Sõltuvus tujukast vetevallast ning argikultuuri eripära on sajandeid mõjutanud ja kujundanud randlase vaimuilma: uskumusi ja kombeid, ent ka rannarahva traditsioonilist elulaadi.

Kust, millal ja kuidas jõudsid meie esivanemad siinsete suurte vete äärde, on pikk ja keeruline lugu, milles tänini leidub hulk vastust otsivaid ja ootavaid küsimusi. Igatahes on sõna „meri” (vrd. näiteks ladina „mare” ja vene „more”) olnud eri keelajaloolistele allikatele tuginedes eesti keeles kasutusel juba tubli kümme tuhat aastat või kauemgi. Vello Mäss väidab Norra etnoloog Marek Jasinski hinnangule toetudes, et Põhjala aladel on „meri” olnud mõistete „elu” ja „olemasolu” sünonüüm [12].
Eesti rannik on rikkalikult liigestatud saartest, poolsaartest, lahtedest ja väinadest, mistõttu rannajoon on väga pikk – umbes 3780 km. Maa on kolmest küljest ümbritsetud veega, sarnanedes mõneti poolsaarega. Neljandast küljest ulatus varasem asustus Koiva jõeni – vesi lahutas ja vesi ühendas; piirkondlikud erinevused rahvakultuuris ja elulaadis kujunesid piki veepiiri [11].
Siinsest sajandite jooksul välja kujunenud mitmekesisest merelisest elu- ja mõttelaadist me tänapäeval tegelikult väga palju ei tea, sest ajaloolis-kultuurilistel põhjustel on rahvakultuuri akadeemilise uurimishuvi ja rahvusliku identiteedi-diskursuse keskmes olnud ikka maamees, talupoeg. Aastasadu on siinmail kõige tähtsam elatist andev tegevus olnud põlluharimine ning leib toiduainena sedavõrd põhiline, et rahvakeeli kutsutakse enamikku muid toite, sealhulgas kala, „leivakõrvaseks” [13].
Kuigi ka rannarahvas on kasvatanud kariloomi ja pidanud põldu – keigil peab peldu olema, meri peab peldu aitama, öeldud 20. sajandi algupoolel Saaremaal Kihelkonnas [8] –, on mereline elulaad olnud vahetult seotud siiski inimeste põhilise elatusala merekalanduse ning vähemal määral ka hülgepüügiga. Ainult kalapüügist elatujad tegelesid sellega aasta ringi, praktiseerides ka jääalust püüki.

Kui oma rannas oli kala vähe, tuli seda mujale püüdma minna. Välja kujunesid rändpüügimarsruudid ja -piirkonnad. Näiteks oli igal Eesti rannakülal Soomes oma kindel paik, kuhu sõideti kala püüdma, Eesti randades käisid omakorda rändpüügil Loode-Venemaa järveala elanikud [8] – tänapäevases mõttes saame kõnelda piiriülesest koostööst:
[---] Soomes kalapüügil käisid kõik tööjõulised mehed ja nooremad naisterahvad ja olla isegi mõnikord naised enese rinnalapsega kaasa viidud. Meessugust ei jäänud koju muud kui vanad ja väetid, peale nende veel külakarjane, kes ehk mõnikord täes tööjõus mees võis olla. [---]
Soome sõites ei saanud mitte otseteed soovitavale kalapüügi asukohale minna, vaid seda teed pidi linna kaudu käidama, esiteks tullkammaris (tollimajas) „sisseklaarimise” asjus ja teiseks, et soola ligi võtta. Siinse rannarahva tee läks Lovisa linna kaudu. [---] Saared, kus kalapüügil käidi, kuulusid enamasti ikka Soome mõisate alla. [---]
Soome kalapüügi aeg kestis 6–7 nädalat [---]. Kevadisel kalakudemise ajal käisid Soomes püügil Haljala, Kuusalu ja osalt ka Jõelähtme kihelkonna rahvas. [---] 19. aastasaja viimase veerandi algul jätsid siinsed randlased oma võrkudega Soomes kalapüügil käimise hoopis maha [---]. Hakati kodumeredes suure hoole ja agarusega kalastama. E 57826/52 < Viinistu – S. Lilhein (1926).
Kevadise kalakudemise ajal käidi küladest rannikul hooajapüügil. Ühest sellisest ajutisest kalastuspaigast kujunes ajapikku Tallinna mereäärne linnaosa Kalamaja. Vanimaks alaliseks kalurikülaks on peetud Soome lahe rannikul Pärispea poolsaare tipus asuvat samanimelist küla, mida kirjalikes allikates on seni teadaolevalt mainitud juba 1295. aastal [8].
Muidugi on siinsetes rannakülades tegeldud ka laevaehituse, meresõidu ja meremeeste koolitamisega. Rikkust tõi randlastele ka salapiiritusevedu Soome nn. keeluaastatel ning veelgi varem kauplemine soolaga, samuti vahetusäri Soome saarlastega – sõbrakaubandus [8]. Vastastikune liiklemine olnud nii elav, et külmadel talvedel, kui laht üleni jäätus, asutatud kesk merd isegi kõrtsid, nagu vanemad inimesed teavad kõnelda [14].
Pärast Esimest maailmasõda, kui moodi läks rannas päikese käes peesitamine ning päevitunud nahk omandas hea tervise ja jõuka linliku elulaadi tähenduse, kujunesid rannaaladest hinnatud puhkepiirkonnad ning paljudest rannaküladest populaarsed suvituskohad. Mõnede etnograafide sõnul olnud rannik vanasti väikese majandusliku ja esteetilise väärtusega, sest ta oli tuuline ja liivane, seal oli ebamugav käia ning tuul puhus liiva silma, riietesse ja toidu sisse, kuid see näikse olevat pigem küll sisemaa või linnainimese vaatekoht [5].
Rahvapärimus teab kõnelda, et näiteks Laulasmaa on saanud oma nime laulvate liivade järgi ning mitmeid puhkepiirkondi reklaamitakse ka Eesti turismiäris romantiliste laulvate liivadega. Viimase poole sajandi jooksul on siinsed rannad kaotanud oma laulvad liivad reostuse tõttu – liiv laulab meie jalge alla ainult siis, kui vesi ja rand on puhas.

Rannakülade miljöö kujundasid lisaks elamutele mitmesugused kalavõrkude kuivatamiseks mõeldud alused (vabed, juhtmed, nagid), mis omakorda olid piiratud taraga (nn. võrguaiad), et rannakarjamaadel vabalt liikuvad loomad ei pääseks võrke lõhkuma. Kalarannas paiknesid võrgukuurid või -aidad, mis olid sageli mitme pere ühisomandis, ning ajutised elamud (soemajad), kuhu mehed kogunesid püügi eel ja pärast merelt saabumist.
Sealsamas olid kalasuitsutusahjud, soolamiskuurid, kalapaatide randumispaigad – lautrid ehk valgmad, mis olid puhastatud kividest ja varustatud ümarpuude ehk teladega; uuemal ajal juba rauast rööbastega – slipiga. Lautri ülemises otsas oli paadivinn (pöör, vorut). Puust randumissillad olid omased juba suhteliselt uuemale ajale ja suurematele keskustele [8].
Kõik see andis rannikule iseloomuliku ilme, mida tänapäeval saame imetleda vaid vanadelt fotodelt, postkaartidelt ja realistlike sugemetega rahvuslikelt maastikumaalidelt, mis kuni 1950. aastate lõpuni olidki valdavalt minevikuromantilise laadiga.
Kunstnikud otsisid inspiratsiooni rannaküladest, mille olustikku – talumaju, võrgukuure, kiviaedu, kaluripaate, tööd merel – kujutati peaaegu etnograafilise täpsusega. Lahutas ju Nõukogude Liidu piiritsoonis elamise kogemus rannarahva merest. Seetõttu on mõneti paradoksaalne, et just sel ajajärgul, kuid ka reaktsioonina pöördelistele sündmustele kujunesid põlised meretavad ja rannakülade argielu Eesti maastikumaalis oluliseks teemaks.
Raudse eesriide traagika inspireeris looma ideaalmaastikke, mis meenutasid aegu, kui meri ühendas ning sümboliseeris vabadust ja täisväärtuslikku merelist elulaadi. Richard Sagritsa (1910–1968) ja Richard Uutmaa (1905–1977), kuid ka Eerik Haameri (1908–1994) ja Johannes Võerahansu (1902–1980) tolleaegsed rannateemalised maastikumaalid kuuluvad nüüd Eesti kunsti kullafondi [15].

Rannarahva aastaring on ootuspäraselt olnud otseselt või kaudselt seotud randlaste põhilise elatusala – merekalanduse ja hülgepüügiga. Rannakaluri majandusaasta algas kevadise kalakudemise aegu umbes jüripäeva, 23. aprilli paiku, ja lõppes jaanipäevaks, kui kala jäi rannavetes vähemaks ning kätte jõudis heinaaeg.
Kuid juba talvel hakati hoolega jälgima ilma ja merejää seisundit: selle järgi ennustati kevadist kudekalasaaki. Usuti, et sealt, kuhu talvel suured „jääkrunnid” (kuhjatised) tekivad, saab kevadel rohkesti kudekala:
Küll nie krunnid saavad keväjäl kaua sulada. Vanuje inimeste tarkus on, et kus suured krunnid talvel, sield saab keväjäl hüäst kudukala (Kuusalu).
Rikkalikku kalasaaki ennustasid ka härmas puud: Kui enne jõulut puud heasti härmas, tuleb hea kalasaak (Noarootsi). Uusaastaööl oli tavaks mererannal kalakoitu tervitada: kust taevas mere kohal heledam näis, selles piirkonnas arvati suvisel püügiajal kalaparvi püsivat.
Maagiliste toimingutega püüti kalaõnne suurendada vastlapäeva järelpäeval tuhkapäeval. Sealtmaalt algas paastuaeg, kui liha ei söödud, kala aga küll. Kuusalu kandis köetud sel päeval sauna ja viidud lapsed lavale leili võtma ja vihtlema. Vihtlemise ajal öeldud: Liha maha, kala selga, liha maha, kala selga! Usuti, et siis püütakse pakse rasvaseid kalu ning nende eest saab palju raha. Jõelähtme kihelkonnas viheldud hea kalaõnne nimel koguni loomakopsuga.
Kevadtalvistest rahvakalendri tähtpäevadest võiks mainida ka madisepäeva (24. veebruar), mil rannarahval algas kevade ootus. Jõelähtme kihelkonnas olnud sel päeval kombeks kooki küpsetada, et lestasaak oleks rikkalik.
Hiidlastel algas madisepäeva paiku hülgepüük: kaks nädalat enne ja kaks pärast öeldi olevat see õige aeg. Varem olnud hülgepojad veel noored ning hiljem juba nii suured ja targad, et ennast inimesele kätte ei andnud. Hülgejää liikumist vaatasid hiidlased piibusuitsu järgi: kui see läks maa poolt mere poole, rutati kohe randa, sest kardeti jää minekut.

Rannarahva kontaktid Põhjala rahvastega on samuti jätnud rahvakalendrisse oma mõjutused. Lääne-Eesti jõulutraditsioonis küpsetatakse Skandinaavia mõjul seakujulist jõululeiba ehk jõuluorikat, tuuakse tuppa jõuluõled, valmistatakse ülesriputatavaid jõulukroone. Läänesaarte ning lääne- ja looderanniku pika jõuluajalõpetamise püha on nuudipäev (13. jaanuar), Taani kuninga Knudi mõrvapäev. Sel päeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre, lõid õlest nuutidega pühad välja ja maitsesid õlut.
Soomlastega ühine on põhjarannikul tähistatav tabani- ehk tehvanipäev (püha Stefanuse mälestuspäev 26. detsembril). Jõelähtme, Kuusalu ja Haljala kihelkonnas liikusid sel päeval ringi tabanisandid, kes samamoodi kui läänesaarte jõulusandid käisid õlut joomas. Need olid karvastes kasukates mehed, näod tahmased või ära peidetud. Tabanid saabusid ratsa või jalameestena, kaasas kadakaoksad pererahva löömiseks.
Tänapäeval süüdatakse augustikuu viimase laupäeva õhtul Läänemere randades muinastuled. Muistsete märgutulede süütamise kombe taaselustamise algatas Soome Turumaa kultuurinõukogu 1992. aastal. Muinastulede mõte on edendada ühtsust Läänemere ranna- ja maarahva seas. Sealtpeale on muinastulede kett liikunud üle Põhjalahe Ahvenamaa kaudu Rootsi, lõkkeid süüdatakse ka Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani randades, Eestis Läänemere ääres ja ka sisemaal.

