap see on õige. Puukäsitöö on igapäevases elus vajunud üha enam unustuse hõlma ja see on paratamatu. Kaubalisuse kasv ja ülemaailmne tarbimisbuum on siin tugevat mõju avaldanud. Aga puude mõningane tähtsus püsib ka nüüdisajal, olgu või meile nii omase sauna küttepuudena ja saunalavade tarbeks.

Kas peaks seda tarkust kunstlikult alal hoidma või nentima, et mis seal ikka, las ununeb?

Tänapäeval on linnarahval üldiselt tavaks kujunenud suviti maal elada. See on õieti juba vanast ajast nii olnud, sest alles mõni põlvkond tagasi oli suurem osa linnarahvast otseste maajuurtega ja sidemed maaga tugevad. Paljudel on oma suvilad. Suvi viib inimese loodusele ja puudele jälle lähedale. Suviste nokitsemiste puhul on praegusel ajal suuri võimalusi tegeleda mingil määral ka puutööga.

Mis üldse on eesti rahvusele iseloomulik peale keele ja rahvariiete?

Küllap on ka meie mõtteviisis vana rahvakultuuri pärandit. Näiteks eestlane on individualist. See on just metsarahvale, metsamehele iseloomulik joon, mis pärineb väga kaugest minevikust.

Tänapäeval püütakse ikka ka üht-teist taastada või uuesti luua. Näiteks hiisi üles otsida või maausku tutvustada.

See on muidugi väärt asi, et hiied uuesti üles otsitakse ja neid tutvustatakse. Sealjuures mina isiklikult küll ei usu, et see praegu levitatav maausk oleks päris õige põline usk. See on ikka pseudousk (naerab). Sõna maausk ise on imelik, seob nagu linlast maa-eluga. Tegelikult mõeldakse selle all vana rahvausku. Sealjuures aga meie rahvausk, nagu me tänapäeval seda teame, on konglomeraat mitmetest asjadest: vanad ja uued jooned, osa kristlusest üle võetud jne. Midagi väga ehtsalt ürgset selles kindlasti pole.

Aga ehk on selline pseudousk ikka parem kui üldse mitte midagi?

Võib-olla tõesti. Pseudo- kuulub ju ka inimese elu juurde. Ainult et rahvateadlasena ei oska ma seda tänapäeva maausku muistse usundiga väga tõsiselt siduda. Paraku pole ma vastavatest tseremooniatest kunagi ise osa võtnud, nii et võib-olla teen maausuga tegelejatele liiga.

Kas etnoloogia on eelkõige kirjeldav teadus, millest nüüdisajal otseselt miskit praktilist kasu ei ole?

Mis on praktiline kasu? See, et saad süüa, juua, endal hinge sees pidada, rõivad selga, peavarju pea kohale? Selleks ei aita paljud teadmised tõepoolest kuigivõrd kaasa. Vanarahva pärimust on meil kogutud üle saja aasta ning kogud on üsna suured ja hoolega hoitud. Pikka aega on selle hirmuga kogutud, et kõik on kadumas ja varsti pole sellest midagi järel. Tegelik elu on näidanud vastupidist: küllalt olulisi elemente vanast rahvapärimusest ja mõtteviisist on ikka edasi kandunud. Muidugi linnaelu ja massimeedia nivelleerivad üsna palju ära. Kuid teisipidi on näha, et sellele on reaktsioon igal pool Euroopas mingil määral arenemas. Ka meil siin Eestis tahetakse omapära säilitada ja esile tõsta. Maausu liikumine tänapäeval on üks siia kuuluvaid nähtusi. Eesmärk on eripalgelisus, teistest erineda. Kui liikuda maalt maale, paistab iga maa juba väliselt eri nägu.

Mis võiks siis olla Eesti nägu?

Näiteks Eesti maa-asustus on täiesti selgelt meie oma nägu. Siin tegi suure pahanduse muidugi vahepealne kollektiviseerimine, mis andis raske hoobi vanadele taludele. Aga õnneks on küllalt palju veel siiski säilinud. Kõige lähedasemad on meie taludele Läti talud, see on ühise ajaloolise saatuse tulemus. Meie teiste naabermaade – Soome, Vene, Rootsi – maa-asustus on silmale nähtavalt teist laadi.

