Eestimaa ligikaudu 1500 saart ja pankrannik on meie suurimaid looduslikke rikkusi. Kõige parem ja mugavam on neid väisata meresüstaga, kuna merelt avavad meie loodusrikkused end sootuks teisiti kui maalt või laevapardalt. Kõiki süstamarsruute ei jõua üles lugeda. Vaatame üle eelkõige need, mis sobiksid algajale süstamatkajale.

Süst on kõige kiirem, lainekindlam ja tõhusam mootorita sõiduvahend, millega meie väikesaartele matkata või pankrannikut vaadelda. Aerupaadist on ta kiirem oma kerge ja voolujoonelise kuju tõttu. Kõikidel meresüstamudelitel on kuivkambrid, mis hoiavad süsta uppumast ja üksiti võimaldavad varustuse veekindlalt ära pakkida. Süstasõitjal käib ümber pritsmepõll, mis ei lase lainel üle parda lüüa.
Meresüst liigub nobedamalt kui kanuu, kuigi kanuuga mereleminekust ei tohiks mõeldagi. Kanuusse lööb laine vaevata sisse ning ümbermineku korral läheb kanuu sageli põhja. Samuti ei saa kanuud keset merd omal käel tühjendada. Süsta saab hõlpsasti tühjendada ning kui kaaslane abiks, on isegi suure lainega küllaltki lihtne süsta tagasi ronida. Kogenud instruktori juhendusel võtab päästetoiming aega vaid paar minutit.
Süst on väga stabiilne sõiduvahend, kuna tema raskuskese asub madalal. Eriti stabiilsed on kahekohalised matkasüstad. Pikaaegne statistika on näidanud, et isegi algajatest süstamatkajate puhul läheb merel ümber vaid üks süst viiesaja kohta.
Meresüstal aerutamiseks on vaja vaid paarkümmend sentimeetrit vett, seetõttu on see sale voolujooneline sõiduvahend kohane meie madalas rannikumeres. Süstaga saab liikuda hääletult, häirides loodust väga vähe, seega sobivad süstad hästi ka hülge- ja linnuvaatluseks.

Meri on ilmetu? Mõnikord võib kuulda eelarvamust, et süstaga on merel igav sõita. Tegelikult võib üksluiseid hetki ette tulla vaid siis, kui vesi on peegelsile ja motiveeriv sihtmärk kaugustes. Õnneks on peegelsiledat vett harva, meri ja ilm muutuvad pidevalt ning ühesuguseid hetki merel ei ole.
Skeptikute merekogemus on tavaliselt piirdunud praami või äärmisel juhul kaluripaadiga, kuid süstaga aerutades kogetakse merd hoopis teistmoodi. Kui kõrgelt praamipardalt vaadates tundub meri tasane ja üksluine, võib see vee peal istudes hoopis huvitavam ja mitmekesisem paista.
Eesti rannajoon on vahelduv, rannikumeres paikneb rohkesti saari, mis ei lase igavust tunda. Ega süstasõit iseenesest ei pruugigi kauaks köita, kuid paelub järgmine sihtmärk, tavaliselt mõni saar. Kui sõitsime koos nelja kaaslasega Hiiumaalt Stockholmi saarestikku, ei kurtnud küll keegi 36-tunnise ületuse jooksul igavust.

Eelteadmised ja füüsiline vorm peavad olema korralikud. Isegi kui tuntakse merd hästi, ei ole soovitatav süstamatkale üksi minna. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib, ning kaaslane on suureks abiks, kui juhtub hooletusest, oskamatusest või terviserikkest tulenev õnnetus.
Enne avamerele minekut tasuks kindlasti ära õppida süstamatka põhitõed: edasi, tagasi ja külgsuunas aerutamine, stabiilsuse hoidmine, enese päästmine ümbermineku korral. Sõiduvõtteid saab õppida nii raamatutest kui ka internetimaterjalide põhjal. Kõige parem oleks muidugi läbida algkoolitus mõne kogenud instruktori juhendusel.
Levinud arusaama järgi sobib süstasõit üksnes noortele, tugevatele ja (hull)julgetele. Muidugi eeldab süstasõit kehalist tegevust, kuid oskusliku kavandamise korral ei pruugi koormus olla suurem kui metsarajal jalutades. Kui päeva jooksul tõuseb tuul, saab mõnes varjulises lahesopis selle vaibumist oodata ning pikaajalist tugevat tuult oskavad meie ilmakanalid juba üsna hästi ette ennustada.
Nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas on süstasõit eelkõige üle neljakümneste harrastus. Nooremad sõidavad jõgedel kärestikusüstaga, mis nõuab kiirust, head tehnikat ja jõudu. Meresüstasõit nõuab eelkõige ettevaatlikkust ja kannatlikkust, need küljed on sageli tugevamad just väärikamasse ikka jõudnutel.

