2006/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/8
Mittejoovastad joovikad

Suve lpus rabametsas ringi uitavad korilased kahlavad sageli sinikapuhmastes: tiskpsed marjad lausa ootavad korjet. Paraku on sinikatel teenimatult halb kuulsus ja enamik knnib neist kskikselt mda.

Sinikas on suvehaljas puitunud vartega psik, kasvuvormilt kbuspsas. Eesliide kbus- on mnevrra eksitav, sest soodsates kasvuoludes sirguvad sinikavarred isegi kuni meetri pikkuseks.

Botaaniline ssteem reedab sinika sugulust mustikaga: nad mlemad kuuluvad mustika perekonda. Sinika nimetuse kujunemises on olnud arvatavasti htviisi olulised nii kpsete marjade vrvus kui ka lehtede toon. Muistses rahvabotaanikas on sinikatel palju nimetusi, neist selgemalt eristub kolm phirhma. Phja-Eestis on knealuse taime phinimetus sinikas ja selle kikvimalikud teisendid, nagu siniked, sinnikad, snnikad, sinigad, sinikid, sinakad jne. Luna-Eestis seevastu on tuntud sama taime joovikana ja sellest snast tulenevate nimetustega, nagu joovikud, joobikad, joovkad, joopikad, jooviked, jobikad, joobikud jne. Hoopis omamoodi on sinikaid nimetatud Lne-Eesti saartel, kus neid teatakse-tuntakse kui hallikaid, hallakaid, alligeid, halligeid, hallikeid, allikmarju jne. Mnel pool Eestis on kutsutud sinikaid ka lihtsalt soomarjadeks, samale olemusele viitab ka sinika ladinakeelne liiginimetus Vaccinium uliginosum, kus uliginosum thendab mrjal, niiskel kohal kasvavat.


Sinikas on Eestis sna tavaline metsataim, eriti sageli leidub neid rabastuvates metsades, rabaservadel ja siirdesoodes. Hsti kasvab sinikas ka metsaplengualadel, kui niiskusreiim ja mulla koostis on taimele soodsad. Lviosa metsas sinikatest huvituvaid inimesi prab thelepanu vimalikule marjasaagile, millele pannakse alus itsemise ajal mai lpus ja juuni algul.

ied on heledad valkjad vi roosakad, neid tolmeldavad putukad. Sinikaied on arvestatavad nektarivaramud, kusjuures nektar eritub juba sna jahedas. ks hektar sinikaid vib anda kuni paarkmmend kilo heledat mett.

Sinika vili on mahlarikas mari, mis sisaldab palju tillukesi seemneid. Marjad valmivad juuli lpupoole, kuid psivad taimedel sgiseni. Marjade pika silivuse tagab kaitsev vahakiht, mis katab marju hukese valkja kirmena. Saagikuselt on sinikas metsamarjana kllaltki arvestatav, keskmine saak knib kuni 300400 kiloni hektarilt, rekordsaagi korral vib hektarilt koguda le tonni marju.


Mida vrtuslikku peidab sinikamari? Kujult on marjad ovaalsed vi kerajad, marja kest sinine, kuid viljaliha on sna hele, kas rohekat, rnsinakat vi roosakat tooni. Teiste metsamarjade krval on sinikas vrdlemisi suur: ks kopsakam mari vib kaaluda kuni pool grammi.

Ehkki inimesed tajuvad maitseid erinevalt, tunduvad sinikamarjad enamikule mekilt lged. Phjust tuleb otsida sinikate biokeemilisest koostisest: neis on sna palju suhkruid. Olenevalt kpsemise aja ilmadest ja marjade kuivainesisaldusest vib suhkrute osakaal valminud viljades kndida 57 protsendini. Magususele aitab kaasa ka suhkrute koostis: valminud marjades on lekaalus peamiselt glkoos ja fruktoos.

Teine phjus, miks sinikad maitselt paljudele imalatena tunduvad, peitub orgaaniliste hapete vhesuses. Ehkki nimeliselt on sinikate happebukett sna rikkalik sisaldab sidrun-, bensoe-, oblik- ja unhapet , knib hapete koguhulk kigest protsendi-poolteiseni. Just suhkrute ja hapete omavaheline vahekord mrabki selle, kas me tajume marjadel rohkem magusat vi haput. Ka parkaineid on sinikates vrdlemisi vhe, seegi vimendab nende lget maitset.

Mikrotoitainetest vrivad sinikate puhul mainimist askorbiinhape ja bioflavonoidid. Vitamiin C sisalduselt on sinikad metsamarjade edetabelis sna esirinnas: sajagrammine marjaports sisaldab kuni sada milligrammi askorbiinhapet. Just vitamiin C rohkuse tttu on phjamaade rahvad kasutanud sinikaid skorbuuti ennetavana. Sinikates on arvestatavalt ka kasuliku toimega looduslikke antioksdante bioflavonoide. Eriti peaks rhutama kvertsiini sna suurt sisaldust.

Mikroelementidest on sinikates rauda, vaske, mangaani, koobaltit ja tsinki, mineraalhenditest kaaliumi- ja magneesiumisooli.


Mida sinikatega teha? Raviotstarbel on sinikaid kasutatud selleks, et alandada palavikku, leevendada pletikke ning stimuleerida seedenrede eritumist. Nagu mustikaid, soovitatakse ka sinikaid sa diabeedi korral. Purustatud marjadest tehtud mhiseid on phjamaade rahvad kasutanud nahahaiguste raviks, sest sinikatel on nrk bakteritsiidne toime.