Kas eesti käsitöövahendite nimetustes ilmneb saksa mõjusid? Olid ju meie linnakäsitöölised pikka aega peamiselt sakslased.

Paljud neist, eesotsas “haamri” ja “tangidega” on algupäraselt alamsaksa laenud. Esialgne saksa asustus saabus siia põhiliselt Loode-Saksamaalt Lübecki tagant, see oli Alam-Saksa ala. Kohalik saksa keel oli Eestis ja Lätis 18. sajandi alguseni alamsaksa keel. Alles seejärel hakati saksa üldkeelt kasutama.

Aga mõjud teistelt naabritelt, nagu Läti, Vene ja Soome?

Vanad jooned meie rahvakultuuris haakuvad Põhja-Eestis väga selgesti Soomega, eriti loodepoolses Eestis, kus ka. keelemurre on soome keelele lähedane. On küll ka vaieldud, et lõunaeesti keel on soome keelele lähedasem kui põhjaeesti oma. Lõuna-Eestis on hulk murdesõnu ühised soome keelega. Lõuna-Eesti oli keskajast kuni 20. sajandi alguseni Liivimaa kubermangu teiskeelne tagamaa, mistõttu ka sealne keel püsis hoopis vanapärasemana. Põhja-Eestis, mis oli omaette kubermang, arenes keel iseseisvalt, kujunedes 19. sajandi jooksul üleeestiliseks kirjakeeleks.

Mida arvata võru ja setu kirjakeelest ja selle õpetamisest?

No mis seal ikka, andku minna (naerab). Mina ise olen ka Tartu-Võru murde piirilt pärit lõunaeestlane ning lapsepõlves kõnelesin sealset murret vabalt. Nüüd olen selle suurelt osalt unustanud. Aga tollal ei tundunud see vägivallana, kui Lõuna-Eestis õpetati üldist eesti kirjakeelt. Olin küll linnalaps, Tartust pärit, aga suviti olin maal vanavanemate juures. Ei mäleta, et seal oleks keegi arvanud, et neile võõrast keelt peale surutakse. Kõik tundus loomulikuna. Ei tuntud mingit vajadust oma kirjakeele järele. Murdekeelseid kirjanikke leidus ju ka siis, eriti luules. Jaan Lattik kirjutas oma noortejuttudes otsekõne valdavalt murdekeeles.

Kas kuuse tuppatoomine on Eestist pärit?

Mõtlete vist jõulukuuske? Kuuseokste kasutamine matuste puhul on tükk maad põlisem kui jõulukuused, mis on sakslastelt üle võetud. Neil ilmus jõulupuu 16.–17. sajandil, algul Prantsuse-Saksa piiri kandis. Selle ajalugu on väga täpselt teada. Lastele riputati kuuse otsa maiustusi. Üldisemaks tavaks sai see Saksamaal 18. sajandi lõpus, meil aga ligikaudu sajandi võrra hiljem, sealjuures ikka esialgu kohalikku saksa eeskuju jälgides.

Milliseid rahvatähtpäevadega kombeid peaksime ehk uuesti tähistama hakkama?

Kombed kanduvad rahva hulgas iseseisvalt edasi. Erilist tõuget anda pole siin minu meelest vaja. Alles on püsinud need vanad kombed, mis on linnadesse üle kandunud, nagu näiteks mardiks ja kadriks käimine, laskudes seejuures allapoole, täiskasvanutelt lastele. Jõulukombeid on uuemal ajal ka laiendatud, uuesti räägitakse Tahma-Toomastest jõulude eel. Need on ju päris toredad kombed, võib rahuga kasutada. Vastlaliugu saab ka linnas teha. Teadus võib siin omalt poolt ehk vaid mõningat nõu anda.

Kuidas tekkis Teil üldse huvi puude vastu rahvakultuuris?

