Saare- ja rannarahvas on mandriinimesele ikka kauge ja võõras tundunud, isegi omal ajal kõrvu elades. Merel toimetulemise eripärad on tänapäeval arusaamatud ja seepärast kujutatakse randlasi sageli maarahvaga sarnasena. Tegu oli aga päris omamoodi kandi ja inimestega, kelle tundmaõppimiseks on veel palju teha.

Viimase kümmekonna aasta jooksul on meri ja saared võlunud paljusid ning seetõttu on ilmunud nii saari ühekaupa kui ka piirkonniti kajastavaid teoseid [9, 12, 13, 17, 18, 30], mälestuskogumikke ja pildiraamatuid [4, 7], arvukatest teejuhtidest rääkimata, näiteks Maalehe Raamatu sarjas „Enne Pariisi käi Nuustakul”. Siiski võib öelda, et Eesti väikesaartest teame üsna vähe, sest seni on ilmunud vaid üksikud süstemaatilised käsitlused [1, 11, 15].

Saarte looduse uurimisel on pikem traditsioon, ka rannaalade ajaloost on üht-teist avaldatud [14, 20]. Esimesed ülestähendused saarte looduse kohta pärinevad 19. sajandi teise poole baltisaksa uurijatelt. Loodust, eriti taimestikku ja geoloogiat uuriti põhjalikumalt kahe ilmasõja vahel.
20. sajandi algul hakkas uurijatele suuremat huvi pakkuma saarte kultuurilugu ja murrak. Suured teened on Kuusalu ja Jõelähtme kihelkonna rannakultuuri jäädvustamisel Gustav Vilbastel (aastani 1935 Vilberg), kes alates 1909. aastast rohkem kui neljakümne aasta jooksul neis piirkondades palju ringi rändas ja materjali kogus [26, 28]. Vilbaste rahvahariduslikud lood ja reisikirjad, mis ilmusid 1910.–1920. aastatel, kujutavad randlaste elu ilustamata, aga sümpaatiaga.

Kahe ilmasõja vahel uuris Eesti rannaalasid mitu välismaa teadlast, kelle tööd ilmusid Skandinaavias ja Soomes põhiliselt sõja järel [5, 8, 22, 29]. Pärast Teist maailmasõda kirjutati Põhja-Eesti saarte kohta Tartu ülikoolis mõned diplomitööd, ent põhjalikumaid uurimusi on vähe [nt. 24], kuna saartele kergelt ei pääsenud.
Ilmekalt on omaaegseid raskusi kirjeldanud Evi Tael [25] ja Gustav Vilbaste [27]. Reeglid lõdvenesid mõnevõrra ja uurijad said päevaks korraga Soome lahe saartele 1970. aastate algul, kuid siis ei saanud materjalist peaaegu midagi avaldada. Ilmusid vaid üksikud artiklid Eesti Looduses ja mõned uurimused.
Mõnevõrra parem oli lugu Aegna saarega, kus tallinlased 1970. aastatel jälle käia said, ja seepärast kirjutati ka saare reisijuht [2]. Hiljuti lisandus selle saare kohta Robert Nermani detailirohke raamat [13]. Väike reisijuht ilmus nõukogude ajal ka Prangli saare kohta [3].

1980. aastatel hakati Põhja-Eesti saartest kirjutama Rootsis, kus Teise maailmasõja eelse rannakultuuri küsimustega tegelesid Eesti kalurite koondisesse Rootsis ühinenud endised kalurid ja paadiehitajad. Aksi saare eluolu jäädvustamisel on teinud suure töö Aksbergide perekond; eriti Harald Aksberg, ent ka järgmised põlvkonnad – juba mujal sündinud inimesed – pole minetanud huvi esivanemate ega nende kodusaare vastu [11]. Elu Naissaarel on käsitlenud Erik Schmidt [21]. Mälestusi on ilmunud ka teiste saarte kohta [6, 10, 19] ja nende hulk üha suureneb.
Pikemalt kohal viibides sai neil saartel jälle välitöid teha alates 1991. aastast. Lääne-Eesti saartel oli piiranguid vähem ning neid on ka põhjalikumalt uuritud, ent sealgi tuli arvestada Nõukogude piiritsooni eripärade ning salastamisega. Nende saarte kohta kirjutatu väärib eraldi käsitlust ja selles ülevaates vaatluse alla ei tule.

