Eesti on oma asendi ja loodusolude poolest parasjagu mitmekülgne. Sellele rikkusele toetudes oleme end päris mitme nimega kutsunud: küll metsarahvas, siis maa- ja loodusrahvas, mõnikord soorahvaski, kindlasti ka mere- või rannarahvas.
Linnarahvas tegelikult ka, kuigi julgen arvata, et pigem sellega ei uhkustata. Hinge põhjani linnainimene on ju (maa)elukauge, ei ta julge metsa ega sohu astuda, pelgab pimedust ega talu looduse vaikust või kajakate kriiskamist mererannal. Usun, et sedasorti linnainimesi on siiski eestlaste hulgas vähe. Kas või väikegi põliseestlaslik alge tunda ja teadvustada end metsa-, loodus- või rannarahvana on meis ikka olemas.
Eesti Looduse viimaste aastate erinumbrite seast leiab meie kui metsarahva olemusest killukesi 2008. aasta novembrinumbrist. Mets katab eestlaste kodumaast umbes poole ja juba sellepärast on nimetus „metsarahvas” õigustatud.

Soodele, õigemini sooradadele sai tähelepanu pööratud alles hiljaaegu: oktoobrikuus. Soode uurimisel peatuti aga palju pikemalt mulluses septembrinumbris. Usutluses Ann Marvetiga on kõne all 1960. aastate lõpus vallandunud soodesõda: soode lausaline kuivendus ei mahtunud toona enam paljude eestlaste hinge. Selline äge vastuhakk näitab selgesti, et sood on meile olulised olnud läbi aegade, ka praegusajal. Nende puhul ei köida pelgalt loodusväärtus, vaid oma vägi on kultuurilool ja uskumustel, esivanemate suhetel soodega.
Ka merega on lood samasugused. Meil on pikk rannajoon, hulgaliselt saari ja laidusid, seepärast kujunenud ka omamoodi suhted ning seosed veteväljaga. Sedapuhku käsitleme ajakirjaveergudel eestlasi kui mere- või rannarahvast.
Kuigi Läänemerest rääkides lähevad mõtted kõigepealt teravatele aruteludele ja keskkonnaprobleemidele – merealustele kaablitele, torujuhtmetele, sildadele, kiirlaevalainetele, naftaõnnetustele jms. –, ei pälvi need teemad sel korral taotluslikult kuigi palju tähelepanu. Seekord on vaatluse all eelkõige merepärimus ja mereloodus. Lugeda saab tillukestest olevustest, kes mahuvad elama veepiisa sisse ehk taim- ja loomhõljumist: nendest, „kes on loodud hulkuma ja triivima”, kui lähtuda otsetõlkest kreeka keelest. Sellest, et Läänemeri pakub teadlastele lõpmata palju tööd, kõneleb Henn Ojaveer. Loodust kompavaid teemasid on veelgi.

Rannarahva aja- ja kultuurilukku ning aegade vältel kujunenud traditsioonidesse heidavad pilgu Marju Kõivupuu, Valdeko Palginõmm ja Tiina Peil. Mere ja inimese läbisaamist, rannarahva tõekspidamisi ja nende eluringi kajastavates vanades mälestustes on palju selliseid mõttekäike, mida järgitakse tänapäevalgi ja küllap ka tulevikus.