Läänemeri on tuntud laevavrakkide säilimist soodustava keskkonna poolest. Ent kui palju laevu on uppunud Eesti vetes? Seda küsitakse tihti, kuid vastust ei tea keegi. Ajakirjanduses on pakutud eri hinnanguid kuni 10 000-ni. Mis ajavahemiku kohta need käivad ja mis materjalidele toetuvad, pole aga selgunud.

Et saada meie laevavrakkidest paremat ülevaadet, algatas muinsuskaitseamet rahvusvahelise projekti „Laevavrakid: digitaliseerimine ja avatud ligipääs mereajalooallikatele” ehk SHIPWHER (www.shipwher.ee; www.facebook.com/shipwher). Euroopa regionaalarengu fondi rahastatavas ja kolm aastat kestvas projektis löövad kaasa Eesti rahvusarhiiv, Eesti meremuuseum ja Rootsi riiklik meremuuseum. Projekti jooksul kogutakse Eesti ja välismaa arhiividest andmeid laevahukkude kohta ning tehakse allveearheoloogilisi uuringuid.

Vrakiregister. Oma väike vrakiregister on igal endast lugupidaval mereajaloohuvilisel ja ilmselt ka paljudel sukeldujatel. Andmed kogunevad nii otse merest kui ka kõikvõimalikest avaldatud allikatest. SHIPWHER-i vrakiregistrisse koondatakse arhiivi- ja välitöödel saadud teave laevahukkude kohta Eesti vetes, samuti uppunud lennukivrakkide ning sisevetest leitud väiksemate veesõidukite kohta. Andmebaas avaldatakse järgmise aasta lõpuks aadressil register.muinas.ee osana riiklikust kultuurimälestiste registrist.
Laevavrakid on rahvusvaheline pärand: ühe laeva ajalooga on tavapäraselt seotud mitu riiki, näiteks laevaehituskoha, meeskonna, lasti, uppumiskoha või ka Läänemere-äärsete riikide ühise ajaloo kaudu. Seetõttu käib projekti raames töö mitme riigi arhiivides: Rootsis, Hollandis, Taanis ja Saksamaal. Tähtis on projekti osaliste professionaalsus, mis tagab iga kirje usaldusväärsuse.
Ehkki registrisse jõuab paksudest arhiivitoimikutest üksnes lühikene kokkuvõte laeva teekonna, hukuloo, lasti jms. kohta, on igal huvilisel samas võimalik tutvuda ka skaneeritud originaaldokumentidega.
Rootsis on teave laevahukkude kohta lisatud kultuurimälestiste registri juurde aastal 2008, ent neilgi seisab veel ees suur töö: andmete kontroll ja täiendamine. Rootsi register hõlmab ligikaudu 12 000 allveearheoloogilist leiuteadet, millest 3000 on dokumenteeritud objektid, enamikus laevavrakid.

Laevavrakkide identifitseerimine. Tunduvalt keerulisem ja aeganõudvam kui laevavrakke otsida on neid identifitseerida: viia kokku kirjalike allikatega. Kuna suurem osa laevavrakke on säilinud ainult osaliselt, tuleb arhiivimaterjale väga põhjalikult analüüsida. Mida rohkem ajas tagasi minna, seda keerulisem ja kohati lausa võimatu on leida uuritud vraki kohta kirjalikke ülestähendusi.
Laiemalt avaldatud lood mõne vrakiga seotud meretragöödiast sööbivad rahvale mällu ning jäävad sageli pikalt käibele isegi pärast seda, kui on selgunud, et tegelikult ei sobi vrakk ja lugu kokku. Nii on juhtunud näiteks ühe Kolga lahes hukkunud kaubalaeva vrakiga, mis leiti 2000. aastal Eesti meremuuseumi väliuuringutel. Vrakilt toodi üles 19. sajandist pärit esemeid. Toetudes neile ja Eesti ajalooarhiivi materjalidele, peeti seda 1867. aastal uppunud Rootsi aluseks Maria [1]. Nüüdseks on aga arhiiviuuringud kinnitanud, et Maria ei uppunudki, vaid randus pärast Haapse küla all juhtunud väikest intsidenti Rohusaarel (tänapäeval Rohusi saar).
Kõnealuse vraki hukulugu tuli aga hiljuti välja SHIPWHER-i projekti uuringute käigus Tallinna linnaarhiivis. Rukkilaadungiga Hollandi galiott Barteld Herman oli 1870. aasta oktoobris teel Peterburist Hollandisse ning jäi tugeva tormi kätte. Laev täitus veega, meeskond evakueerus, jõudis tervena kaldale Kiiu-Aabla küla juures ning vaatas pealt laeva uppumist umbes miili kaugusel maast. Barteld Hermani hukuloos langeb 2000. aastal leitud laevavrakiga kokku paljugi: asukoht Kiiu-Aabla küla all, laeva tüüp (galiott) [1], 19. sajandisse dateeritud esemed ja rukkilast.
Ehkki suure tõenäosusega õnnestus vraki päritolu seekord õigesti selgitada, jääb väikene kahtlus püsima, kuni on tehtud põhjalikud arhiivi- ja allveearheoloogilised uuringud. Praegu teame küll hukulugu ning seda, et tegu oli galiotiga, ent teadmata on veel Barteld Hermani täpsed ehitusandmed, mida saaks võrrelda leitud vrakiga.

