Põhja-Baltikumi nüüdisaegsete ja ka vanade rannamoodustiste hulgas leidub paiguti võimsaid rahnukogumeid. Nende levikut pole võimalik seletada ainult tormilainetusega. Isegi erakordselt tugevad tormilained ei suuda paigast nihutada kümnete või sadade kilode raskusi rändkive ega -rahne. Kuidas nad siis on sinna saanud?

Esmane kivirahnude kuhjumise eeldus on kivirikka moreeni laialdane levik meie rannikualadel ja aktiivne tormilainetus. Rahnude ja munakate sisaldus moreenis on üle 30%. Moreenisette (moreenirandade) intensiivsel murrutusel toimub selle valikuline erosioon. Murrutuse käigus kannavad tugevad lained eemale merepõhjale moreeni kõige peenemad, savikad osised, millest kujunevad põhjasetted.
Väike kogus liiva kantakse tavaliselt naaberaladele, kus rannajoone sopikestes kujunevad väheaktiivsed liivarannad, nn. taskurannad, kust rannaliival pole neemikute või muude takistuste tõttu edasipääsu piki rannajoont. Kruus ja veerised moodustavad samas murrutusrannas väheulatuslikke rannavalle. Kõige jämedam ja üksiti raskeim moreeni koostisosa – munakad ja rahnud – jäävad aga paigale rannajoone lähiümbrusesse, kujundades seal nn. murrutussillutise.
Piirkondades, kus moreeni paksus on suhteliselt õhuke, paiknevad sellest välja pestud rahnud vahetult vanemate setete, näiteks lubjakivide pealispinnal. Neis piirkondades võib mitmel pool paesel rannal lausa sirge rivina näha rahnuvöötmeid, mis kulgevad rannajoonega rööbiti. Paiguti leiame suuri rahne ka paeklibust rannavallide peal mitme meetri kõrgusel ja kümneid meetreid rannajoonest maa pool.

Rahnukogumite rohkus iseloomustab ka rannalähedast merepõhja. Selline paljude kiviste madalate ja karidega rannikumeri kujutab tõsist ohtu hooletutele ja väheste kogemustega paadimeestele.
Rahnukogumite ja ka üksikute suurte rahnude sattumine rannale tormilainete mõjupiirkonda ei ole tavapärane tormilainetuse mõju. Seda saab seletada vaid mere ajujää ehk triivjää tegevusega rannikul [5]. Protsess on iseenesest lihtne: kivid jäävad ajujää liikumisteele ette ning jää surve kuhjab need rannale. Rahne liigutades kobestatakse üksiti rannalähedast merepõhja ja ranna setteid, nõrgendades niiviisi nende vastupanuvõimet purustavatele tormilainetele.

Eesti rannikul, nagu ka mitmel pool mujal Läänemere põhjaosas, on nii mõnelgi aastal tohutu hulk merejääd kuhjunud rannalähedases meres, aga ka vahetult rannal. Autori varasemad uuringud randa lükatud ajujääst kuhjunud jäämägede ehituse ja kujunemistingimuste kohta pärinevad 1957. aasta jaanuarist, kui Pärnu lahe sopis liivase supelranna piires moodustusid kuni 15 meetri kõrgused jääkuhjatised (# 1).
Sellised võimsad jääkuhjatised tekkisid eriti tugeva lõunakaarte tormiga talve algul paari tunniga, kui jääkate polnud veel paks ega tugev. Pärnu lahe päras, liivase supelranna piires on veealune rannanõlv väga lauge, mitme lauskja veealuse liivavalliga. Just need vallid olid takistused, mille kohal hakkas jää liikumine pidurduma ja jääkuhjatised kujunema. Sama nägime ka tänavu kevadel Läti rannikul Vidzeme piirkonnas (# 2).
Seal, kus jää kuhjumine ja liikumine oli olnud eriti intensiivne, murdsid jääkeeled kohati jääkuhjade vahelt läbi ja ohustasid oma liikumisteel Pärnu ranna hooneid (# 3). Selliselt kujunenud jääkuhjatised purustasid mitu kergemat rannarajatist, kannatada said ka mõned puud. Õnneks tol korral midagi hullemat ei juhtunud ja jää peatus vahetult hoonete vundamendi ees.
Rannale liikunud jää haaras merepõhjast kaasa ka sealset liiva, mis hiljem kevadel välja sulades kattis jääkuhilaid ja takistas jää kiiret sulamist. Väljasulanud liiv moodustas rannale ajutisi liivavallikesi.
Pärnu lahes on ka hiljem korduvalt tekkinud eri suurusega jääkuhjatisi. Näiteks sama lahe idarannikul Valgerannas kujunenud jääkuhjatised tungisid nelja-viie meetri kõrguste rannaluidete harjadele, purustades seal kasvavaid mände.