Tänapäeval on oluline allikas internet, mille kaudu on kättesaadavad paljud arhiivid ja teised riiklikud teabekogud, näiteks Eesti muuseumide veebivärava kaudu (www.muis.ee/portaal) või rahvausundi ja muistendite andmebaas Rehepapp (www.folklore.ee//rehepapp); kohalike kodukandiliikumiste ja külaseltside eestvõttel on samuti lisandunud hulganisti teavet.
Internetis on talletatud ka suur osa arhiivimaterjali, näiteks Rahvusarhiivi virtuaalne uurimissaal (www.ra.ee/vau/). Mainimist väärib kaardiregister (www.eha.ee/kaardidreg), kuhu lisatakse järjest uusi digiteeritud kaarte. Esimesed suuremõõtkavalised saarte kaardid pärinevad 17. sajandi lõpust (kõik digiteeritud), värskeim on digitaalne Eesti aluskaart (maa-ameti kaardiserver http://geoportaal.maaamet.ee/, kust leiab ka hulgaliselt ajaloolisi kaarte).

Rannaala kultuurilugu on siiski vähe uuritud ja julgen väita, et rand on eesti kultuuriloos alaesindatud [16]. Sellel on hulk põhjusi.
Esiteks oli määrav asjaolu, et ärkamisaja eestvedajad olid pärit jõukamal järjel maaviljeluspiirkondadest Kesk- ja Lõuna-Eestis. Rand oli neile võõras või lausa tundmatu ning seepärast keskenduti 19. sajandil eestlaste identiteeti vormides maale ja põlluharimisele.
Pärimust on Eestis kogutud peamiselt kihelkonniti, aga mitte ühtviisi agaralt ja seetõttu on materjali väga ebaühtlaselt. Head jutustajad ja pärimuse teadjad said uurijate hulgas tuntuks ning nende juurde tuldi ikka ja jälle tagasi. Põhja-Eesti rannakihelkondade seas kogus kuulsust Kuusalu kant oma regilaulude ja juttude varasalvega. Samamoodi on uurijate seas populaarne kant olnud Saaremaa. Ka Prangli ja Rammu saar on rohkem tähelepanu pälvinud; Aksi ja Aegna saart ning Naissaart ja Osmussaart on samuti põhjalikumalt käsitletud.
Teisalt oli randlase enda pilk suunatud merele, väljapoole, ning tema maailma kujundas suhtlus merel ja üle mere. Rannarahva sidemed Tallinnaga olid sama tihedad kui Peterburi, Helsingi või Stockholmiga. Tartu ja sealsed ettevõtmised jäid igas mõttes kaugeks. Randlased hoidsid omaette ega osalenud pärimuse talletamises.
Kolmandaks võib nimetada, et ka kahe ilmasõja vahel jäi rannaäärse elu edendamine tagaplaanile. Kalapüügiga elatist teenivad inimesed tajusid seda selgelt. Kõige enam rahulolematust tekitas pikale veninud maareform ja rendimaade korraldamine rannas, nuriseti ka kalapüügi ja -müügi korralduse üle. Ilmekalt peegeldab 1930. aastate meeleolusid Rammu saarelt pärinev üleskirjutus:
„Päts ja Laiduner olitte ise suret pellumihet, nemat kalurist ei uolind. Nätt, meri on meije peld, kudu ajal oli, eijole kohta, kus sa kala panet. Keik olitte jo ehtust üöd verkku vedamas, et saks varemb välja, saks müija, muidu pärast viska meresse tagasi” [23: 68]. Ehkki Evi Tael käis Rammul 1949. ja 1950. aastal ehk siis juba muutunud oludes, on tema üleskirjutused usaldusväärsed ning vabad ideoloogilisest kallutatusest, peegeldades tõetruult rannarahva meeleolusid.
Väga sügava jälje rannaelu tundmisesse jättiski nõukogude aeg: rajati piiritsoon, rannaasustus hävitati peaaegu täielikult ja merelkäimist piirati. Vaba kalapüük Eesti rannikumeres oli nüüd võimatu, kuna paadid pidid valve all ametlikes sadamates seisma. Näiteks aksilased jäeti aga viimaseks, 1952/1953. aasta talveks hoopis paatideta [11].
Iseseisev majandustegevus tõmbus koomale ja ka maad hariti saartel, kus püsiasustus oli veel säilinud, vähem. Pärast 1953. aastat säilis see vaid Pranglil; üksikud inimesed elasid olude ja sõjaväe kiuste veidi kauem ka Pakri saartel. Saartel sündinud inimesed ei tohtinud oma sünnipaika ametlikult nimetadagi ning Põhja-Eesti saarte olemasolu haihtus laiemast eesti kultuurimälust.
Kuigi mälestused säilisid, neid jutustati lastele ja vähesel määral talletati ka muuseumides ning nüüd on saartest jälle laiemalt kirjutama hakatud, on see ikkagi vaid väike osa. Saarte kultuuriloo paremaks tundmiseks tuleb veel palju ära teha.