Süstahooaeg. Üldiselt on rahvusvaheliselt tunnustatud hea tava, et ilma spetsiaalvarustuseta ei minda aerutama, kui veetemperatuur on alla 10 ºC. Kuid isegi suviselt sooja veega võib suure tuule korral tekkida alajahtumine, seega tuleb ettevaatlik olla aasta ringi. Kuivülikonnaga saab aerutamas käia kogu jäävaba aja.
Veetemperatuur erineb meie rannikumeres suuresti: kui Väinamere varjulistes lahesoppides võib vesi soojaks minna juba aprilli lõpus, siis Soome lahel ei ole tavaliselt enne mai lõppu või juuni algust merele asja. Kuna mere soojenemine võtab aega, võib hooaega alustada Eestimaa jõgedel-järvedel. Sügisel püsib meri kaua soe ning hooaeg kestab tavaliselt septembrini.
Kuni juuli keskpaigani seavad matkamisele piire merelindude pesitsemisest tulenevad piirangud. Isegi sellistes kohtades, kus looduskaitsepiiranguid ei ole, tuleb olla ettevaatlik, kuna hoolimatud matkajad võivad segada linde ja linnud võivad matkajatega käituda väga agressiivselt.
Seega võib parimaks süstamatka hooajaks pidada ajavahemikku poolest juulist kuni poole augustini. Augustikuus võivad aerutajat kimbutama hakata bagid, mis teinekord võivad tekitada lühiajalisi, kuid väga ootamatuid ja tugevaid puhanguid. Nõrgema ja algajama seltskonna korral võib selline tuul matkajad laiali pillutada. Septembris suureneb tormipäevade arv juba tunduvalt, kuid vaikne ja päikesepaisteline päev võib üllatada ootamatult suvise elamusega.

Suurim oht merel matkates on alajahtumine. Seda põhjustab tavaliselt ümberminek, kuigi külma ja tuulise ilmaga võib mõnikord alajahtumine tabada aerutajat ka ilma vette kukkumata.
Tavaliselt on ümbermineku põhjuseks hooletus. Kui mereretk on juba mõnda aega kestnud, kipub tähelepanu hajuma. Tasakaalu kaotuse võib põhjustada ootamatu laine, kaaslase ootamatu liigutus või enda hooletu tegutsemine. Mehed kipuvad süstaga ümber minema tunduvalt sagedamini kui naised. Üldjuhul on naised meestest tunduvalt ettevaatlikumad ja alalhoidlikumad.
Tuul ja lained võivad merel väga erinevalt mõjuda. Tugev taganttuul teeb sõidu palju lõbusamaks ja kiiremaks, vastutuul palju raskemaks. Kõige ohtlikum on aga külgtuul, mis võib aerutaja sõna otseses mõttes pikali puhuda. Kõige ohtlikumad lained on samuti külglained – valdav osa õnnetustest juhtub umbes 20–30 cm kõrguse külglaine korral.
Probleeme tekitab just laine lühidus: kui üle meetrise laine korral on selle kuju ja toime aerutajale paremini hoomatavamad, siis teatud kõrgusel kõigutab laine liiga sageli süsta üles- alla ning reageering võib jääda liiga hiliseks. Paradoksaalsel kombel tunneb algaja aerutaja end üle kahe meetrise avamere lainega palju mugavamalt kui madala ja tiheda laine puhul.
Kõige salakavalam on meri maatuule korral. Kui kalda ääres tundub kõik nii rahulik ja vaikne, siis kaldast eemaldudes tuul ja laine tõusevad. Kui süst juhtub ümber minema, siis kannab tuul selle kaldast tunduvalt kaugemale, sest süsta tuuletakistus on suur. Ümbermineku korral liigub süst vee peal väga kiiresti, nii et ujudes järele ei jõua. Tugeva meretuulega on kõige ohtlikumad lained just vahetult enne randa, ent kaldast eemal vette kukkunud inimese toovad lained rannale lähemale.
Sageli peetakse väga taunitavaks äikesega merel olemist. Pikse ajal ohustab matkajat eelkõige tugev tuul, laineid nii lühikese ajaga tuul tõsta ei jõua. Pikselöök aga süstasõitjat ei ohusta.