Mnel pool on kuivatatud sinikavartest ja lehtedest keedetud ka raviteed, mida tarvitati palaviku ja liigesevalude vastu.

Enne itsemist kogutud lehtedega sinikavrseid on ammustel aegadel kasutatud vrvitaimedena: olenevalt keskkonna pH vrtusest saadi kas samblarohelist vi pruunikat tooni.

Et sinikataimed on kllaltki saagikad ja marju sna hlbus korjata, siis viks teha neist senisest rohkem hoidiseid. Sinikate suurim miinus seejuures on lge maitsevarjund, hirib ka marjade vesisus: kuivainet on sinika viljades kigest kmnendiku jagu algkaalust. Ent hsti sobivad nad seguhoidisteks koos happerikaste ja tihkemate viljadega: sinikad annavad ilusa vrvuse ja suhkrurikkuse, teine pool tagab orgaanilised happed ja hoidise sobiva konsistentsi. Sinikaid tasub panna kokku hapude unte, punaste sstarde, rabarberi, mustikate ja ebakdooniaga. Koos teiste viljadega vi ilma nendeta saab sinikatest teha mahla, kompotti, keedist, marmelaadi, kisselli vi isegi veini.

Lihtne ja biokeemilist koostist sstev viis sinikaid silitada on sgavklmutus vi kuivatamine. Phjapiirkondade rahvad kasutavad sinikaid ka vrskel kujul: marju lisatakse jmejahvatatud rukkijahust pudrule, samuti kohupiimatoitudele. Lapimaal on kuivatatud sinikamarju lisatud liha-, kala- ja piimaleemele ning mnnimhast tehtud roogadele.


Kellele sobivad, kellele mitte? Nagu eespool juba mainitud, tunneb eesti rahvasuu sinikaid ka joovikate nime all. Joovastavale toimele viitavate snonmnimetustega on sinikaid nnistatud ka paljudes teistes keeltes. Viite tttu joovastavale toimele peab osa kartlikke inimesi sinikaid ekslikult suisa mrgiseks. Tegelikult pole nad ei mrgised ega joovastava toimega. Millest siis selline teenimatu kuulsus?

Kui kuumal suvepeval sinikaid korjates tekib halb enesetunne, siis pole sdi mitte sinikad, vaid vib-olla hoopis samas kasvav sookail: sinikate ja sookailude vahel kahlav inimene hingab paratamatult sisse sookailust lenduvaid eeterlikke lisid. Kui aga ebameeldivustunne avaldub metsast koju toodud sinikate smisel, siis on tenoliselt phjus litundlikkuses mingi selle marja biokeemilise koostiosa suhtes. Need inimesed ei saa sinikaid kas ldse toiduks tarvitada vi peavad seda tegema piiratud kogustes.

Ebatpiline vastusreaktsioon vrskete sinikate smisele vib tugevneda ka seoses mne eelnevalt tarbitud toiduainega. Samas on huvitav seegi, et enamasti ilmnevad vaevused siis, kui on sdud vrskeid sinikaid, marjadest tehtud hoidised aga tavaliselt probleeme ei tekita.

Phjamaades on liikvel ka arusaam, et vaevused sinikate smisel kujunevad marjadel parasiteeriva seene Monilia megalospora ainevahetusjkidest ja seetttu soovitatakse mitte sa ka osalise seenkahjustusega marju: need on vlimuselt kergelt krbatanud.


Ammuste aegade pelutavad kuuldused. Paljuski phineb ebaiglane suhtumine sinikatesse ammustel rahvaprimuslikel vrarusaamadel, mida on plvest plve edasi antud. Niteks paljudes Soome piirkondades ei ole sinikaid ldse sdud, veelgi enam seda marja on peetud suisa ebatervislikuks: pidavat phjustama sjatel peavalu ja peapritust. Seevastu paljudel Rootsi aladel on sinikaid sajandite vltel sdud mingite eelarvamusteta.

Et meilgi pole sinikatesse just kige soosivamalt suhtutud, testavad mned nopped vanemast kirjandusest. Eesti entsklopeedia VI kites (1936) on mrksna palukad kirjelduses tutvustatud kolme liiki: sinikat, pohla ja mustikat; htlasi on lisatud, et kahe viimase marjad on sdavad ja seega majandusliku thtsusega. Kaudse jrelduse sellest tekstist vib igaks ise teha.

Veelgi vastuolulisem pilt sinikatest kujuneb Tnis Leisneri loost 1940. aasta Eesti Looduse esinumbris. Sinikaid ksitleva ligu alustuseks tdeb autor, et neid marju on Tallinna turgudel tihti mgil, kuid perenaised neid sageli ei osta. Rahvas suhtub sinikatesse autori andmetel sna erimoodi: hed peavad neid mrgisteks, teised mitte. Sageli kuuldub, et sinikad kutsuvad esile peaprituse ja oksendamise. Autor tutvustab levaates ka teiste maade uurijate kogemusi sinikate mjust inimorganismi talitlusele. he saksa uurija andmetel phjustavat suurtes kogustes sdud sinikad peapritust, ngemishireid ja isegi halvatusetaolisi nhte. Seevastu Leedust saadud andmeil tumestavat sinikad meeli, vtvat jalgadel kikuma ja kutsuvat esile une. levaate lppedes tdeb autor humoorikalt, et vhemasti sinikatest veini valmistajaid peaks nende vimalik uimastav toime rmustama.


1.

Leisner, Tnis 1940. Loodusandide rahvaprastest kasutusviisidest. Eesti Loodus 8 (1): 3141.

2. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused. Emakeele selts, Tallinn: 643645.



URMAS KOKASSAAR
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet