Pilt on tehtud sellekevadisel vereta jahil, mis peeti 20.–22. mail Jäärumetsa jahiala ühe soolaku juures. Kell oli mõni minut pärast kümmet õhtul, päike juba loojunud ning valgust oli väga vähe.
Kaks põtra olid plaaninud õhtul soolakivi lakkuma minna, kuid nende ürituse katkestas imepärane vaatepilt, kus suur ilves oli parasjagu murdnud metskitse. Kui jääger Alar Kuusikuga põllulapi juurde jõudsime, märkasime esmalt põtru ja alles seejärel ilvest. Teda pidasime algul suureks jäneseks, sest ilvese nägemine looduses on erakordne juhus, eriti veel sellises olukorras, rääkimata pildistamisest. Kogu sündmus leidis aset vaevu kahe minuti jooksul ning pärast seda oli lava jälle tühi.

Olen väikesest saadik elanud Järvamaal Väätsa loomarikaste metsade vahel ja veetnud palju aega looduses. Loodust olen pildistanud peaaegu kuus aastat ning selle ajaga nii mõndagi näinud ja märganud. Minu jaoks pole alati tähtis iga hetke jäädvustamine, pigem selle nautimine ja lahtimõtestamine. Tihtipeale pole hea trügida kõigest pilti tegema, sest iga hetke ei peagi jäädvustama ega jagama. Pigem tuleks jätta klõps tegemata, sest ilusad mälupildid teevad alati hingele head ning ka looduse rahu ja tasakaal jääb häirimata.
Praegu õpin Tartu ülikoolis bioloogiat, et täiendada oma teadmisi looduse mitmekesisuse ja tema toimimise kohta.
Pilt on tehtud Canoniga, säri 1/200, ava 2,8, iso 1600, fookus 300 mm.