Varustus. Süstavalikul on matkaja dilemma ees: kas kiirus või stabiilsus. Süstamudeleid on väga mitut laadi. Kui tahta võimalikult turvalist sõiduvahendit, siis tuleb arvestada aeglasema liikumisega. Kui on soov võimalikult kiiresti edasi jõuda, siis võivad puhkehetked kipaka aluse tõttu ebamugavaks kujuneda ning hooletus võib kergemini kurvalt lõppeda. Eestimaalastel on võimalik kätt proovida kodumaiste sõiduvahenditega, kuna Euroopa suurim süstatootja asub Eestis.
Peale süsta on vaja aeru, pritsmepõlle ning kindlasti ka ohutusvesti. Süstast vee välja kühveldamiseks on tarvis pilsipumpa, ent selle saab vajaduse korral asendada plastpudelist tehtud hauskariga. Kuna varustusega seotud õnnetustest on kõige sagedasemad aeru purunemine või kaotamine, siis tuleb kindlasti kaasa võtta varuaer.
Riietuda tuleks kihiliselt, vältides puuvilla. Vee- ja tuulekindlat jopet läheb Eesti oludes sagedasti vaja. Tuule ja päikese eest kaitseb aerutajat müts. Hästi hoiab sooja ka ohutusvest. Alakeha võib riietada kergemalt, kuna süsta sees võib ka üsna jaheda ilmaga hakata jalgadel palav.
Kuivülikonna tarvitus oleneb väga palju inimesest. Mõned aerutajad kasutavad kuivülikonda ka juba kümnekraadise vee- ja õhutemperatuuri puhul. Sellise ilmaga pole kuivülikonda tingimata vaja, kuna nii võib keha liiga kuumaks minna. See on pigem maitse asi, kas valida vett tõrjuvad materjalid, mis märjaks saades kuivavad kiiresti, või kuivülikond, mis aktiivse tegevuse korral on kogu aeg seest niiske.
Kuivülikond on omal kohal ja suisa vajalik miinuskraadide või pikemate ületuste puhul. Pikemat ületust plaanides tuleb varustusega põhjalikult tegeleda ja kindlasti võtta aega selle tundmaõppimiseks.

Mõistlik oleks alustada lühemate süstaretkedega. Kindlasti tuleb jälgida ilmateadet, kuna ka kõige lühem ja ohutuna näiv ületus võib kujuneda karmiks, kui ilm muutub halvaks. Palju oleneb ka sellest, kuidas paikneb sihtsaar maismaa või teiste saarte suhtes ja kui liigendatud on selle rannik, s.t. kui palju on varjulisi lahesoppe, mis sobiks erisuguste ilmastikuolude korral.
Kuna Eestis valdavad läänekaarte tuuled, siis üldiselt on läänetuultele varjatud rannikuga saartele minekul ilmarisk mõnevõrra väiksem. Kuid tuul võib alati pöörata ja seetõttu tuleks enne matka kaardil valmis vaadata võimalikud randumiskohad.
Alati on mõistlik kaasa võtta toitu ja varustust selle arvestusega, et päevane matk võib kujuneda mitmepäevaseks. Hoolimata suhteliselt täpsetest ilmaennustustest võib ikkagi juhtuda, et mõõdukas tuul muutub ootamatult tugevaks ning ohutuse huvides on mõistlik jääda saarele tuulevarju kauemaks, kui algul oli plaanitud.

