Suve lõpus rabametsas ringi uitavad korilased kahlavad sageli sinikapuhmastes: täisküpsed marjad lausa ootavad korjet. Paraku on sinikatel teenimatult halb kuulsus ja enamik kõnnib neist ükskõikselt mööda.

Sinikas on suvehaljas puitunud vartega püsik, kasvuvormilt kääbuspõõsas. Eesliide kääbus- on mõnevõrra eksitav, sest soodsates kasvuoludes sirguvad sinikavarred isegi kuni meetri pikkuseks.

Botaaniline süsteem reedab sinika sugulust mustikaga: nad mõlemad kuuluvad mustika perekonda. Sinika nimetuse kujunemises on olnud arvatavasti ühtviisi olulised nii küpsete marjade värvus kui ka lehtede toon. Muistses rahvabotaanikas on sinikatel palju nimetusi, neist selgemalt eristub kolm põhirühma. Põhja-Eestis on kõnealuse taime põhinimetus sinikas ja selle kõikvõimalikud teisendid, nagu siniked, sinnikad, sünnikad, sinigad, sinikid, sinakad jne. Lõuna-Eestis seevastu on tuntud sama taime joovikana ja sellest sõnast tulenevate nimetustega, nagu joovikud, joobikad, joovkad, joopikad, jooviked, jobikad, joobikud jne. Hoopis omamoodi on sinikaid nimetatud Lääne-Eesti saartel, kus neid teatakse-tuntakse kui hallikaid, hallakaid, alligeid, halligeid, hallikeid, allikmarju jne. Mõnel pool Eestis on kutsutud sinikaid ka lihtsalt soomarjadeks, samale olemusele viitab ka sinika ladinakeelne liiginimetus Vaccinium uliginosum, kus uliginosum tähendab märjal, niiskel kohal kasvavat.

Sinikas on Eestis üsna tavaline metsataim, eriti sageli leidub neid rabastuvates metsades, rabaservadel ja siirdesoodes. Hästi kasvab sinikas ka metsapõlengualadel, kui niiskusreþiim ja mulla koostis on taimele soodsad. Lõviosa metsas sinikatest huvituvaid inimesi pöörab tähelepanu võimalikule marjasaagile, millele pannakse alus õitsemise ajal mai lõpus ja juuni algul.

Õied on heledad valkjad või roosakad, neid tolmeldavad putukad. Sinikaõied on arvestatavad nektarivaramud, kusjuures nektar eritub juba üsna jahedas. Üks hektar sinikaid võib anda kuni paarkümmend kilo heledat mett.

Sinika vili on mahlarikas mari, mis sisaldab palju tillukesi seemneid. Marjad valmivad juuli lõpupoole, kuid püsivad taimedel sügiseni. Marjade pika säilivuse tagab kaitsev vahakiht, mis katab marju õhukese valkja kirmena. Saagikuselt on sinikas metsamarjana küllaltki arvestatav, keskmine saak küünib kuni 300–400 kiloni hektarilt, rekordsaagi korral võib hektarilt koguda üle tonni marju.

Mida väärtuslikku peidab sinikamari? Kujult on marjad ovaalsed või kerajad, marja kest sinine, kuid viljaliha on üsna hele, kas rohekat, õrnsinakat või roosakat tooni. Teiste metsamarjade kõrval on sinikas võrdlemisi suur: üks kopsakam mari võib kaaluda kuni pool grammi.

Ehkki inimesed tajuvad maitseid erinevalt, tunduvad sinikamarjad enamikule mekilt lääged. Põhjust tuleb otsida sinikate biokeemilisest koostisest: neis on üsna palju suhkruid. Olenevalt küpsemise aja ilmadest ja marjade kuivainesisaldusest võib suhkrute osakaal valminud viljades küündida 5–7 protsendini. Magususele aitab kaasa ka suhkrute koostis: valminud marjades on ülekaalus peamiselt glükoos ja fruktoos.

Teine põhjus, miks sinikad maitselt paljudele imalatena tunduvad, peitub orgaaniliste hapete vähesuses. Ehkki nimeliselt on sinikate happebukett üsna rikkalik – sisaldab sidrun-, bensoe-, oblik- ja õunhapet –, küünib hapete koguhulk kõigest protsendi-poolteiseni. Just suhkrute ja hapete omavaheline vahekord määrabki selle, kas me tajume marjadel rohkem magusat või haput. Ka parkaineid on sinikates võrdlemisi vähe, seegi võimendab nende lääget maitset.

Mikrotoitainetest väärivad sinikate puhul mainimist askorbiinhape ja bioflavonoidid. Vitamiin C sisalduselt on sinikad metsamarjade edetabelis üsna esirinnas: sajagrammine marjaports sisaldab kuni sada milligrammi askorbiinhapet. Just vitamiin C rohkuse tõttu on põhjamaade rahvad kasutanud sinikaid skorbuuti ennetavana. Sinikates on arvestatavalt ka kasuliku toimega looduslikke antioksüdante – bioflavonoide. Eriti peaks rõhutama kvertsiini üsna suurt sisaldust.

Mikroelementidest on sinikates rauda, vaske, mangaani, koobaltit ja tsinki, mineraalühenditest kaaliumi- ja magneesiumisooli.

Mida sinikatega teha? Raviotstarbel on sinikaid kasutatud selleks, et alandada palavikku, leevendada põletikke ning stimuleerida seedenõrede eritumist. Nagu mustikaid, soovitatakse ka sinikaid süüa diabeedi korral. Purustatud marjadest tehtud mähiseid on põhjamaade rahvad kasutanud nahahaiguste raviks, sest sinikatel on nõrk bakteritsiidne toime.