Välitööd. Tänu tehnika hoogsale arengule on laevavrakke otsida järjest hõlpsam. Peamised vahendid on sonar ehk kajalood ja allveerobot ehk ROV (ingl. remotely operated vehicle ’kaugjuhitav veok’).
Sonar on otsingutel asendamatu. Kui tõenäoline vrakk on leitud, näeb sonaripildilt ka selle kuju, mõõtmeid ja mitmesuguseid üksikasju, mis aitavad teha kindlaks vraki päritolu.
Väiksemate allveerobotitega peamiselt filmitakse, üksiti on need hädavajalikud suures sügavuses, kus sukeldujatel napib aega. Projekti raames kontrollitakse eelkõige seniseid leiuteateid ja otsitakse läbi arhiividest välja koorunud hukukohti. Leiuteated pärinevad nii kalameestelt, amatöörsukeldujatelt kui ka merekaartidelt.
Projekti lõpp ei pane kindlasti vrakiuuringutele punkti, ent suur töö saab siiski tehtud ning hea alus järgmistele uuringutele loodud.

1. Mäss, Vello 2006. Laevahukulood. Ilo, Tallinn.

Maili Roio (1973) on lõpetanud Tartu ülikooli arheoloogina, töötab muinsuskaitseametis veealuse kultuuripärandi alal ning on projekti SHIPWHER koordinaator.



Katkend Hulja mõisniku Robert Gottlieb von Roseni 2. juuni 1802. a. kirjast Eestimaa tsiviilkubernerile Andreas Langellile, kellele kurdetakse rannatalupoegade kombe üle käia rüüstamas uppunud laevu.

Juba möödunud aasta oktoobrist-novembrist saadik on rannikuelanikud kogu Harju- ja Virumaalt mitmesaja väikese paadiga sõitnud Vaindloo saare kanti (sellel on saksa keeles mingi muu nimi ja ta peaks asuma umbes seitsme kuni üheksa miili kaugusel Toolsest), et ühe madalale jooksnud laeva vrakist, mis sealt kaheksa kuni kaheteistkümne sülla sügavuselt vee alt leiti, rauakange, kanepit ja lina välja tuua. Igalt poolt sinna kokku tulnud rannatalupojad on sagedasti oma elu üldsegi mitte väikesesse ohtu seades meresügavusest rikkalikku saaki saanud ja selle (sest nad arvasid, et see on lubatud teguviis) kohe ilma kartuseta omavahel võrdselt ära jaganud.
Ma tegin sellepärast ühele vanale rannatalupojale etteheite ja ütlesin talle, et selline teguviis on seadusevastane ja karistatav. Mispeale tema väitis mulle suure lihtsameelsusega vastu, et kõigil rannikuelanikel olevat juba aastasadade eest omaks võetud põhimõte vaadelda iga alust, mis jookseb karile kaugemal, kui kaldalt näha on, ja mille meeskond on maha jätnud, nii et seaduspärane päästmine on seega võimatu, peremeheta varana, millest saab ja tohib kasu lõigata, kui ollakse valmis oma elu sellepärast mängu panema. Ning sellist asja pole tema meelest mitte kunagi uute korraldustega ära keelatud, vähemalt polevat tema teada selle kohta iial midagi kantslist ette loetud, ja ta kahetseb vaid seda, et ta vanuse ja põduruse tõttu pole ise saanud neile möödunud aasta sügisest saadik korraldatud retkedele kaasa minna, et sellisest seiklusest, milletaolisi harva ette tuleb, osa võtta.

Eesti ajalooarhiiv, EAA 30-1-9171. Dokumendi on otsinud Reet Hünerson, tõlkinud Kai Tafenau www.shipwher.ee