Umbes viisteist-kuusteist aastat tagasi, kui õppisin gümnaasiumiklassis, tegi bioloogiaõpetaja kõigile ülesandeks koostada väike uurimistöö. Teema võis ise välja mõelda, kuid see pidi olema looduse valdkonnast.
Ülesanne tekitas omajagu elevust ja põnevust, sest see oli tavaliste õpiku-töövihiku ja harvade mikroskoobitundide kõrval midagi teistsugust. Küllap ajas ka natuke ärevusse, sest ega me õigupoolest teadnud, mida uurimistöö tähendab. Tuleb meelde, et mõte sellisest kodutööst meeldis mulle väga.
Võimalik, et õpetaja soovitas valiku kiirendamiseks mõnda teemat, igatahes mingil põhjusel said minu uurimisteemaks sood, täpsemalt Raplamaa sood.
Põhjalikku andmekogumist ega soodes müttamist see siiski ei nõudnud. Tuli hoopis mõned ümbruskonna raamatukogud läbi käia ja kartoteekidest kõikvõimalikku kirjandust otsida, sooderaamatuid sirvida ja Eesti Loodusest artikleid lugeda. Peale selle nägi minu plaan ette suuremat sorti kaarti: selleks oli vaja leida aluskaardiks sobilik variant, kuhu saaks kõik sood pliiatsiga kenasti peale joonistada.
Uurimuse koostamine nõudis üsna palju aega, ent tulemus meeldis nii mulle kui ka õpetajale väga, hoolimata pisikestest vigadest. Tänapäeval õnnestuks sama tulemus saavutada palju lihtsamalt ja kiiremalt, julgen arvata, et seevõrra ka igavamalt: guugeldades saab paari sekundiga tohutu nimekirja materjale ja maa-ameti kaardirakendus kuvab kaardile kõik vajalikud piirid ja kihid, märgid ja numbrid. Tuleb vaid valik teha ja printida.

Enamjagu esimese uurimistöö sisust on paratamatult ununenud, kuid kõige kindlamalt on meeles fakt, et Rabivere raba peitis endas mumifitseerunud surnukeha. Sellest leiust on kirjutatud ka Eesti Looduse aprillinumbris Tõnno Jonuksi ja Ester Orase artiklis: aja jooksul on ainulaadse leiu kohta nii mõndagi välja selgitatud. Nende kirjutisest saab lugeda veel palju huvitavat soost pärit arheoloogialeidude kohta.
Tänapäeval jagatakse koolis iseseisvat tegutsemist nõudvaid töid ilmselt palju sagedamini. Uue õppekava järgi ei saagi lõputunnistust põhikoolis ilma loovtööta ega gümnaasiumis ilma uurimistööta. Kuigi esiti on selline uuendus koolides parasjagu küsitavusi tekitanud, usun, et tegelikult on need uurimused õpilastele pigem põnevad ja vajalikud.
Kui keegi tahaks valida teemaks sood, siis on aprillinumbrist kindlasti palju abi: peale sooarheoloogia on antud ülevaade soode taastamisest. Marko Kohvi ja Jüri-Ott Salmi kirjutisest leiab muu hulgas selgituse, kui palju õigupoolest Eesti pinnast on kaetud soodega.