„Nälg!” võpatab viivuks unne suigatanud karihiir uuesti erksaks. „Ma pean kohe süüa saama!” Mõte, et keegi võiks magada kauem kui tund aega, ei mahu karihiirele pähe. Tõtt tunnistades tuleb talle üldse haruharva meelde tegeleda millegi muu kui toiduga.

Karihiirel on tosin söömakorda ööpäevas. Kui ta iga kahe-kolme tunni tagant pruukosti ei võta, sureb ta nälga. Põhimõtteliselt kirjeldab karihiire manuaal kahte asendit: jahipidamist ja einestamist. Saab kõht korraks täis, siis vajub loomake mõneks viivuks tõesti ka une nägu letargiasse. Et hetk hiljem taas küttima hakata.
Karihiired – pika ninaga hiire moodi loomakesed, kelle kass instinktiivselt maha murrab ja siis söömata jätab, sest muskusehais ajab südame pahaks – on suurest peast mõni kuni kümmekond grammi rasked. Ja suudavad ööpäevas süüa sama palju kui kaaluvad.
Moodne teadus tunneb veel üht eluvormi, kes jaksab 24 tunni sees tarbida vaat et enda massi jagu provianti: see on teismeline poisterahvas.
Kui Saksa okupatsiooni ja Siberi-aastad üle elanud vanaproua saab kanast, pätsist leivast ja poolest pangest piimast nädal aega söönuks, siis kasvuikka jõudnud noormees nimetab kirjeldatud portsjonit õhtuooteks. Ning igaüks, kel silmad, märkab, et ta ei tee seda niisama poosetamiseks: noorur sirgub, nii et ragin taga.
Kasvueas on tähtis koht kasvuhormoonil (ingl. lühendina GH – growth hormone): valgul, mis sirutab lapse luud ja kondid täiskasvanu mõõtu.

Teismelise veri on kasvuhormoonist paks. Kasvuhormoon sünnib ajuripatsis ja rändab sealt vereteid pidi maksa, kus käivitab insuliinilaadse kasvufaktori (insulin-like growth factor, IGF1) tootmise. Just see kasvufaktor, mitte kasvuhormoon ise, paiskub organismi laiali ja piitsutab seda sirguma.
Kui ajuripats paneb tähele, et iga natukese aja tagant kihutab mööda mõni IGF1 molekul, teab ta, et nüüd on kasvufaktorit keres piisavalt ja on aeg aeglustada kasvuhormooni tootmist. Kunagi gümnaasiumi lõpus, kui inimesel on enam-vähem normaalne pikkus käes, vajutab organism pidurit: toruluude kasvuplaadid luustuvad ja pikkusesse inimene enam kasvada ei saa. Põhimõtteliselt on see nagu sarikapidu: nüüd on seinad valmis ja majale kõrgus antud.
Kasvuhormooni leidub veres koorma kaupa teismeeas. Mida kaugemale puberteedieast on jõutud, seda vähem kasvuhormooni toodetakse: teda pole lihtsalt enam nii palju vaja, näiteks organismi remonttöödeks.
„Iga kümne aastaga jääb kasvuhormooni 10–15 protsenti vähemaks,” rehkendab Anton Terasmaa, Tartu ülikooli füsioloogia instituudi vanemteadur. „Seitsmekümneaastasel pole kasvuhormooni peaaegu üldse.”

Terves ja tugevas organismis leidub kahte tüüpi kasvuhormooni. Nimelt suudab meie keha ühtesama kasvuhormooni sünteesi määravat geeni lugeda nii korrektselt kui ka pisut lohakalt.
Kasvuhormooni geen koosneb viiest eksonist – lõigust, milles leidub hormooni valmistamiseks vajalik info. Nende vahel on intronid – pärilikkusaine jupid, mis geenilt otstarbekat infot maha kirjutades lihtsalt vahele jäetakse.
„Intronid on nagu reklaamipausid,” näitlikustab Terasmaa. Valgu sünteesimiseks tarvilikku RNA-d kopeeritakse DNA-lt umbes samamoodi nagu kommertskanalilt salvestatud filmi: sisusse mitte puutuvad teated pesupulbri hinna ja šokolaadi meelasuse kohta kärbitakse maha ning alles jääb terviklik linateos.
Kasvuhormooni määrava geeni kolmanda eksoni lugemisel tuleb aga ette väikest anomaaliat. Keegi täpselt ei tea, miks, aga umbes igal kümnendal korral jäetakse sealt infot kopeerides väike jupp vahele – nagu kaoks filmi ümber salvestades paar stseeni.
Selle ihuomase veidruse tõttu ringleb inimese veres kasvuhormooni pika variandi kõrval ka lühem. Kui DNA pealt kopeeritakse täiuslik RNA-jupp, sünteesitakse temast kasvuhormoon, mis on täpselt 191 aminohapet pikk ja 22 kilodaltonit [dalton: aatommassi ühik] suur, sellest ka akronüüm: GH22.
Libisetakse kasvuhormooni geeni kolmanda eksoni teatud leheküljest üle, saadakse 36 aminohapet lühem ja 2 kilodaltonit kergem valk, koodiks GH20.
Mõlemad valgud, ehkki üks on pisut tsenseeritud, suudavad oma ülesandega toime tulla: viia maksa käsklus toota insuliinilaadset kasvufaktorit, mis paneb noores organismis luud ja naha kasvama, edaspidi aga peamiselt vaid haavad paranema ning rasva põlema.
Kolmanda võimalusena jäetakse kolmas ekson üldse sünteesist kõrval ja vaat selle info põhjal toodetud pooliku hormooniga pole tõesti midagi peale hakata. Ehkki sääraseid vigaseid kasvuhormoone leidub pisut ka terves inimeses, ei suuda nad üldpilti häirida.