PÕHJARANNIK on süstamatkajale veidi raskem kui Lääne-Eesti rannik. Põhjaranniku (# 1) kõige saarterohkem piirkond on Kolga laht. Kõige mugavamas ja turvalisemas kauguses – rannikust vaid ühe kilomeetri kaugusel sügaval Kolga lahe päras – paikneb Pedassaar. Salmistu või Valkla rannast alustades on sellele pikkade liivarandade ja männimetsaga saarele paras poolepäevane või päevane retk.
Veidi pikem ja avatum on retk teistele lahe saartele, kuid ka Rammu ja Koipse saared sobivad päevaseks matkaks algajatele. Rammul ja Koipsel saab peale looduse imetleda vanu kalurikülasid, kus mõned majad on nüüdseks taastatud.
Kiirelt ja lihtsalt saab aerutada Rohuneemest Aegnale. Lihtne on siin just ületus, sest kui ümber saare aerutamist plaanida, siis tuleb läänerannikul arvestada kiirlaevade lainetega ning ka mõõduka läänetuulega võib seal korralikult proovile panevaid murdlaineid kohata. Rahuliku ilmaga on Aegna retk algajale sobiv õhtune ajaviide, kus saab nautida nii vahelduvat rannajoont kui ka Peeter Suure merekindluse rajatisi.
Mohni saare paigutab nii mõnigi matkaja juba raskemate ületuste alla, kuid lääneküljest suhteliselt hästi varjatuna ei erine see palju näiteks Rammu saarest. Kindlasti on Mohni retk paljude aerutajate jaoks üks meeldejäävamaid, kuna Eestis ei leidu saart, mis sarnaneks selle põhjamaise looduse pärliga Lahemaa rannikul.
Pranglile ja Kerile minek nõuab juba põhjalikumat planeerimist. Esmakordseks ületuseks on seda kindlasti palju, kuid Prangli pakub kõige ehedamat külaelu Eesti saartel ja Keri tuletorn on üks ainulaadsemaid Eestis.
Sõit Naissaarele pakub palju põnevust, sest peale aerutamise saab mõõtu võtta laevadelt. Kuigi laevaliiklus ei ole siin pooltki nii tihe kui näiteks Aegna ja Naissaare vahel, tuleb ka Kakumäelt alustades laevade ja süstade kiirust hoolega rehkendada. Kuid nii reisi- kui ka kaubalaevad sõidavad siin võrdlemisi aeglaselt ja elementaarse ettevaatlikkuse korral ei tohiks probleeme tulla.
Strateegiliselt kõige tähtsama Eesti saarena on Naissaarel palju vaatamisväärsusi militaar- ja kultuuripärandi vallast. Kuna rannakaitserajatised paiknevad mere lähedal, on neist nii mõnelegi mugavam läheneda süstaga kui jalgsi.
Kuigi Kurkse väin on eestlaste seas omandanud pigem kurikuulsa maine, sobib see lihtne ületus hästi ka algajale. Kui kord Pakritele jõutud, jagub vaatamist lausa mitmeks päevaks. Saared pakuvad rikkalikult nii looduslikke kui ka kultuurilisi kontraste: sood vahelduvad metsade ja loopealsetega ning põline rannarootsi kultuur nõukogude militaar- ja nüüdispärandiga.
Süstasõit Osmussaarele võetakse ette sageli, sest saar asub ranniku lähedal ja retk tundub väga lihtne. Tegelikult on see petlik: nagu kohalikud ütlevad, on siledat merd Osmussaare ümbruses umbes kümnel päeval aastas ning Osmussaare ümbruse meri paneb ka kogenumad matkajad sageli proovile.
Kõige kaugem ja ka põhjapoolsem saar Põhja-Eesti vetes on Vaindloo. Sinna minnes saab läbi põigata ka Uhtju saare ja Salasaare juurest, kusjuures viimase nimi on tõesti tabav: hoides kurssi Uhtju saarel, kerkib Salasaar merest täiesti ootamatult. Sõit Vaindloole on pikk ja kurnav. Seetõttu on sinna vähestel inimestel asja ning saare piirivalvurid on rõõmsad iga uue külalise üle.