Merejää on sel viisil sageli kuhjunud ka Soome lahe lõunarannikul Narva ja Tallinna lahes, samuti mitmel pool mujal. Näiteks 1968. aastal tungis triivjää Tallinna lahes mitmes kohas üle kaitsva kaldarinnatise, purustades selle metallpiiret (# 4).
Tallinna lahest pärinevad ka esimesed teadaolevad andmed jääkuhjatiste või „jäämägede” kohta baltisaksa geoloogi Alexander von Keyserlingi kirjutisest [2]. Keyserling on artiklis kirjeldanud jääkuhjatiste teket ööl vastu 3. veebruari (vkj.) 1863. aastal, ning toonud sellest sündmusest ka ühe rüsijää valli joonise (# 5). Sellel on hästi näha kaks suurt merepõhjast välja lükatud rahnu umbes kolme meetri kõrguse valli peal.

Arvukate randa lükatud suurte rahnudega puutusin esimest korda kokku 1958. aastal, kui kogusin Muhu saarel ja selle lähiümbruses diplomitöö jaoks materjali. Tol korral näitasid kohalikud randlased mulle suuri rahne, mis pidid kui mitte just igal aastal, siis sageli teist külge pöörama [4]. Oma silmaga nägin suurte rahnude randa sõitmise jälgi mitmel pool saare rannikul. Selliseid jälgi võib sageli leida mitmest Eestimaa rannast (# 6).
Kõige suurema elamuse valmistas Muhu looderannikul paikneva Kõinastu laiu paeklibuvallidest rand. Selle jalamile, aga ka vallide sisse, selle peale ja isegi taha oli ajujää lükanud hulgaliselt suuri rahne.
Samas paigas 2004. aastal uuesti käies võisin oma suureks rõõmuks klibuvallidel näha juba aastakümneid tagasi tuttavaks saanud pilti. Oli ilmne, et üsna hiljuti oli klibuvalli piiresse lükatud uusi suuri rändrahne (# 7). Küllap on selle väikesaare/laiu klibuvallidega looderand millegi poolest soodne ajujääle.

Üks viimaseid detailsemaid uuringuid [5] mere ajujää mõjust randade ehitusele ja arengule pärineb 1997. aasta kevadsuvest Saaremaa põhjarannikul Paastes. Piirkond oli huvitav seepoolest, et merejää oli loodetuulte mõjul tunginud ligi saja meetri kaugusele rannajoonest üle lauge ja kamardunud randla rannamännikusse, seda tugevasti räsides ja puid langetades (# 8). Merejää purustava tegevuse jäljed ilmnesid selgesti alles kevadsuvel pärast jääkuhjatiste sulamist (# 9). Siis selgus, et paiguti oli rannajoone lähiümbrusest metsaservale lükatud ka rahne ja põhjasetteid.
Samas piirkonnas, Jõiste puhkerannas, ründas ajujää randa tänavu kevadel. Ajujää kuhilad jäid napilt pidama puidust hoone trepi ees. Samal ajal tungisid supelranna vahetus läheduses jääkeeled rannaäärsele maanteele nii, et seda tuli buldooseriga jääst puhastada, et tee sõidukõlblikuks teha.
2011. aasta oli jääkuhjatiste kujunemise seisukohalt üldse üsna viljakas, eriti Lääne Eestis. Teadaolevalt kuhjusid ulatuslikumad jäämäed Kihnu majaka ümbruses (# 10), Kuivastu sadama alal (# 11) ja tõenäoliselt mitmel pool mujalgi. Tänavune aasta oli rüsijää vormide kujunemise seisukohalt üks viimaste aastakümnete aktiivsemaid.

