Mis on küll juhtunud Eesti seenelkäijatega? Neli aastat tagasi [2] nentisin, et pärast 2002. aasta suurt seeneikaldust hakkas eestikeelseid seeneraamatuid kauplustesse tulema nagu küllusesarvest. Hoolimata kartusest, et pakkumine ületab nõudmise ja kirjastajad jäävad jänni, on ilmunud üha uusi tõlke- ja uudisteoseid [3]. Poest küsides selgub, et see või teine raamat on juba ammu läbi müüdud. Tänavu on siiski lisandunud neli-viis väärtteost ja ka üks kummastav originaalkäkerdis.

Igal arenenud maal võib soetada algajale mõeldud seeneraamatuid, kus on vaatluse all kuni paarsada söödavat seeneliiki ja kümneid mürgiseid liike. Nüüd on Eestis samamoodi. Hulk raamatuid on mõistagi tõlgitud naaberkeeltest: naabermaade Rootsi ja Soome seenestik ning söömiskombed sarnanevad meie omadega. Seda laadi teoserivist tõuseb esile Soome seenemeistri Mauri Korhoneni hiljuti ilmunud „Metsa- ja niiduseened” (Varrak, 160 lk., hõlmab üle 180 liigi, tõlkinud Veiko Kastanje; tavahind poes 12–14 eurot).

Nappima kipub aga pakse raamatuid tõsisele seenehuvilisele, kelle ei ole tähtis üksnes söögikõlblikkus, vaid kogu kirev elurikkus. Belgia, Madalmaade ja Luksemburgi jaoks koostatud üsna sisuka „Seente entsüklopeedia” eestikeelne tõlge (2006) on oma 750 värvifotoga mõnes poeketis juba läbi müüdud ja ootas veel mahukamat lisa.
Tänavu ilmuski Sinisuka väljaandel Hans E. Lauxi „Seenelise teejuht”, õigustamatult upsaka alapealkirjaga „Kõik söögiseened ja nende mürgised teisikud”. Eri kauplustes jääb selle müügihind enamasti vahemikku 20–25 eurot. Üle 720-leheküljelises, enamjaolt väga heade fotodega raskes taskuraamatus on käsitletud 1200 liiki. Teose on saksa keelest tõlkinud noor seeneteadlane Teele Jairus, kes on ühtlasi lisanud andmed liikide leidumise või puudumise kohta Eestis. Rõõmustaval kombel on seeneraamatute tõlkijate ritta asunud lausa mitu noort mükoloogi: peale Teele Jairuse ka Katrin Jürgens ja Veiko Kastanje.
Nagu algajate tõlkijate ja toimetajate puhul vahel juhtub, pole söandatud algteose kirjastajaga kõigis hädavajalikes muudatustes kokku leppida. Kui üle poole Eesti riisikatest on kuulutatud mittesöödavaks, ka mu lemmik männiriisikas, on tegu kulinaariakultuuri erisuste ja tõlkija ülemäärase ujedusega.
Oma välipluusi või -jopi taskusse tasub ikka panna ka Kuulo Kalamehe ja Vello Liivi raamat „400 Eesti seent”, siis väldite söömasegadusi.
Omapärase originaalteosena on ilmunud Helle Väärsi raamat lõnga värvimisest seentega ja kunstilise seenepaberi valmistamisest: „Seenemaagia ehk värv ja paber seentest” (Menu kirjastus; 142 lk., umbes 10 eurot). Peamiselt Põhjamaades avaldatud väheste sama laadi üllitiste seas rõõmustab meister Väärsi ilus raamat perenaisi ja -tütreid nii oma kasuliku info kui ka lihtsalt huvitavate illustratsioonidega.

Kas läbi-lõhki teaduslik monograafia ja seenehuvilise käsiraamat mahuvad samade kaante vahele? Kas eestikeelne teadustöö jõuab rahvusvahelisse käibesse, kui iga seeneliigi kohta teha korralik ingliskeelne kokkuvõte ja lisada liikide võõrkeelne määramistabel?