Mõnel pool on kuivatatud sinikavartest ja lehtedest keedetud ka raviteed, mida tarvitati palaviku ja liigesevalude vastu.

Enne õitsemist kogutud lehtedega sinikavõrseid on ammustel aegadel kasutatud värvitaimedena: olenevalt keskkonna pH väärtusest saadi kas samblarohelist või pruunikat tooni.

Et sinikataimed on küllaltki saagikad ja marju üsna hõlbus korjata, siis võiks teha neist senisest rohkem hoidiseid. Sinikate suurim miinus seejuures on lääge maitsevarjund, häirib ka marjade vesisus: kuivainet on sinika viljades kõigest kümnendiku jagu algkaalust. Ent hästi sobivad nad seguhoidisteks koos happerikaste ja tihkemate viljadega: sinikad annavad ilusa värvuse ja suhkrurikkuse, teine pool tagab orgaanilised happed ja hoidise sobiva konsistentsi. Sinikaid tasub panna kokku hapude õunte, punaste sõstarde, rabarberi, mustikate ja ebaküdooniaga. Koos teiste viljadega või ilma nendeta saab sinikatest teha mahla, kompotti, keedist, marmelaadi, kisselli või isegi veini.

Lihtne ja biokeemilist koostist säästev viis sinikaid säilitada on sügavkülmutus või kuivatamine. Põhjapiirkondade rahvad kasutavad sinikaid ka värskel kujul: marju lisatakse jämejahvatatud rukkijahust pudrule, samuti kohupiimatoitudele. Lapimaal on kuivatatud sinikamarju lisatud liha-, kala- ja piimaleemele ning männimähast tehtud roogadele.

Kellele sobivad, kellele mitte? Nagu eespool juba mainitud, tunneb eesti rahvasuu sinikaid ka joovikate nime all. Joovastavale toimele viitavate sünonüümnimetustega on sinikaid õnnistatud ka paljudes teistes keeltes. Viite tõttu joovastavale toimele peab osa kartlikke inimesi sinikaid ekslikult suisa mürgiseks. Tegelikult pole nad ei mürgised ega joovastava toimega. Millest siis selline teenimatu kuulsus?

Kui kuumal suvepäeval sinikaid korjates tekib halb enesetunne, siis pole süüdi mitte sinikad, vaid võib-olla hoopis samas kasvav sookail: sinikate ja sookailude vahel kahlav inimene hingab paratamatult sisse sookailust lenduvaid eeterlikke õlisid. Kui aga ebameeldivustunne avaldub metsast koju toodud sinikate söömisel, siis on tõenäoliselt põhjus ülitundlikkuses mingi selle marja biokeemilise koostiosa suhtes. Need inimesed ei saa sinikaid kas üldse toiduks tarvitada või peavad seda tegema piiratud kogustes.

Ebatüüpiline vastusreaktsioon värskete sinikate söömisele võib tugevneda ka seoses mõne eelnevalt tarbitud toiduainega. Samas on huvitav seegi, et enamasti ilmnevad vaevused siis, kui on söödud värskeid sinikaid, marjadest tehtud hoidised aga tavaliselt probleeme ei tekita.

Põhjamaades on liikvel ka arusaam, et vaevused sinikate söömisel kujunevad marjadel parasiteeriva seene Monilia megalospora ainevahetusjääkidest ja seetõttu soovitatakse mitte süüa ka osalise seenkahjustusega marju: need on välimuselt kergelt kärbatanud.

Ammuste aegade pelutavad kuuldused. Paljuski põhineb ebaõiglane suhtumine sinikatesse ammustel rahvapärimuslikel väärarusaamadel, mida on põlvest põlve edasi antud. Näiteks paljudes Soome piirkondades ei ole sinikaid üldse söödud, veelgi enam – seda marja on peetud suisa ebatervislikuks: pidavat põhjustama sööjatel peavalu ja peapööritust. Seevastu paljudel Rootsi aladel on sinikaid sajandite vältel söödud mingite eelarvamusteta.

Et meilgi pole sinikatesse just kõige soosivamalt suhtutud, tõestavad mõned nopped vanemast kirjandusest. “Eesti entsüklopeedia” VI köites (1936) on märksõna palukad kirjelduses tutvustatud kolme liiki: sinikat, pohla ja mustikat; ühtlasi on lisatud, et kahe viimase marjad on söödavad ja seega majandusliku tähtsusega. Kaudse järelduse sellest tekstist võib igaüks ise teha.

Veelgi vastuolulisem pilt sinikatest kujuneb Tõnis Leisneri loost 1940. aasta Eesti Looduse esinumbris. Sinikaid käsitleva lõigu alustuseks tõdeb autor, et neid marju on Tallinna turgudel tihti müügil, kuid perenaised neid sageli ei osta. Rahvas suhtub sinikatesse autori andmetel üsna erimoodi: ühed peavad neid mürgisteks, teised mitte. Sageli kuuldub, et sinikad kutsuvad esile peapöörituse ja oksendamise. Autor tutvustab ülevaates ka teiste maade uurijate kogemusi sinikate mõjust inimorganismi talitlusele. Ühe saksa uurija andmetel põhjustavat suurtes kogustes söödud sinikad peapööritust, nägemishäireid ja isegi halvatusetaolisi nähte. Seevastu Leedust saadud andmeil tumestavat sinikad meeli, võtvat jalgadel kõikuma ja kutsuvat esile une. Ülevaate lõppedes tõdeb autor humoorikalt, et vähemasti sinikatest veini valmistajaid peaks nende võimalik uimastav toime rõõmustama.

1.

Leisner, Tõnis 1940. Loodusandide rahvapärastest kasutusviisidest. – Eesti Loodus 8 (1): 31–41.

2. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele selts, Tallinn: 643–645.