Teatud määral on muidugi süüdi Eesti Loodus: ühe artikli avaldasin ja seejärel tehti ettepanek, et võiksin sama suunda jätkata. Minu raamat “Puud ja inimesed” (1975, 2. tr. 2000) sündiski Eesti Looduses ilmunud artiklite põhjal, üht-teist kirjutasin sinna ka juurde. Pean ütlema, et tollal oli mul auahnust, et mõtlesin ka teisest samalaadsest seeriast “Veed ja inimesed”, hakkasin isegi materjali koguma, kuid igasugused muud tööülesanded ei lubanud asja tõsiselt käsile võtta. Mõned artiklid olen küll sel teemal avaldanud.

Kuidas teist üldse etnoloog sai?

Olen sellest varem ka mälestustes kirjutanud, et tänu nõukogude võimule (naerab). Värskes Nõukogude Eestis algas ülikoolis 1940. aasta sügisel nõukogude õppesüsteem. Vana süsteemi järgi said jätkata need üliõpilased, kes olid juba kolmandale aastale jõudnud. Astusin ülikooli 1937, aga vahepeal teenisin poolteist aastat Eesti kroonut. Alles 1940. aasta algul sain õpinguid jätkata. Olin nii vähe eksameid teinud, et teinegi õppeaasta oli mul lõpetamata. Et jääda vana süsteemi juurde, otsustasin kõrvale jätta inglise filoloogia, kus oli nii palju raskeid eksameid, et ma poleks jõudnud. Kuulasin just professor Gustav Ränga huvitavaid loenguid etnograafilistest reaaliatest, mis toimusid eesti rahva muuseumi väljapanekutes. Vaatasin, et etnograafias on mitu korda vähem eksameid. Nii võtsingi etnograafia endale uueks õppeaineks, vana süsteemi järgi ülemastmeni välja. Õpingud etnograafias jätkusid 1940. aastail endiselt vana rahvakultuuri alal, mingeid uusi nõudeid ei esitatud. See oli uutes oludes eriti sümpaatne. Peale selle jätkasin ka eesti keele õpinguid, millest mul on väga palju kasu olnud, sest asjad ja nende nimetused kuuluvad kokku.

Kas teil on olnud õpilasi, kes teie suundi nüüdisajal jätkavad?

Ega eriti pole olnud, sest mul on olnud kõrgkoolis vaid harva üksikuid loengukursusi, seetõttu pole ma tudengeid innustanud ka mu suundi jätkama (naerab). Lähedasi alasid on küll käsitletud, näiteks rahvapärast käsitööd professor Elle Vunder Tartu ülikoolis. Tema oli minu õpilane ja peab siiani vahel minuga nõu.

Kas Eesti etnoloogias on valdkondi, mida senini pole süvitsi käsitletud?

Need alad on jäänud üha kitsamaks. Kaua aega oli tõsisemalt käsitlemata kombestik,. folkloristika ja etnoloogia vahepealne valdkond, mis nüüd on jõudsalt käsile võetud peamiselt folkloristide hoolel. Üsna visalt arenes külade uurimine, kuni tuli Gea Troska ja tegi selles valdkonnas suure töö ära. Küllap väiksemaid aukusid leiab edasigi, kui asi kätte võtta. Kõige suurem auk oli lähiminevik ja nüüdisaeg, millega on tegelema hakatud alles viimasel ajal.

Selle aasta puu pajuga seoses tuli meelde veel üks teema, mis on tõsisemalt uurimata: korvipunumine ja korvide kasutamine. Usun, et see väärib tõsist tähelepanu, sest korvide kasutajaid jätkub tänapäevani. Mingisugune korvikollektsioon peaks eesti rahva muuseumis leiduma.

Kuidas praegusaegne etnoloogia Eestis paistab?

