Eestist leiti esimene suur-kuldtiib ligi kuus aastakümmet tagasi. Erinevalt suuremast osast muust Euroopast tunneb ta end siin hästi.

Kuldtiibasid elab Euraasia parasvöötmes vähemalt 15 liiki, Eesti alalt on leitud 7 [11]. Osa neist üsna väikestest punakate tiibadega liblikatest on kuivalembesed, neid võib leida nii metsas kui ka niidul; teised elavad niisketel jõeluhtadel ja madalsoodes. Kuldtiiblasi ei näe looduses kunagi hulgakaupa, vaid ikka üksikult või paariti.

Kuigi mitu kuldtiibade liiki on oma elupaikades viimasel ajal muutunud haruldasemaks, on Euroopa looduskaitsjate tähelepanu ainukesena köitnud suur-kuldtiib (Lycaena dispar), kelle kohta on ilmunud ka Eestis lühike kokkuvõte [4]. Eestis elavate kuldtiiblaste hulgas on see liik tõesti suurim (tiibade siruulatus kuni 44 mm) ja ilmselt suurim ka kõigi kuldtiibade seas. Sellegipoolest kuuluvad kuldtiivad väiksemate päevaliblikate hulka.

Suur-kuldtiiva portree. Nii nagu enamikul sugukonna liikidest, on ka suur-kuldtiiva isas- ja emasliblikad erisuguse välimusega. Tiivad on neil valdavalt läikivoranþpunased, tumeda mustriga. Isasliblika tiibadelt leiame tumedamaid soomuseid vaid tiibade välisservas ning ristsoone piirkonnas. Emasliblika tiibade ülaküljel on tumedaid soomuseid rohkem: peale tiivaserva tumeda triibu moodustavad need laike nii ees- kui ka tagatiival. Sageli tagatiivad tumenevad ja laigud kaovad, kuid alati jääb tiiva serva laiem või kitsam punakat põhivärvi triip. Kui liblikas tiivad seljale kokku paneb, ilmub tagatiibade alaküljel nähtavale sinakashallil taustal olev iseloomulik muster.

Suur-kuldtiival on kirjeldatud mitu alamliiki. Kõige laiemalt on levinud alamliik L. dispar rutilus: Euroopast kuni Kesk-Siberini välja. Nimiliik L. dispar dispar kirjeldati Inglismaal, kust see soode kuivendamise tagajärjel 19. sajandi keskpaiku kadus. Madalmaades elab alamliik L. dispar batavus. 1927. aastal introdutseeriti see Madalmaadest Inglismaa kaguossa, kus elab siiani väga piiratud alal [8]. Alamliik L. dispar aurata on levinud Baikali taga ja Kaug-Idas [3]. Lõuna-Belgiast, Luksemburgist ja Prantsusmaalt mainitakse alamliiki L. dispar carueli [7], ainult Prantsusmaalt alamliiki burdigalensis [6].

Levik Eestis ja meie naaberaladel. Suur-kuldtiib on transeuraasia levikuga sooliik, levila ulatub lõunas kuni Krimmi stepi ja eelmäestike metsasteppideni. Meie naaberaladelt on teda leitud Lätis, Leedus, Leningradi ja Pihkva oblastis. Soomest leiti suur-kuldtiib alles 1972. aastal. Euroopas on suur-kuldtiib levinud hajusalt ning viimasel ajal pigem taandub [5]. Põhjus: järjest suurenev inimtegevuse surve tema elupaikadele, peamiselt maaparandus.

Vastupidi muule Euroopale tunneb suur-kuldtiib end Eestis väga hästi ja on siin hoopis oma levilat laiendamas. Et tegemist on silmatorkava liigiga, siis on liblikahuvilised tema levikut jälginud [9,11,12,13]. Eestisse ilmus suur-kuldtiib arvatavasti Velikaja jõe alamjooksult ning jõudis mööda Peipsi-Pihkva järve kaldasood Emajõe vesikonda. Esimese seda liiki liblika Eesti alalt – Tartumaalt Kastre–Kikkasaare tee äärsest luhasoost – püüdis 1947. aastal Juhan Vilbaste. Edasi levis suur-kuldtiib Lõuna-Eesti üksikutest leiukohtadest (Emajõe vesikonnas) üha rohkem põhja ja lääne poole. Enne 1960. aastat oli teada vaid viis leiukohta, 1965. aastaks oli ta kirjas juba seitsmes Eesti kaguosa UTM 10 x 10 kaardiruudus, 1992. aastaks 39 [2] ja käesolevaks ajaks juba rohkem kui 80 ruudus. Seitsmekümnendateks aastateks oli suur-kuldtiib jõudnud Pärnumaale ja Põhja-Eestisse. Seni puudub ta vaid läänesaartel, v.a. leid Ruhnu saarelt (Eesti levikukaart). See viitab liigi heale kohanemisele meie tingimustes ning sobivate elupaikade-koosluste olemasolule.

Eluviis. Suur-kuldtiib elab luhtadel, soistel niitudel ning veekogude kallastel. Nagu paljudel laia levikuga liblikaliikidel on ka suur-kuldtiiva ökoloogia ja elupaigaeelistused regiooniti väga varieeruvad. Ta toitub jõgioblikal (Rumex hydrolaphatum), mujal ka mõnel teisel oblikaliigil. Euroopas on toidutaimedena märgitud ka teisi taimi, sealhulgas lehtpuid ja põõsaid ning isegi mõningaid okaspuuliike [1] mis on aga ilmselt eksitus.