Meri on püha. Kuusalu ja Jõelähtme kandis on tabavalt öeldud, et ega kala maale hüüa ning ega hüljes ise sängi tule. Neile tuleb ikka ise merele järele minna, sest küll vesi velad maksab, teadsid Kuusalu kandi mehed öelda. Et saak oleks rikkalik, täidaks kõhtu ja kukrut, tuli hoolega kinni pidada ka põlvest põlve edasi antud uskumustest ja kommetest.
Nii nagu viljakandvat mulda, on meie esivanemad ka lõpmatuna näivat vetevalda kujutanud feminiinsena, naiselikuna. Veel 19. sajandil tavatsesid saarlased pärast õnnelikku kalapüüki öelda, et mere-ema on maha tulnud või maha saanud. Ent tujukasse vete- või mere-emasse tuli suhtuda aupaklikult ja lugupidavalt: meres ei tohi mette vanduda, meri on ka üks püha koht, öeldi Muhus.
Kelle on need hallid veised, polegi vist nagu teised, meie karja said nad kust? Nende ridadega algab Marie Underi ballaad „Merilehmad”, mille aluseks on rahvauskumus, et mere-ema tütred on endistel aegadel käinud rannal aeg-ajalt oma sinakashalle merilehmi karjatamas ning nii mõnedki neist eriti rammusat piima lüpsvatest loomadest on jäänud tänini rannarahva omandusse.
Rahvapärimusse on talletatud arvukalt uskumustele toetuvaid käske ja keelde, millega kaluritel tuli merele minnes ja sealt tulles tingimusteta arvestada. Nädalapäevadest peeti parimaks mereleminekupäevaks laupäeva. Kui vähegi võimalik, ei mindud kalastama reedel ega õhtusel ajal. Enne merele minekut ja/või pärast sealt naasmist on peetud palvusi rannakabelites, mida rahvasuus sageli kutsutigi „kalakabeliteks”:
Virves oli kalakabel, kuhu veel 70 aasta eest viidi kalu ohvriks. Kabelis peeti ka jutlust ja loeti piibelt. Merele minnes lubati kabelile kalu viia, kui hää saagi saab. Kui kabeli nurka kraapida, siis pidavat tuulgi oma suuna muutma. Ebausklikkude kalameeste kohta on säilind pilkelaulgi tuule kraapimisest. EKLA f 200, m 16:1, 4 (I) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k. – Leida Rebane < Karl Biider, 44 a. (1930).

Kalurite ja meremeeste kaitsepühak on püha Nikolaus, kes on üksiti meile kõigile tuttava jõuluvana „prototüüp”. Nigulapäeva on eesti rahvakalendris tähistatud 6. detsembril ja 9. mail. Talvisel nigulapäeval öeldi, et Nigul needib veed kinni – siitmaalt oli lubatud jääteed kasutusele võtta.
Mitu Eesti randadesse ehitatud votiivkabelit – kabel, mis ehitati tõotuse täitmiseks, näiteks merehädast pääsemise korral – on samuti Nikolausile pühendatud. Üks tuntumaid neist on Tallinna lähedal asuv Saha kabel, mille rahvapärimuse järgi olevat ehitanud kolm kaupmeest, kes merehädas olles näinud kaugel rannas suuri puid ja tõotanud eluga pääsemise korral randa uhke kabeli ehitada. Nii mõnigi kunagine „kalakabel” on nüüdseks taastatud või uuesti üles ehitatud.