LÄÄNERANNIKU lihtsamad süstasihid on Kesselaid ja Manilaid. Kesselaiult võib jätkata matka Muhule. Kesselaiu pankrannik on üks omanäolisemaid, eelkõige oma rohket avastamisrõõmu pakkuva kuju tõttu. Manilaid paikneb mandrile nii lähedal, et ainuüksi selleni sõimisest võib väheks jääda, kuid Kihnu-sõitu Manija retkele liites enam päevast ei piisa.
Vormsile võib olenevalt ületuskohast süstaga tunduvalt kiiremini saada kui praamiga. Siiski pakub Pullapäält või Rohukülast alustades avastamisrõõmu ka Hobulaid. Arvukalt huvitavaid laide kohtab ka teel Vormsilt Hiiumaale, kuid selleks retkeks on vaja juba põhjalikumat ettevalmistust ja kogemust.
Üks Eesti huvitavamaid ja idüllilisemaid süstasõidu paiku on Hiiumaa laiud. See piirkond on tuulte eest hästi kaitstud, vahemaad on seal suhteliselt lühikesed ning loodus- ja kultuuripärand väga vaheldusrikas: tuulikud ja rehetared, ranna- ja puisniidud jne.
Lühiretkeks on parim Saarnaki laid. Teiste laidude jaoks on rohkem aega vaja, kuid kuna vahemaad on lühikesed, on see jõukohane ka algajatele. Augustikuus kogunevad sinna kanti hülged, keda süstasõitjad tavaliselt sel ajal kas lähemalt või kaugemalt näevad.
Hiiumaa laidudele sekundeerib edukalt Vilsandi, mille ümbrus samuti kubiseb eriilmelistest saartest ja laidudest. Kuigi Vilsandi on tuulte eest vähem kaitstud kui Hiiumaa laiud, on meri Vilsandi ümbruses madal ning kaugel läänes võib sageli näha murduvaid avamerelaineid. Kiiresti tõusvad kaljumadalikud, mis praegu laineid lõhuvad, on kunagi vähemalt niisama edukalt laevu lõhkunud, seetõttu on siin palju laevu hukka saanud.
Parasjagu lihtne on ühepäevane matk Roomassaarest Abrukale. See on rännak minevikku, kuna Abruka saarel võib süstasõitja vaadata loodust sellisena, nagu see oli tõenäoliselt 6000 aastat tagasi. Vaatamist väärt on ka Vahase ja Kasselaid. Meri on siin nii madal, et isegi süstasõidu jaoks napib kohati vett, aga alati saab süsta käekõrvale võtta ja madalas vees jalutada.
Lääneranniku tõsiseim süstamarsruut on Ruhnu. Vahemaa on võrreldav Naissaare ja Porkkala vahelise kaugusega, s.t. mereretk Ruhnu saarele on raskusastmelt sarnane Eestist Soome aerutamisega. Mõningase eelneva treeningu ja korraliku ettevalmistuse korral on mõlemad toredad päevased ületused.

Igatahes sobib Eesti rannik meresüstamatkaks hästi. Meist põhja pool on kaljurannik, kus on sageli raske leida ohutut randumiskohta, kuna lained loksuvad vastu rannakaljusid. Valearvestuse korral võib laine matkaja hõlpsasti vastu kaljuseina visata.
Meist lõuna poole jäävad küll pikad ja ohutud liivarannad, kuid sirge rannajoonega ja saartevaba rannikumeri ei ole pooltki nii huvitav kui Eesti liigendatud rannik. Mujalt maailmast ei leia sellist rannikut, kus päevasel matkal saab imetleda nii pankrannikut kui ka liivaranda, randuda nii moreenrannikul kui ka roostikus.

Mart Reimann (1975) on Tallinna ülikooli rekreatsiooniteaduste osakonna juhataja, süstamatkade korraldaja ja instruktor.