Tartu ülikooli loodusmuuseumi uue raamatuseeria „Eesti elurikkus” esimene köide, Kuulo Kalamehe „Riisikad” (187 lk., koos eraldi lisatud taskumäärajaga 20 eurot) näitab, et see on võimalik ja vajalik. Eriti muidugi eestlaste lemmikseente puhul. Ühtlasi on see teos üks võimalik vastus neile humanitaarteadlastele, kes keskeltläbi kord kuus trükisõnas kirglikult nõuavad: iga teadlane õppigu ära eesti keel, Eesti märgatav roll maailmateaduses olgu aga iga välismaalase enese ülesleidmisrõõm!
Seni oleme ülevaateis kõrvale jätnud seenepiltidega illustreeritud kokaraamatud. Silvi(a) Kohu „Mida teha seentega” (ATA-Raamat OÜ; 112 lk.; poehind 10–12 eurot) vääriks esiletõstmist, kui sellele lisatud fotod poleks nigelavõitu ja kasutatud kirjanduse loetelu osalt ajast-arust.
Jättes kõrvale osalt poolpeidetult ilmunud, pisut parandatud viis-kuus kordustrükki (või tuleks neid inglise keele eeskujul reprintideks nimetada?), on viimase kümne aastaga Eestis avaldatud vähemalt 32 uut seeneraamatut.

Lõpuks tuleb peatuda tervisele ohtlikul tarvitussoovitusel. Tallinna kirjastus Evalota on üllitanud mitu ajakirjataolist väljaannet „Ise enda ravija”, neist viimane (2010, nr. 1) kannab alapealkirja „Kasekäsn 100 haiguse vastu” (32 + 4 lk., hind umbes 1 euro). Ei Tallinna ega Tartu raamatukogudest seda lugejale õnneks ei laenutata, lubatud on ainult kohapeal vaadata.
Esimesel paaril leheküljel kasutatakse paralleelnimetust mustpässik, edasi on aga juttu ainult kasekäsnast. Kasekäsn on teatavasti hoopis teise seltsi kuuluv torikseen, mida sissevõetava ravimina kasutati maailmas 5300 aastat tagasi. Ent metsatundrates on tema suitsuga peletatud sääski; keskajal on kasekäsnast valmistatud tindkirja kuivatamiseks kirjapresse.
Et muuta asi veel segasemaks, on rahvameditsiinis kasutatud ravimseene (olgu see siis must pässik või tõepoolest kasekäsn) „äratundmiseks” lisatud neli fotot hoopis teist liiki seentest. Esikaane siseküljel ja tundub, et ka 24. leheküljel, on tõenäoliselt kännupessu foto, lehekülgedel 3, 6, 12 ja väliskaane siseküljel on avaldatud pilt tuletaelast, lk. 26 ja 30 on soomustorik; lk. 30 teises veerus paikneb mingi segane pilt, võib-olla torikseenest. Neist fotodest lähtudes asuks ajakirja lugeja enda kallal tegema arvatavasti üsna julmi eksperimente.
Paljude väga rumalate lausvigade seast tasub märkida kahte. Lk. 2 oletatakse, et seene eosed tungivad (kase)puitu, seda järjekindlalt purustades. „Purustuseosed” oleks muidugi suur leiutis, kui neid tõesti leitaks. Samal leheküljel on üles soojendatud Stalini aja kummitusbioloogi Trofim Lõssenko juba aastakümneid tagasi naeruvääristatud „avastus”: „Surnud puudel kasekäsn puruneb, moodustades raviks kõlbmatute torikuliste erinevaid liike.” Niisiis: ühte liiki elusolendid muutuvad hüppeliselt teisteks.
Ajakirjake kuulub meie nn. jokk-kirjanduse hulka: siin soovitatakse ikka konsulteerida ka arstiga. Kui tõvestunu seda aga ei tee, vaid ostab mingilt turult retseptita saadavat imerohtu saja tõve vastu? Põhja-Ameerika 2010. aasta ülevaates [1] on seitsme rohelise kärbseseene mürgistuse kõrval (neist üks lõppes surmaga) pisut kergemate seenemürgistuste hulgas märgitud ka musta pässiku pruukimise tõttu tekkinud lihaste paralüüs. JOKK?

1. Beug, Michael 2011. 2010 NAMA Toxicology Committee Report. – Omphalina 2 (8): 15–16.
2. Parmasto, Erast 2007. Raamatuga seenele. – Eesti Loodus 58 (6): 328–330.
3. Parmasto, Erast 2010. Uute raamatutega seenele. – Eesti Loodus 61 (9): 468–469.

Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.