Eesti Looduse märtsinumbris alustasime õpetust, kuidas pajusid herbariseerida. Nüüd jätkame.

Suvi on täies hoos ja enamik pajusid oma õhkõrnad lendkarvalised lapsed nelja tuule poole saatnud. Haraliste siidkarvaste usside sarnased vilikonnadki on juba maha puistatud, lehed täis kasvanud, tänavused aastakasvud suure osa oma mõõdust saavutanud.

Nüüd ongi aeg võtta kevadel märgitud pajult oksad, et tema liiki lehtede järgi määrata. Kui hea mõte pajusid tundma õppida tuli esimest korda alles nüüd, siis võiks põõsa/puu, millelt lehtedega oksad määramiseks võtate, kohe ka tähistada (nööriga, traadiga vms., mis talvele vastu peab), et järgmisel kevadel temalt urbadega oksi saada.

Õige oks õigelt pajult. Nagu kevadelgi, tuleks võtta vähemasti 30 sentimeetri pikkune oks. Seda võib teha kuni ajani, mil lehed enam oksa küljes ei püsi ja rohelist värvi kaotama hakkavad. Ainult vesivõsu järgi ei saa alati täpselt liiki määrata, seetõttu oleks otstarbekas võtta samalt pajult ka mõni vanem lühivõrsetega oks. Veel võiks lisada tüki koort mõnelt vanemalt oksalt koos selle aluse puiduga, millelt koore eemaldamisel saab kontrollida pikiharjade ehk nn. rõõnete olemasolu (vt. fotot!). Rõõned ongi need, mis mõne pajuliigi okstest pilli ei lase teha: hoiavad kevadel koort kinni ega lase pillitoru tervelt maha võtta. Pole ehk ka liigne meelde tuletada, et oksad olgu ikka ühelt ja samalt pajult (pajuvõsas askeldades võib kergesti eksida!). Jälgige sedagi, et lehed ei oleks kahjuritest väga puretud, sest sedapuhku ei ole meie eesmärk teha herbaariumi putukakahjustustest või seenhaigustest.

Kindlasti tuleb kirjutada korralik etikett leiuandmetega (hea, kui saab muu hulgas kirja, kas oksad on põõsalt või puult ja ka selle ligikaudne kõrgus). Kui samalt pajult sai võetud ka kevadine õitsev oks, siis on lihtsam: andmed on sel juhul kahe kogumise peale samad, ainult kogumise kuupäev tuleb nüüd teine.

Mis liiki mu paju on? Pärast seda, kui olete lehtedega oksa ajalehtede vahel vajutuse all kuivatanud, võite panna ühelt pajult korjatu kokku. Kui see pole suurte okste tõttu võimalik, siis kontrollige, et mõlema juures oleks etiketil märge teise samasse komplekti kuuluva oksa olemasolu kohta. Kui on vähimgi kahtlus, et mitmest kohast eri aegadel kogutud okste numbrid või muud salamärgid võisid segamini minna, ehk teisisõnu – kui te pole päris kindel, et kevadine oks on ikka selleltsamalt pajult, siis lisage see kahtlus märkusena. Parima seni ilmunud pajude määraja on koostanud Heljo Krall ja Linda Viljasoo neli aastakümmet tagasi [6].

Kui teil ei õnnestu pajule määrajate abil ise liiginimetust leida või soovite oma määrangut kontrollida, siis tuleks kogutud ja kuivatatud oksad koos etiketiga panna ajalehtede vahel mappi või siduda pappide vahele ja toimetada asjatundjate kätte: Tartus võiks viia Tartu ülikooli botaanikamuuseumi (Lai tn. 40, telefon 737 6233), Tallinnas loodusmuuseumi (Toompuiestee 26, telefon 6 603 327. Kindlasti olgu juures koguja nimi ja kontaktandmed.

Kuidas vormistada herbaariumi? Liiki määrata on isegi parem, kui oksad ei ole herbaarlehele kinnitatud. Kui soovite aga siiski vormistada korraliku herbaarlehe, siis on selleks vaja A3 mõõtu tugevamat paberit (sellist, mis kahe käega alumistest nurkadest hoides kahekorra ei vaju). Herbaarlehele oksi korraldades võtke eeskujuks lisatud fotod.

Etikett võib olla ka teistes nurkades kui paremal all, aga kindlasti mitte keset herbaarlehte. Kleepribad sobivad vaid peenemate okste ja leheotste kinnitamiseks, jämedamaid oksi nad enamasti korralikult kinni ei pea. Siin tuleb appi võtta niit ja nõel. Kleepribad peaksid hästi oksa kinnitama, kuid võimalikult vähe varjama, seepärast ei tohiks need olla laiemad kui 0,5 cm ja ulatuma vähemasti 1,5 cm mõlemalt poolt üle kleebitava oksa. Kleepribad asetatakse kleebitavaga risti ja surutakse taimeosa ümber korralikult vastu aluspaberit. Neile, kes tahavad põhjalikumat selgitust herbaariumi valmistamise ja vormistamise kohta, soovitame siin sellekohast kirjandust.

1. Eichwald, Karl jt. 1954. Taimekogud. Juhend taimede korjamiseks ja kuivatamiseks ning taimekogude korraldamiseks. – Abiks Loodusevaatlejale 15.

2. Eilart, Jaan; Masing, Viktor 1966. Taimede kogumine, etikettimine ja kuivatamine. – Müürissepp, Karl (koostaja), Kodu-uurija käsiraamat. Eesti Raamat, Tallinn: 222–228.

3. Jaagomäe, Õie; Peikel, Elisabeth 1972. Valmistame herbaariumi 1. – Eesti Loodus 23 (6): 370–372.

4. Jaagomäe, Õie; Peikel, Elisabeth 1972. Valmistame herbaariumi 2. – Eesti Loodus 27 (7): 443–345.

5. Kivinukk, Anne 1990.Taimede kogumine ja korraldamine herbaariumiks. Eesti Haridusministeerium, Tallinn.

6. Krall, Heljo; Viljasoo, Linda 1965. Eestis kasvavad pajud. – Abiks Loodusevaatlejale 51.