Enamik meist teab, et veekogu vee värvuse muutusi tingib üldjuhul mikrovetikate ehk fütoplanktoni vohamine: rohevetikad muudavad vee roheliseks, tsüanobakterid (sinivetikad) sinakasroheliseks, vaguviburvetikad ehk dinoflagellaadid pruuniks või punaseks. Vee värvuse muutusi põhjustab mikroskoopiliste organismide ja neis leiduvate pigmentide rohkus.

Fütoplanktoni hulgivohamine viitab liigsest toitesoolade hulgast tulenevale veekogu eutrofeerumisele. Kui järvedes piirab fütoplanktoni kasvu tavaliselt fosforisoolade kättesaadavus, siis Läänemeres on samas rollis enamasti hoopis lämmastik. Intensiivse eutrofeerumise tõttu on Läänemere põhjalähedased kihid hapnikuvaesed, sest põhja settinud orgaanilise aine lagunemisel tarbitakse ära suur hulk hapnikku.
Hapnikupuudus vallandab hulga bioloogilisi ja keemilisi protsesse. Nende käigus vabaneb sügavates kihtides nitraatidena seotud lämmastik gaasilise lämmastikuna ja lendub veekogust välja. Samal ajal vabaneb aga setetesse seotud fosfor fütoplanktonile hästi omastatava vormina – fosfaatioonina – vette.
See toob kaasa olukorra, kus vees olev lämmastiku ja fosfori suhe (N : P) ei soosi enam paljude fütoplanktoni liikide kasvu ning koosluses hakkavad domineerima need liigid, kel on mitmesuguseid kohastumusi lämmastikuvaegusega toime tulemiseks.
Läänemerest ja selle fütoplanktonist rääkides meenuvad meile peaaegu iga-aastased tsüanobakteritest põhjustatud veeõitsengud. Tsüanobakterid vohavad suviti ehk ajal, kui ülemises segunenud veekihis leidub fütoplanktoni kasvuks vajalikke toitesooli väga vähe. See on tingitud toitesoolade äratarbimisest kevadõitsengu ajal ja Läänemere vee kihistatusest hiliskevadel ja suvel.

Kui veesammas on tugevalt kihistunud, siis on vertikaalne segunemine ja seega ka ainete transport altpoolt üles tugevalt pärsitud. Ülemise segunenud kihi paksus ulatub suvel paarist meetrist paarikümne meetrini. Enamasti on selles kihis toitesoolade sisaldus määramispiiri lähedane, mis omakorda on soodne ainult teatud kohastumusega liikide kasvuks.
Tsüanobakterid omastavad veest peamiselt fosfaate, lämmastik aga seotakse rakkudesse õhust. Tsüanobakteri niitides leidub alati heterotsüste, rakke, mille abil seotakse vees lahustunud molekulaarset õhulämmastikku. Seega soodustab peamiste kasvuks vajalike toitesoolade suhte (N : P) vähenemine ja intensiivsest päikesekiirgusest põhjustatud tugev veesamba kihistumine tsüanobakterite kasvu.
See, kas tsüanobakterid moodustavad veepinnale silmaga nähtavaid kogumikke, oleneb tuulest. Tugevama tuulega segatakse tsüanobakterite niidid veesambasse ning hulgivohamine ei hakka silma.

Soome lahes domineerivad suvel tugeva kihistuse tingimustes peale tsüanobakterite ka väikesemõõtmelised (alla 10-mikromeetrised) viburiga fütoplankterid ehk nanoflagellaadid.
Ühe nanoflagellaatide perekonna – Chrysochromulina – rakkude arv võib kasvada kuni mitme miljoni rakuni liitris isegi oludes, kus toitesoolade sisaldus on äärmiselt väike. Ühelt poolt on see tingitud sellest, et väiksemad rakud suudavad tõhusamalt omastada toitesoolasid ka väga lahjast lahusest, kuid teiselt poolt on see seotud liikide muude iseärasustega.
Näiteks paljude fotosünteesivate fütoplankterite tähtis kohastumine on võime toitesoolade vähesuse korral minna autotroofselt toitumiselt üle heterotroofsele toitumisele ehk fotosünteesimise asemel tarbida toiduks teiste organismide toodetud orgaanilist ainet.
Tavapäraselt oleme harjunud käsitlema fütoplanktonit ökosüsteemi ühe alusena: mikrovetikate elutegevuse tõttu moodustub lihtsatest mineraalsetest ühenditest keerulise koostisega orgaaniline aine. Tegelikult elab aga vees väga suur hulk heterotroofseid fütoplanktoniliike. Seepärast ei räägitagi enam eraldi mikrovetikatest ega algloomadest, vaid kasutatakse ühist terminit „protistid” ehk „ainuraksed”.
Kogu asja muudab veelgi keerukamaks see, et vahel võib üks ja sama organism toimida nii autotroofina (fotosünteesides ja tootes orgaanilist ainet) kui ka heterotroofina (toitudes teiste organismide toodetud orgaanilisest ainest). Selliseid organisme nimetatakse miksotroofideks. Nende eripära seisneb selles, et organism võib keskkonnamuutuste tõttu ümber lülituda, toimida taime või ka loomana.
Osa perekonna Chrysochromulina liike muutub toitesoolade, eeskätt anorgaanilise fosfori puudusel heterotroofideks, kustutades oma fosforinälga bakteritest toitudes.
Miksotroofseid organisme on Läänemeres veelgi. Vaguviburvetikad perekonnast Dinophysis on eripärased ka selle poolest, et olles võimelised toituma bakteritest ja väiksematest protistidest, mõjutab saakorganismide olemasolu ja kättesaadavus positiivselt ka vetika enda fotosünteesi toimimist.
Peale fütoplanktoni suudavad fotosünteesida ning miksotroofselt toimida ka mõned ripsloomaliigid. Neil endil pole kloroplaste ehk organelle, kus toimub fotosüntees, kuid osa neist suudab mõnda aega säilitada toiduks tarbitud organismide (nt. neelvetikate ehk krüptomonaadide) plastiide ning nende abil fotosünteesida. Selline kohastumus on oluline keskkonnas, kus saakorganismide arvukus ei ole piisav, et tagada kasv ja paljunemine.