Eks ta tänapäevastub: on hakatud tegelema rohkem nüüdisaegse elu uurimisega. See on ülemaailmne arengusuund, mis mujal algas varem, aga meil tärkas 1990. aastatel, kui saime vabad käed. Siiani on raskusi uurimismetoodikaga, mis on püsinud kaunis ebamäärasena. Ka pole päriselt selge eesmärk, mida taotleda. Minevikuline suund on nüüd mõnevõrra kõrvalisemaks jäänud, aga mitte kadunud. On valdkondi, mis on tõepoolest läbi töötamata. Ent on tekkinud ka uusi valdkondi, nagu linnarahva elu. Ega nüüdisaja poekaupadega asi nii lihtne olegi: tekivad omad eelistused, mis väärivad tähelepanu. Mida ostetakse ja mida mitte? Miks? Neid protsesse ei pane iga päev tähele, kuid nad on olemas. Teeme ju valiku selle hulgast, mida meile poodides kaela püütakse määrida. Või vähemalt üritame teha (naerab).

Kui ma õigesti mäletan, on puude ja nende osade nimetused meil väga vanad ja seega. ka eestipärased, kuigi leidub ka laene naaberkeeltest. Paljud nimetused on ühised lähedase sugulusrahva soomlastega ja teiste soome-ugri rahvastega. Nii et puude rahvas oleme olnud juba ürgsest ajast. Pole siis põhjust imestada, et perekonnanimede panekul 19. sajandi algul valiti üsna sageli enda nimeks mõne puu nimetus: Tamm, Kask, Kuusk, Mänd, Pedak, Kadak, Paju, Vaher, Pärn jne.

Kas see, et reha pulki on otstarbekas teha just sellest või teisest puust, on katse-eksituse kaudu kohapeal järele proovitud?

Usun küll, et sellised arvamused, mis puuliik mingi asja jaoks sobib, on pikema või lühemaaegse katse ja eksituse tulemus. Näiteks on väga heaks rehapulga puuks peetud sirelit. Sirel ise on siinmail suhteliselt uus põõsas ja sõnagi laenatud. Aga kui uued puuliigid tulevad, siis uuritakse peagi välja, milleks nad kõlbavad, kas neid saab peale ilu ka praktiliselt ära kasutada.

Uute puude-põõsaste sissetoomine on jätnud tunde, et talupojad on võõramaa puid ihaldades püüdnud sarnaneda mõisnikega: talukoha ümber pannakse pigem kasvama Saksamaa kuusk kui kodumaine liik.

Eks kodumaised vahtrad ja tammed on ikka tavalised õuepuud. Aga huvitav on see, et õuepuud pole meil kuigi põlised. Metsarahvana püüdsime puudest natuke eemale pääseda, seda enam, et puudega ühenduses leidub sääski ja muid tüütuid loomi rohkem kui lageda maa peal. Vanadel taluvaadetel, piltidel, mis alates 17. sajandist olemas, on talud võrdlemisi puudevaesed. Tuleb meelde 18. sajandi lõpus Riias elanud suur kirjamees ja hea joonistaja Brotze, kes on Pärnu ümbruses palju ringi rännanud. Sealt on tal Saarde metsakandist taluvaateid, kus taluõued on peaaegu ilma puudeta.

Miks siis hilisemal ajal on hakatud puid istutama või õuele alles jätma?

Tõsisem õuepuude mood tekkis meil19. sajandi keskpaiku, eriti seoses talude päriseksostmisega. Siis tunti end korraga tõelise peremehena ja eeskuju oli lähedalt võtta – pärisperemehe eeskujuks oli esmajoones mõisasaks. Mõisatel olid toredad pargid, kust saadi kindlasti puude kohta eeskuju.

Puuaeg on lõppenud 20. sajandi algusega ja puidust igapäevaesemeid enam ei tunta. Sellega oleme vist kaotanud suure osa rahvateadmistest?

Küllap see on õige. Puukäsitöö on igapäevases elus vajunud üha enam unustuse hõlma ja see on paratamatu. Kaubalisuse kasv ja ülemaailmne tarbimisbuum on siin tugevat mõju avaldanud. Aga puude mõningane tähtsus püsib ka nüüdisajal, olgu või meile nii omase sauna küttepuudena ja saunalavade tarbeks.

Kas peaks seda tarkust kunstlikult alal hoidma või nentima, et mis seal ikka, las ununeb?