Meri tahab ohvreid. 1976. aastal ilmunud raamatus „Hõbevalge” on Lennart Meri maininud Jõelähtmes, Kuusalus ja mujal tuntud merehiidu, salapärast vetevaimu Kolju-taati, kes figureerib ka soome folklooris. Harjumaal Maardust pisut ida pool küünitab merre väike poolsaar, Koljunukk, ning Kuusalus Juminda neemel kutsutakse suurt kivivaret Kolju-vareks.
Mohni saare ligidal meres olevat rahvapärimuse kohaselt Koljuhaud – sügav koht, mida on peetud mütoloogilise Kolju asupaigaks. Ammustel aegadel seisnud mõlemal Koljunukil Kolju kabel, kus mütoloogilisele Kolju-taadile ohverdamas käidud, et saada õnnistust kalasaagile. Usuti, et Kolju-taat nuhtleb kõiki kalureid, kes ohverdamas ei käi.
Need kohad, kus vesi talvel ei jäätu, vaid pulbitseb mere põhjas peituvate allikate tõttu, on rannarahva pärimuses ohvrikohad, kuhu hea kalasaagi nimel on viidud viina ja õlut. Üldiselt on rannarahval olnudki kombeks oma ohvriannid – sool, leib, õlu, viin – heita otse merre, kuigi leidub ka teateid, et enne mereleminekut on käidud pühas hiies või pühapuu juures mereretkele õnnistust palumas.
Lääne- ja Saaremaal on olnud kombeks 13. juulil mareta- ehk karusepäeva tähistada rahvapeoga ning üks kogunemispaiku olnud Mustjala pangal kunagise kabeli juures. Martin Körberi sõnutsi kogunesid külaelanikud igal aastal maretapäeval Panga pangale ka siis, kui seal kabelit enam polnudki, ning ohverdasid kaasatoodud viina merele hea õnne saamiseks. Komme olevat ulatunud 20. sajandi algusse [3].
Merele ohvri toomise paigaks on olnud Mustjala panga kõrgeim ja järsum koht, mille all meres alatasa rahutult mühisenud ning kus mõnikord vesi „lausa keenud”. Estofiil von Luce andmeil tulnud sinna igal aastal vetevalitsejale kas inimene või loom heita. Hiljem asendunud see õlle ja viina valamisega. Paika, kus ohvritalitust tehti, kutsutud mari kakk. Seal käidud ka jõululaupäeva- ja uusaastaööl, saamaks teada, kas ees ootab õnn või õnnetus [4]:
Maretapää. 50.–60. a. eest võhmlased ja panklased [Panga kandi elanikud] käisid Panga müüril (merekaldal) pidu pidamas. Noored käisid ja vanad ka, kes tahtsid, nagu laat oli. Mõnda pisikest kaupa müüdi ka. Kõrtsimehed olid õlle ja viinaga. Inimesed tantsisid, laulsid ja „rallisid”. ERA II 201, 374 (33) < Karja – K. Lepp (1938).

Kalale minnes jälgiti hoolega esimest vastutulijat. Ei olnud hea, kui selleks juhtus olema naisterahvas. Veel halvemaks endeks peeti seda, kui jänes, üks paljudest kuradi ilmumiskujudest, jooksis üle tee. Vastuabinõuna pruugiti sel puhul vägisõnadega vürtsitatud lausumisi:
Kui mindi kalale ja kindlasti taheti, et merel läheks hästi ja oleks hea kalasaak, ja kui siis keegi niisugune vastu tuli, keda heameelega näha ei tahetud ja arvati, et see ehk võib rikkuda kogu kalaõnne, siis öeldi omaette: „Laku sa leivategija taguotsa!” Siis olevat merel kindlasti vedanud. E 84531 (8).
Enne mereleminekut noodad ja võrgud kas suitsutati või koguni soolati ning peale maagiliste toimingute võeti appi ka sõna maagiline vägi: kõik need toimingud kaitsesid kurja silma ja paha sõna eest ning tagasid hea kalaõnne. Kurja silma tõrjeks peideti kalade või püüniste hulka terav nuga.
Kolga ranna rahval õld niisugune kuns kui on tahetud naabritelt ära võtta kala õnne, siis lõigatud naabri nooda seest tük välja ja selle noodaga ei ole enam kala saadud. Noot on ära parandatud ja lastud kolm korda püssiga vastu põhja neljapäeva õhtul, mis oli laaditud vana hõbedaga. Siis on jälle kalad noota läind. See kes noodast tüki välja lõikas, sellel old alati hea kala õnn. ERA II 283, 154 (47).
Austavast suhtumisest kalavõrkudesse annab tunnistust seegi, et neid on isikustatud, neile on antud kas inimese või looma nimi: nootadele pandi oma nimed: elaja nime ehk inimese nime. Vahest oli noodal peremehe nime. KKI 8, 440 (367).