Rööviku bioloogiat pole Eestis uuritud, kuid mõnel pool Euroopas on tal täheldatud fakultatiivset mürmekofiiliat – sümbioosi sipelgatega. Prantsusmaalt pärit uurimisandmeil talvitub teise kasvujärgu röövik. Põhjapoolsetel aladel annab suur-kuldtiib suve jooksul ühe põlvkonna, soojematel aladel kaks või isegi kolm. Prantsusmaal on täheldatud, et teise ja kolmanda põlvkonna liblikad on mõõtmetelt silmatorkavalt väiksemad. Ka Eestis on soojadel suvedel leitud teise põlvkonna liblikaid.

Levila laienemisele aitab kaasa emasliblikate aktiivne ränne oma esialgsest koorumiskohast eemale, uutesse sobivatesse elupaikadesse. Mõningate uurimuste põhjal selgub, et teise ja kolmanda põlvkonna isendid ei ole väga elupaigatruud ja võivad lennata ka sellest kaugemale mitteiseloomulikesse, vahel üsna kuivadesse paikadesse. Seal nad ilmselt järglasi ei anna.

Suur-kuldtiiva lennuaeg Eestis on juuni lõpust juuli keskpaigani, varaseim leiuaeg 14. juuni 1998 Tartus; hiliseim 6. september 1999 Paljassaarel.

Ohustatus ja kaitse. Peamiseks ohuteguriks peetakse soode kuivendamist. Peale Eesti on ka mujal piirkondi, kus langust pole, näiteks mõnel pool Prantsusmaal. Huvitav on see, et Belgias on suur-kuldtiiva arvukus vähenenud just niisketes piirkondades, kus ta toitub jõgioblikal; samas kuivemates kohtades, kus ka toidutaim teine, pole langust täheldatud. Eestis on ta oma levilat laiendav liik.

Suur-kuldtiib on lülitatud Berni konventsiooni kaitstavate liikide nimistusse ning Euroopa elupaigadirektiivi II ja IV lisasse. Seega vajab otsest kaitset ja vastavate kaitsealade loomist. Suur-kuldtiib on ohustatud liikide kategoorias ka IUCN punases raamatus. Euroopa päevaliblikate punases raamatus [10] ei ole teda ohustatud liikide hulka arvatud, kuid asetatud nende hulka, mille andmed on ebapiisavad ja muutuste suund üle poolel levilast teadmata.

Eestis on ta III kategooria kaitsealune liik, punases raamatus paigutatud teise, ohualdiste liikide kategooriasse.

Autor tänab Märt Kruusi, Jaan Luigi ja Jaan Viidaleppa abi ja soovituste eest artikli koostamisel.

1. Higgins, Lionel G.; Riley, Norman D. 1980. A field guide to the butterflies of Britain and Europe (Ed. 4). Collins, London.

2. Kesküla, Tõnu 1992. Distribution maps of Estonian butterflies (Lepidoptera: Hesperioidea, Papilionoidea). – Acta Musei Zoologici Universitatis Tartuensis 6.

3. Kosterin, Oleg http://pisum.bionet.nsc.ru/kosterin/lycaenid/dispara.htm

4. Kruus, Märt; Luig, Jaan 2005. Suur-kuldtiib Lycaena dispar Large Copper. – Vilbaste, Kristel (koost.). Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Tallinn.

5. Kudrna, Otakar 2002. The distribution Atlas of European Butterflies. – Oedippus 20: 194.

6. Lhonoré, Jacques 1998. Biologie, écologie et répartition de quatre espèces de Lépidoptères Rhopalocères protégés (Lycaenidae, Satyridae) dans l'Ouest de la France. – Rapport d'études de l'OPIE, vol. 2, décembre 1998.

7. Patting, Johan, T. http://www.vlinderstichting.nl/ButterflyInfo/species/ldispar.html

8. Pullin, A. S. 1997. Habitat requirements of Lycaena dispar batavus and implications for re-establishment in England. – Journal of Insect Conservation 1, (3), 1997: 177–185.

9. Sulcs, A.; Viidalepp, Jaan 1974. Verbreitung der Grossschmetterlinge

im Baltikum I. Tagfalter (Diurna). – Deutsche Entomologische

Zeitschrift, N. F. 21: 353–403.

10. Swaay, Chris van; Warren, Martin 1999. Red Data Book of European butterflies (Rhopalocera). (Nature and Environment Series No. 99). Council of Europe Publishing, Strasbourg.

11. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. Eesti liblikate määraja. Valgus, Tallinn.

12. Viidalepp, Jaan 1995. Distribution patterns, conservation and bioindicators of

Macrolepidoptera in Estonia. WWF Finland Report 7. – Proceedings

of the 9th International Colloquium of the European Invertebrate

Survey, Helsinki, 3–4 September 1993. Threatened species and

bioindicators at the pan-European level: 60–64.

13. Вийдалепп Яан 1966. Фауна и распространение дневных чешуекрылых (Rhopalocera

+ Grypocera) Прибалтики. – Ученые записки Тартуского Университета. Вып. 180. Труды по зоологии III: 3–39.