Siinse artikli tekst on osaliselt avaldatud raamatus „Pärimust Eesti rannast” [16], uurimistööd ja piltide hankimist on toetanud Interreg IV A projekt „Sõbralike saarte matkarajad”.

Tiina Peil (1967) on Tallinna ülikooli vanemteadur, kes huvitub Eesti ranniku ja saarte kultuuri- ja maastikuloost.

1. Art, Eralt 1988. Põhja-Eesti ranniku loodudest. – Eesti Kalur 4: 4–11.
2. Gustavson, Heino 1976. Aegna. Oktoober, Tallinn.
3. Gustavson, Heino jt. 1979. Prangli. Eesti Raamat, Tallinn.
4. Haagen, Kaido 2010. Eesti tuletornide lugu. Go Travel, Tallinn.
5. Johansen, Paul 1951. Nordische Mission, Revals Gründung und die Schwedensiedlung in Estland. – Kunglinga Vitterhetsakademiens Handlingar 74, Stockholm.
6. Juske, Anto 2004. Kodukandilood Viinistust, Mohnist ja kaugemalt. Infotrükk, Viinistu.
7. Keskpaik, Aado jt. (koost.) 2009. Eesti väikesaared. Koolibri, Tallinn.
8. Kettunen, Lauri 1955. Etymologische Untersuchung über estnische Ortsnamen. – Annales Academiae Scieniarum Fennicae Serie B, 90. Helsinki.
9. Kink, Hella; Avo Miidel (toim.) 1998. Pakri saared – loodus ja inimtegevus. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn.
10. Klamas-Loo, Õie 2006. Igipõlised Põhja-Eesti saared. Multico, Tallinn.
11. Kuusk, Külvi (koost.) 2011. Aksi – mereriik Tallinna külje all. Rannarahva muuseum, Tallinn.
12. Linkrus, Elle 1998. Põhja-Eesti rannikumadalik ja Soome lahe saared. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn.
13. Nerman, Robert 2008. Aegna. Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn.
14. Paulus, Ave (koost.) 2010. Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest. Huma, Tallinn.
15. Peil, Tiina 1999. Islescapes: Estonian small islands and islanders through three centuries. – Stockholm Studies in Human Geography 8. Almqvist & Wicksell International, Stockholm.
16. Peil, Tiina 2011. Pärimust Eesti rannast. Huma, Tallinn.
17. Peil, Tiina jt. (toim.) 2002. Alasti maailm: Kolga lahe saared. Säästva Eesti Instituut, SEI-Tallinn, Tallinn.
18. Peil, Tiina; Eva Nilson (toim.) 2007. Uurimisretked Väinamere laidudele. Digimap, Tallinn.
19. Pettai, Elmar (koost.) 1984, 1985. Eesti kalanduse minevikust, I–II. Eesti Kalurite Koondis Rootsis, Stockholm.
20. Ratas, Urve jt. (toim.) 2009. Viimsi vald 90. Greif, Viimsi vald.
21. Schmidt, Erik 1995. Naissaare põlised perekonnad. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn.
22. Söderbäck, Per 1940. Rågöborna. Nordiska museets handlingar 13. Stockholm.
23. Tael, Evi 1950. Murdetekste Jõelähtme vallast Rammu saarelt. Eesti keele instituut (EKI MT89).
24. Tael, Evi 1951. Rammu saare murrak. Käsikiri TÜ eesti filoloogia õppetoolis, Tartu.
25. Tael, Evi 1988. Päevik murdekogumismatkalt Rammu saarele Jõelähtme vallas. Kodumurre 19: 30–47.
26. Vilberg, Gustav 1913. Harjumaa randlased. Kodu 6: 41–47.
27. Vilbaste, Gustav 1948–1954. Kirjavahetus kaastöölistega monograafia „Prangli saared” koostamise kohta. Eesti riigiarhiiv (ERA.R-2362.2.160).
28. Vilbaste, Gustav 1954. Prangli saared. Vanemat elu-olu ja sõnavara. Käsikiri Eesti keele instituudi arhiivis (EKI ES 4).
29. Wieselgren, Per 1951. Studier till en svensk ortnamnsatlas: Ostharrien och Nargö. – Skrifter utgivna av Kunglinga Gustav Adolfs Akademien 22: 220–223.
30. Õun, Mati 2008. Ajamatkad Soome lahe saartel. Sentinel, Tallinn.