Kalasaagi eest oli kombeks mere-emale tänuohvrit tuua: mina annan sulle, et sina annaksid mulle. Eriti õnnestunud püügi puhul heideti muist kalu merre tagasi, uskudes, et see mere-ema rõõmustab ning ta ka järgmistel kordadel püüki rikkalikult õnnistab ja kaitseb kalureid uppumissurma eest.
Merre heideti tagasi ka esimesena püütud kala(d), sageli neid enne veristades. Usuti, et esimesena püütud kala veri, millega mõnel pool oli kombeks püünised kokku määrida, toob võrkudesse hulgani esmapüütu liigikaaslasi. Maale tagasi jõudes annetati tingimata väike osa kalasaagist ka küla vaestele ja santidele, uskudes seeläbi kalaõnne kestmist.
Kuid kõiges tuli tunda mõõtu – kui kalaõnne liiast käes ja kalu püüti välja rohkem, kui hädapärast tarvis, võeti tarvitusele vastuabinõud. Looduses peab valitsema tasakaal, on öelnud tuntud lasteraamatu tegelane Sammalhabe. Pärimustekstide põhjal tundub, et eelnevad põlved said sellest päris hästi aru:
Üks inimene Pärispeal ei saanud kammeljaid. Ta tõi surnuaialt mulda ja raputas võrkudesse. [Peale seda] Ta sai [nii] palju kalu, et ei sobinud kuhugile. Ta läks köstrile rääkima, pärast ei saanud enam palju. ERA II 110, 81 (186).

Laevahaldjatest on meremeeste pärimuses kõige tuttavam Kotermann või Potermann (sks. Klabautermann). Kotermann asus laeva koos laeva emapuuga ja lahkus sealt laeva huku eel, olles enne sellest meeskonnale mingil moel märku andnud. Ta ilmutas ennast laevnikele tavaliselt väikese halli vanamehe või mingi looma kujul, mõnikord ka tundmatu meremehena. Kui Kotermanni vihastada, võinud ta ise laevale õnnetust tuua.
Kotermanni kujutelm meie rahvaluules on võrdlemisi hiline, ilmselt 18.–19. sajandi laen Põhja-Saksa või Hollandi meremeestelt.
Hõbedane kalasoomus on aga tänini raha ja rikkuse võrdkuju nii maa- kui ka meremehe jaoks. Nii mõnigi meie hulgast hoiab vanavanemate eeskujul rahakotis kalasoomuseid, et seda „va kõlisevat” ikka jätkuks.

Marju Kõivupuu (1960) on folklorist, Tallinna ülikooli maastiku- ja kultuurikeskuse vanemteadur.
Valdeko Palginõmm (1954) on meregeoloog.

1. Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Mats, Tallinn.
2. Hiiemäe, Mall. 40 kala eesti rahvausundis – www.foklore.ee/tagused/nr12/kala.htm
3. Hiiemäe, Mall 1985. Eesti rahvakalender IV. Eesti Raamat, Tallinn.
4. Kõivupuu, Marju 2011. 101 Eesti pühapaika. Varrak, Tallinn.
5. Kõivupuu, Marju 2010. Lahemaa – näoga mere poole. – Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest. Huma, Tallinn: 15–30.
6. Körber, Martin 1899. Oesel einst und jetzt. Herausgegeben auf verfügungen des “Vereins zur Kunde Oesels”. II B. Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha. Arensburg: 42.
7. Loorits, Oskar 1939. Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust. Kultuurikoondis, Tallinn.
8. Luts, Arved 2008. Loodusvarud majandamises. – Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 121–164.
9. Meri, Lennart 1976. Hõbevalge. Eesti Raamat, Tallinn.
10. Meri, Lennart 1976. Hõbevalgem. Eesti Raamat, Tallinn.
11. Miller, Voldemar 2000. Loodusliku keskkonna osa rahvusliku identiteedi kujunemisel. – Eestlane ja tema maa. Konverentsi „Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet” (16.–17. 11.1999) materjale. – Scripta Ethnologica 4: 9–21.
12. Mäss, Vello 2010. Merekultuur. – Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest. Huma, Tallinn: 157–170.
13. Pärdi, Heiki 2008. Talumajandus. – Eesti rahvakultuur. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn: 73–120.
14. Tampere, Herbert (toim.) 1938. Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I. Kultuurikoondis, Tallinn.
15. Unt, Lii 2005. Meri ja mere pilt. – Eesti looduskultuur. Eesti kirjandusmuuseum, Tartu: 129–150.