Tänapäeval on linnarahval üldiselt tavaks kujunenud suviti maal elada. See on õieti juba vanast ajast nii olnud, sest alles mõni põlvkond tagasi oli suurem osa linnarahvast otseste maajuurtega ja sidemed maaga tugevad. Paljudel on oma suvilad. Suvi viib inimese loodusele ja puudele jälle lähedale. Suviste nokitsemiste puhul on praegusel ajal suuri võimalusi tegeleda mingil määral ka puutööga.

Mis üldse on eesti rahvusele iseloomulik peale keele ja rahvariiete?

Küllap on ka meie mõtteviisis vana rahvakultuuri pärandit. Näiteks eestlane on individualist. See on just metsarahvale, metsamehele iseloomulik joon, mis pärineb väga kaugest minevikust.

Tänapäeval püütakse ikka ka üht-teist taastada või uuesti luua. Näiteks hiisi üles otsida või maausku tutvustada.

See on muidugi väärt asi, et hiied uuesti üles otsitakse ja neid tutvustatakse. Sealjuures mina isiklikult küll ei usu, et see praegu levitatav maausk oleks päris õige põline usk. See on ikka pseudousk (naerab). Sõna maausk ise on imelik, seob nagu linlast maa-eluga. Tegelikult mõeldakse selle all vana rahvausku. Sealjuures aga meie rahvausk, nagu me tänapäeval seda teame, on konglomeraat mitmetest asjadest: vanad ja uued jooned, osa kristlusest üle võetud jne. Midagi väga ehtsalt ürgset selles kindlasti pole.

Aga ehk on selline pseudousk ikka parem kui üldse mitte midagi?

Võib-olla tõesti. Pseudo- kuulub ju ka inimese elu juurde. Ainult et rahvateadlasena ei oska ma seda tänapäeva maausku muistse usundiga väga tõsiselt siduda. Paraku pole ma vastavatest tseremooniatest kunagi ise osa võtnud, nii et võib-olla teen maausuga tegelejatele liiga.

Kas etnoloogia on eelkõige kirjeldav teadus, millest nüüdisajal otseselt miskit praktilist kasu ei ole?

Mis on praktiline kasu? See, et saad süüa, juua, endal hinge sees pidada, rõivad selga, peavarju pea kohale? Selleks ei aita paljud teadmised tõepoolest kuigivõrd kaasa. Vanarahva pärimust on meil kogutud üle saja aasta ning kogud on üsna suured ja hoolega hoitud. Pikka aega on selle hirmuga kogutud, et kõik on kadumas ja varsti pole sellest midagi järel. Tegelik elu on näidanud vastupidist: küllalt olulisi elemente vanast rahvapärimusest ja mõtteviisist on ikka edasi kandunud. Muidugi linnaelu ja massimeedia nivelleerivad üsna palju ära. Kuid teisipidi on näha, et sellele on reaktsioon igal pool Euroopas mingil määral arenemas. Ka meil siin Eestis tahetakse omapära säilitada ja esile tõsta. Maausu liikumine tänapäeval on üks siia kuuluvaid nähtusi. Eesmärk on eripalgelisus, teistest erineda. Kui liikuda maalt maale, paistab iga maa juba väliselt eri nägu.

Mis võiks siis olla Eesti nägu?

Näiteks Eesti maa-asustus on täiesti selgelt meie oma nägu. Siin tegi suure pahanduse muidugi vahepealne kollektiviseerimine, mis andis raske hoobi vanadele taludele. Aga õnneks on küllalt palju veel siiski säilinud. Kõige lähedasemad on meie taludele Läti talud, see on ühise ajaloolise saatuse tulemus. Meie teiste naabermaade – Soome, Vene, Rootsi – maa-asustus on silmale nähtavalt teist laadi.

Kas eesti käsitöövahendite nimetustes ilmneb saksa mõjusid? Olid ju meie linnakäsitöölised pikka aega peamiselt sakslased.

Paljud neist, eesotsas “haamri” ja “tangidega” on algupäraselt alamsaksa laenud. Esialgne saksa asustus saabus siia põhiliselt Loode-Saksamaalt Lübecki tagant, see oli Alam-Saksa ala. Kohalik saksa keel oli Eestis ja Lätis 18. sajandi alguseni alamsaksa keel. Alles seejärel hakati saksa üldkeelt kasutama.

