Varakevad. Põllud ja lagendikud on juba paljad, aga lehtpuuvõsades laiutab alles paks ja sõmer lumi. Sealt on teine õige visa sulama. Aitab ainult soe vihm ja suurvesi. Sombune aprilli alguse ilm võib ilma rinnas pakitseva kevadeootuseta osutuda õige värvituks ja igavaks.
Loodusehuvilisele on see väikeste avastuste tegemise aeg: igal aastal, aina uuesti ja uuesti, rõõmustatakse esimeste sarapuuõite või maja seina ääres tärkavate lumikellukeste üle. Mets on täis esimeste kohale jõudnud rändlindude rõõmsat sidinat.
Laskun läbi metsatuka madalsoo poole, mille keskelt voolab läbi mõisaajal käsitsi kaevatud kraav. Praeguseks tarnamätaste vahel jälle käänuliseks muutunud ojake on sulaveest üle kallaste tõusnud ning lummab oma kirgaste värvidega.
Tore ja närvekõditav on mööda seda ebakindlat jalgealust kõndida. Konarlik jääpõhi vajub aeg-ajalt läbi ja kunagi ei tea, kui sügaval jalg kindlat maapinda puutub.
Kaugest mälusopist kangastub lapsepõlv, kui põldudele tekkinud suurveeloigud tõmbasid väikseid poisse magnetina ligi. Alati oli huvitav loigu jäist põhja pidi liugu lasta. Tihti sain pärast ema käest pragada, miks kummikud jälle vett täis on.
Pildistamiseks on kasutatud Canon 50D ja objektiivi Sigma 10–20 mm 1 : 4–5,6 DC HSM.