Seekordne põhilugu võib tunduda üsnagi libedale teele minekuna – nagu üldteada, suudavad advokaadid seadusi tõlgendada nii, nagu parasjagu vajalik. Lähtutakse varasematest kohtulahenditest, millest näiteks üks kaitseb loomi nende ilu pärast, teine aga lubab hiiemäele ehitada kasvõi bordelli (eks ikka samuti ilu pärast). Nagu ebamäärastes “üldistes� huvides parasjagu tulusam.

Kohtulahendid põhinevad suuresti ekspertide tööl. “Juhul kui ala on tõesti ökoloogiliselt nii väärtuslik, et see tuleks objektiivsete teaduslike kriteeriumide järgi (nagu nõuab loodusdirektiiv) kaitse ala võtta, ei ole muudel kaalutlustel – sport ja vaba aja veetmine ning nendega seotud majanduslik kasu – antud asjas üldse mingit kaalu. Otsuste langetamisel on siinjuures oluline üksnes see, et säiliks rohuneppidele vajalik keskkond.� Kõlab nagu iga loodusesõbra paleus? Küllap see nii olekski, kui üks selle väite aluseid, “objektiivsed teaduslikud kriteeriumid� poleks tegelikkuses vahel üsnagi ebaobjektiivne.

Usun ennast ja kolleege ekspert-arvajaid lähtuvat ikka oma paremast teadmisest, mitte töö tellija või kinnisvaraomaniku survest. Võibolla on näiteks mulle sattunud nii väheolulised golfiväljakud ja asfaltbetoonitehased, kus töö tellijal on odavam survet mitte avaldada. Mulle on küll tehtud ettepanek kirjutada aruandesse “golfiväljaku ehitamine välistatud� asemele “ golfiväljaku ehitamine pole ilmselt kõige parem lahendus�, et mitte juba pehmeksräägitud golfiväljaku investorit ära kohutada. Muidugi ei saa eitada kompromisside võimalikkust ja vajalikkust, kuid sageli jääb ikkagi vaid kaks võimalust: kas rajatis tuleb või mitte, sest natukene tehast või pisut prügimäge kaitsealuste taimede vahele pole lihtsalt võimalik paigutada.

Siinkohal tuleb vägisi meelde kolleegi intervjuu ühe kliimauurijaga, kes kõigepealt küsis: kumba tahate, kas räägin kliima soojenemisest või jahtumisest? Rangelt teaduslikult lähtudes polegi see ehk nii konjukturistlik: osad faktid toetavad ju üht arvamust, teised teist. Ainult küsimus tekib tõlgendamisest ning mille õigustamiseks neid hinnanguid siis tegelikult kasutatakse?

Mida siis üldse looduskaitses uskuda või kuidas keskkonda õiguslikult kaitsta? Küllap on ekspertidelgi omad kontrollijad. Eeskätt kolleegid: ei saa lubada endale sellist tööd, et teine ekspert tunnistab selle valeks. Usun, et teadlikult valetavaid eksperte lihtsalt ei leia. Paraku saab võimalikke keskkonnamõjusid alati erinevalt ennustada ka faktidele tuginedes ning seetõttu ongi kõige mõistlikum juhinduda ettevaatusprintsiibist. Parem karta, kui hiljem ulatuslikku keskkonnamõju kahetseda.