Aga mõjud teistelt naabritelt, nagu Läti, Vene ja Soome?

Vanad jooned meie rahvakultuuris haakuvad Põhja-Eestis väga selgesti Soomega, eriti loodepoolses Eestis, kus ka. keelemurre on soome keelele lähedane. On küll ka vaieldud, et lõunaeesti keel on soome keelele lähedasem kui põhjaeesti oma. Lõuna-Eestis on hulk murdesõnu ühised soome keelega. Lõuna-Eesti oli keskajast kuni 20. sajandi alguseni Liivimaa kubermangu teiskeelne tagamaa, mistõttu ka sealne keel püsis hoopis vanapärasemana. Põhja-Eestis, mis oli omaette kubermang, arenes keel iseseisvalt, kujunedes 19. sajandi jooksul üleeestiliseks kirjakeeleks.

Mida arvata võru ja setu kirjakeelest ja selle õpetamisest?

No mis seal ikka, andku minna (naerab). Mina ise olen ka Tartu-Võru murde piirilt pärit lõunaeestlane ning lapsepõlves kõnelesin sealset murret vabalt. Nüüd olen selle suurelt osalt unustanud. Aga tollal ei tundunud see vägivallana, kui Lõuna-Eestis õpetati üldist eesti kirjakeelt. Olin küll linnalaps, Tartust pärit, aga suviti olin maal vanavanemate juures. Ei mäleta, et seal oleks keegi arvanud, et neile võõrast keelt peale surutakse. Kõik tundus loomulikuna. Ei tuntud mingit vajadust oma kirjakeele järele. Murdekeelseid kirjanikke leidus ju ka siis, eriti luules. Jaan Lattik kirjutas oma noortejuttudes otsekõne valdavalt murdekeeles.

Kas kuuse tuppatoomine on Eestist pärit?

Mõtlete vist jõulukuuske? Kuuseokste kasutamine matuste puhul on tükk maad põlisem kui jõulukuused, mis on sakslastelt üle võetud. Neil ilmus jõulupuu 16.–17. sajandil, algul Prantsuse-Saksa piiri kandis. Selle ajalugu on väga täpselt teada. Lastele riputati kuuse otsa maiustusi. Üldisemaks tavaks sai see Saksamaal 18. sajandi lõpus, meil aga ligikaudu sajandi võrra hiljem, sealjuures ikka esialgu kohalikku saksa eeskuju jälgides.

Milliseid rahvatähtpäevadega kombeid peaksime ehk uuesti tähistama hakkama?

Kombed kanduvad rahva hulgas iseseisvalt edasi. Erilist tõuget anda pole siin minu meelest vaja. Alles on püsinud need vanad kombed, mis on linnadesse üle kandunud, nagu näiteks mardiks ja kadriks käimine, laskudes seejuures allapoole, täiskasvanutelt lastele. Jõulukombeid on uuemal ajal ka laiendatud, uuesti räägitakse Tahma-Toomastest jõulude eel. Need on ju päris toredad kombed, võib rahuga kasutada. Vastlaliugu saab ka linnas teha. Teadus võib siin omalt poolt ehk vaid mõningat nõu anda.

Kuidas tekkis Teil üldse huvi puude vastu rahvakultuuris?

Teatud määral on muidugi süüdi Eesti Loodus: ühe artikli avaldasin ja seejärel tehti ettepanek, et võiksin sama suunda jätkata. Minu raamat “Puud ja inimesed” (1975, 2. tr. 2000) sündiski Eesti Looduses ilmunud artiklite põhjal, üht-teist kirjutasin sinna ka juurde. Pean ütlema, et tollal oli mul auahnust, et mõtlesin ka teisest samalaadsest seeriast “Veed ja inimesed”, hakkasin isegi materjali koguma, kuid igasugused muud tööülesanded ei lubanud asja tõsiselt käsile võtta. Mõned artiklid olen küll sel teemal avaldanud.

Kuidas teist üldse etnoloog sai?