Miksotroofia kõigutab meie arusaamu mereökosüsteemi toimimisest ning hägustab piire autotroofide ja heterotroofide vahel. Läänemere dinoflagellaatide hulgas on üks liik, kes ei suuda mitte üksnes miksotroofselt toituda, vaid ka omastada lämmastikusoolasid (nitraate) pimedas.
Tavapäraselt asustab fütoplankton mere valgusküllast pinnakihti, kuid suvel võib äärmiselt suur kogus biomassi sageli leiduda ka sügaval veesambas. Suuri biomassi väärtusi on mõõdetud kuni 25–35 meetri sügavusel, kuhu päikesevalgus ei ulatu; fütoplanktoni hulka iseloomustav klorofülli sisaldus võib seal olla isegi suurem kui mere pinnakihis.
Veeproovide analüüs on näidanud, et neis sügavates klorofülli maksimumi kihtides hõlmab 99% fütoplanktoni kooslusest dinoflagellaat Heterocapsa triquetra. Selle liigi arvukus on allpool valguse levimise sügavust ulatunud kuni 2,5 miljoni rakuni liitris ning analüüsitud proovides on kõik rakud olnud alati terved ja elujõulised.
Viimastel aastatel oleme kasutanud reaalajas andmeid edastavaid mõõteseadmeid, nagu Soome lahes asuv autonoomne veesambas vertikaalselt liikuv mõõtekompleks („profileerija”) ja teinud uurimislaevalt Salme operatiivselt mõõtmisi ning analüüse.
On ilmnenud, et kuigi eelmainitud dinoflagellaat on piiratud liikumisvõimega planktonorganism, suudavad nad sooritada vertikaalseid rändeid veesambas kiirusega kuni 1,6 meetrit tunnis. Kogutud teave heidab uut valgust mere toitesoolade ja fütoplanktoni dünaamikale tugeva kihistatuse ajal: üksnes mere pinnakihis tehtud vaatlused ei annaks täielikku ettekujutust meres toimuvast.
Allpool ülemist, toitesoolavaest ja valgusküllast pinnakihti, asub valguseta, kuid toitesooli sisaldav veekiht. Alumise ja ülemise veekihi segunemist takistab tugev temperatuuri hüppekiht ehk termokliin. Ülemise kihi fütoplanktoni kasvuks ebasoodsad tingimused, eeskätt toitesoolade vähesus suvel, on aegade jooksul ajendanud erisuguseid protistide kohastumusi. Õhulämmastiku fikseerimine tagab tsüanobakteritele konkurentsieelised lämmastikuvaeses kasvukeskkonnas.
Miksotroofia võimaldab organismidel kasvada ka oludes, kus toitesooli on vähe. Samal ajal vabaneb miksotroofide elutegevuse tõttu omakorda toitesooli vette, sh. ülemisse, toitesoolavaesesse veekihti.
Protistide võime sooritada vertikaalseid rändeid läbi vertikaalset ainetransporti pärssivate hüppekihtide võimaldab samuti toitesoolade voogu ülemisse segunenud kihti. Pärast seda, kui termokliinist allpool on nitraadid omastatud, rändavad Heterocapsa rakud pindmisse veekihti. Nad ei saa pimedas paljuneda, vaid peavad selleks liikuma valgustatud kihti. Seal nad fotosünteesivad, moodustavad uut orgaanilist ainet ning on ise toiduks teistele protistidele.
Läänemere ökosüsteem pakub igal aastal aina uusi üllatusi.

Inga Lips (1974) töötab TTÜ meresüsteemide instituudis, uurib mereplanktonit.