Lugu kisub kreeni siis, kui töötavat kasvuhormooni toodetakse liiga vähe või kui maks ei tunne seesinast sisenõret lihtsalt ära.
Sagedasem on esimene variant, kasvuhormooni puudulikkus: mingi mutatsiooni tõttu ajuripats lihtsalt ei valmista hormooni vajalikus koguses. Kui lapsel avastatakse niisugune kõrvalekalle, süstitakse talle vaikselt kasvuhormooni naha alla, kuni ühel kenal päeval on noor inimene enam-vähem täiskasvanud inimese mõõdus ja hormooniimpordi võib lõpetada.
Kehvem on lugu siis, kui maksarakkudes mingil põhjusel ei tööta kasvuhormooni retseptorid: molekulid, mille ülesanne on kasvuhormoon ära tunda ja tema teade edasi anda. Teha ilma nende retseptoriteta maksale selgeks, et ta peaks tootma insuliinilaadset kasvufaktorit, on paras proovikivi. Selle hädaga inimesed jäävad lasteaialapse mõõtu – ja elavad kaua.

Just nimelt, kui IGF1 kasvufaktorit leidub kehas liiga vähe, väheneb ka võimalus haigestuda diabeeti või kasvajasse või kannatada kõrge vererõhu käes. Teisisõnu: keskmine kasv maksab keskmiselt mõned eluaastad. Inimestel, kelle kasvuhormooni retseptor on muteerunud ja kasvufaktorit seetõttu veres ei leidu, on sageli kõrgem eluiga.

„Seda kinnitavad ka katsed hiirtega, kel kasvuhormooni retseptor välja lülitati: nad elasid pea veerandi jagu kauem kui tavalised,” täpsustab Terasmaa.

Ülearu satub kasvuhormooni organismi näiteks juhul, kui inimese ajuripatsit pitsitab kasvaja ja sel ei jää surve all üle muud, kui ohjeldamatult hormoone doseerida. Tagajärjeks on hiigelkasv ja suur risk lahkuda siit ilmast kuldses keskeas. Kasvuhormooni liigproduktsioon võib olla sünnipärane kõrvalekalle, aga tabada ka ootamatult, näiteks täiskasvanueas.
Toruluud, näiteks reieluu, täiskasvanud inimesel küll pikemaks ei veni, aga lõug, otsmik, käed, nina võivad liigse kasvuhormooni sunnil ometi kandiliseks minna, sest luud kasvavad laiusessse. Mäletate James Bondi filmist „Agent 007: Kuurakett” (1979) metallhammastega hiigelmeest? Näitleja Richard Kiel põeb paraku just kasvuhormooni ülehulgast tingitud arenguhäiret: akromegaaliat. Sellest nii tema suur kasv kui ka üsna sirgete joontega näoplaan.
Vahel kasutavad naha alla süstitavaid kasvuhormoonipreparaate ka atleedid, näiteks medikamendi haavu parandava ja rasvapõletust hoogustava toime pärast. Kui spartakiaadi dopingukontrollis kahtlasevõitu kasvuhormooni kontsentratsioon jutuks tuleb, võib sellega kaasneda aastatepikkune sekeldus. Iseäranis juhul, kui vaatluse alla võetakse küsimus, kas kahe isovormi GH22 ja GH20 vahekord 10 : 1 on ikka kõigil inimestel tingimata samalaadne või mitte. Mõned teadlased arvavad, et isovormide looduslik vahekord on kõigil inimestel sarnane ja selle muutus vihjab tingimata juurdesüstitud kasvufaktoripreparaadile. Mõned teadlased seda arvamust ei jaga.



-----------------------------------------------
LISAKAST:

Kasvuhormoon paisutab farmilõhet


Mõnes riigis müüdavasse kasvuhormoonipreparaati, mis teeb väidetavalt nooremaks, siredamaks ja siledamaks, Tartu ülikooli füsioloog Anton Terasmaa ei usu.
„Kasvuhormooni peab efekti saavutamiseks süstima. Sisse süües ta ei tööta,” teab Terasmaa. Toonitades, et kasvuhormooni küllus pigem kärbib eluiga paari aasta jagu, kui garanteerib imelise noorenemise.
Kus aga kasvuhormooniga laialdaselt ja edukalt manipuleeritakse, on lõhekasvandused. Mitmesuguste menetlustega pannakse sealsed maimud tootma kasvuhormooni üliohtralt. Sedasi kosub nii-öelda farmis peetav lõhe kiiresti püügikõlblikuks-müügikõlblikuks. Ja satub pannile. Veel kord: kasvuhormooni üleproduktsioon lühendab eluiga.

-----------------------------------------------



Rainer Kerge (1977) on õppinud bioloogiat, töötab Õhtulehe ajakirjanikuna. Varem on portreteerinud valke ajakirjas Tarkade Klubi.