Olen sellest varem ka mälestustes kirjutanud, et tänu nõukogude võimule (naerab). Värskes Nõukogude Eestis algas ülikoolis 1940. aasta sügisel nõukogude õppesüsteem. Vana süsteemi järgi said jätkata need üliõpilased, kes olid juba kolmandale aastale jõudnud. Astusin ülikooli 1937, aga vahepeal teenisin poolteist aastat Eesti kroonut. Alles 1940. aasta algul sain õpinguid jätkata. Olin nii vähe eksameid teinud, et teinegi õppeaasta oli mul lõpetamata. Et jääda vana süsteemi juurde, otsustasin kõrvale jätta inglise filoloogia, kus oli nii palju raskeid eksameid, et ma poleks jõudnud. Kuulasin just professor Gustav Ränga huvitavaid loenguid etnograafilistest reaaliatest, mis toimusid eesti rahva muuseumi väljapanekutes. Vaatasin, et etnograafias on mitu korda vähem eksameid. Nii võtsingi etnograafia endale uueks õppeaineks, vana süsteemi järgi ülemastmeni välja. Õpingud etnograafias jätkusid 1940. aastail endiselt vana rahvakultuuri alal, mingeid uusi nõudeid ei esitatud. See oli uutes oludes eriti sümpaatne. Peale selle jätkasin ka eesti keele õpinguid, millest mul on väga palju kasu olnud, sest asjad ja nende nimetused kuuluvad kokku.

Kas teil on olnud õpilasi, kes teie suundi nüüdisajal jätkavad?

Ega eriti pole olnud, sest mul on olnud kõrgkoolis vaid harva üksikuid loengukursusi, seetõttu pole ma tudengeid innustanud ka mu suundi jätkama (naerab). Lähedasi alasid on küll käsitletud, näiteks rahvapärast käsitööd professor Elle Vunder Tartu ülikoolis. Tema oli minu õpilane ja peab siiani vahel minuga nõu.

Kas Eesti etnoloogias on valdkondi, mida senini pole süvitsi käsitletud?

Need alad on jäänud üha kitsamaks. Kaua aega oli tõsisemalt käsitlemata kombestik,. folkloristika ja etnoloogia vahepealne valdkond, mis nüüd on jõudsalt käsile võetud peamiselt folkloristide hoolel. Üsna visalt arenes külade uurimine, kuni tuli Gea Troska ja tegi selles valdkonnas suure töö ära. Küllap väiksemaid aukusid leiab edasigi, kui asi kätte võtta. Kõige suurem auk oli lähiminevik ja nüüdisaeg, millega on tegelema hakatud alles viimasel ajal.

Selle aasta puu pajuga seoses tuli meelde veel üks teema, mis on tõsisemalt uurimata: korvipunumine ja korvide kasutamine. Usun, et see väärib tõsist tähelepanu, sest korvide kasutajaid jätkub tänapäevani. Mingisugune korvikollektsioon peaks eesti rahva muuseumis leiduma.

Kuidas praegusaegne etnoloogia Eestis paistab?

Eks ta tänapäevastub: on hakatud tegelema rohkem nüüdisaegse elu uurimisega. See on ülemaailmne arengusuund, mis mujal algas varem, aga meil tärkas 1990. aastatel, kui saime vabad käed. Siiani on raskusi uurimismetoodikaga, mis on püsinud kaunis ebamäärasena. Ka pole päriselt selge eesmärk, mida taotleda. Minevikuline suund on nüüd mõnevõrra kõrvalisemaks jäänud, aga mitte kadunud. On valdkondi, mis on tõepoolest läbi töötamata. Ent on tekkinud ka uusi valdkondi, nagu linnarahva elu. Ega nüüdisaja poekaupadega asi nii lihtne olegi: tekivad omad eelistused, mis väärivad tähelepanu. Mida ostetakse ja mida mitte? Miks? Neid protsesse ei pane iga päev tähele, kuid nad on olemas. Teeme ju valiku selle hulgast, mida meile poodides kaela püütakse määrida. Või vähemalt üritame teha (naerab).