tekstikast
Ajujää, mis tungib rannale ja kuhjub jäämägedeks, haarab tavaliselt rannalähedaselt merepõhjalt kaasa setteid ja kuhjab need ebakorrapäraste pinnavormidena rannale. Randa tungivad jääkeeled võivad liigutada ka üksikuid suuri, üle meetrise läbimõõduga rahne ja kuhjata need kokku nii rannalähedasel merepõhjal kui ka rannas (# 12). Väiksemad rahnud ladestatakse rannajoone ümbrusesse vallideks või kuhilateks.
Selliseid üksikute suurte rahnude liigutamise jälgi saab hästi jälgida kevaditi paguvee ajal pärast merejää sulamist, kui laugel merepõhjal paljastuvad rahnude rändamisest põhjustatud mitmekümne, isegi üle saja meetri pikkused sügavad vaod. Kohati lükkab jää randa rahne koos kruusa-veeristikuga ja kuhjab need rannajoone ümbrusesse ajutisteks vallideks, millest hilisem tormilainetus veelgi murrutades peenese välja peseb. Nõnda võivadki moodustuda rahnukogumid, mõnikord lausa sirgjoonelised vallide read (# 13).
Pole päris üheselt selge, millisest sügavusest ajujää üksikuid rahne välja tõukab. Veealuste uurimistööde käigus Muhu kirderannikul Pulli panga rannalähedases meres oleme näinud rahnude liikumise jälgi rannalähedasel merepõhjal paljanduval moreenil kolme-nelja meetri sügavusel. Nende vagude pikkus oli vahemikus 5–10 meetrit ning laius ja sügavus umbkaudu meeter. Seega pidid need rannalähedaselt merepõhjalt välja kangutatud rahnud olema märkimisväärselt suured.
Rannas, näiteks Vormsi läänerannikul, Saaremaal Tagalahe kagurannal ja mujalgi, kus olid paljandunud lubjakivid, leidus suurte rahnude kogumeid, mis olidki tõenäoliselt sealsamas rannalähedaselt merepõhjalt moreenist välja tõugatud. Kirjandusest on teada, et Botnia lahe rannikul on jää seesuguseid rahne välja tõuganud veelgi suuremast sügavusest.

Jäämägede kujunemise seaduspärasusi tuleks kindlasti edasi uurida. Praegu pole vaatlus- ega mõõtmisandmed jääkuhjatiste kujunemistingimuste ega aja kohta piisavad, et kirjeldada selgeid seoseid, või on nad koguni osaliselt teineteisele vasturääkivad [1, 3, 5]. Seniste andmete põhjal on jäämägede kujunemistingimused, sh. kliimaolud, olnud väga mitmekesised. Nii kujunesid Pärnus jäämäed 1957. aastal jääkatte kujunemise algfaasis jaanuaris, Pirita rannas 1967. aastal aga vastupidi: kevadel, jäämineku hakul märtsis.
Edasiste uuringute käigus tuleks täiendada nii hüdroloogilist, klimaatilist kui ka geomorfoloogilist andmebaasi ja täpsemalt kirjeldada olusid kuhjunud jäämägede kujunemise ajal ja kohtades. Pole ka teada, millised tegurid ja eeldused soodustavad selliste jääkuhjatiste kujunemist. Võrdlemisi ulatuslikul merealal kujunenud merejää ju hoopis kaitseb randa.
Igatahes muutub jäämägede võimalike kujunemistingimuste õigeaegne prognoosimine järjest olulisemaks, kuna inimtegevus rannaaladel aina hoogustub ning pealetungiv jää võib inimesi ja hooneid üha enam ohustada.

Kaarel Orviku (1935) on geoloog, Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi teadur.


1. Jaagus, Jaak 2006. Trends in sea ice conditions on the Baltic Sea near the Estonian coast during the period 1949/50–2003/04 and their relationships to large-scale atmospheric circulation. – Boreal Environment Research 11: 169–183.
2. Keyserling, Alexander von 1863. Notiz zur Erklärung des erratischen Phänomens. Mit einem Zusatz von dem Akademiker K. Baer. – Bull. Cl. Phys.-mat. Acad. Sci. St.-Petersb. VI: 191–217.
3. Mardiste, Heino 1999. Ice conditions in the Väinameri and their influence on the traffic between West-Estonian islands and the mainland. – Publ. Inst. Geogr. Univ. Tartuensis 84: 37–42.
4. Orviku, Kaarel et al. 2003. Increasing activity of coastal processes associated with climate change in Estonia. – Journal of Coastal Research 19: 364–375.
5. Orviku, Kaarel et al. 2011. Sea ice shaping the shores. – Journal of Coastal Research SI64: 681–685.
6. Tõnisson, Hannes et al. 2008. Coastal damages on Saaremaa Island, Estonia, caused by the extreme storm and flooding on 9 January 2005. – Journal of Coastal Research 24: 602–614.
7. Oрвику, Kаарел 1965. O накпении валунов на морских берегах Эстонии. – Oкеанология 2 (5): 316–321.

TEKSTIKAST
Ajujää ehk triivjää on tuule ja hoovuste mõjul veekogul liikuv jää, mis on jagunenud osadeks ning triivinud tekkekohast eemale. Kui vaba veepinda on väga vähe, siis nimetatakse sellist ajujääd paakjääks. Ajujääd liigutavad peamiselt tuuled ja hoovused. Ajujää hulka kuuluvad ka jäämäed.
Kinnisjää asub tekkekohas ning on kinnitunud kalda või ranna külge.
Rüsijää on ajujää liikumisel ahelike või vallidena kuhjunud jäämurd, rannale kuhjudes moodustab jäämägesid.