Need read on ühest tuntud eesti rahvalaulust, milles kena neiut kujutatakse õitsva õunapuuna. Paljude rahvaste folklooris ongi õunapuu naisterahva sümbol. Õunapuust ja õunast maailma rahvaste folklooris ning mütoloogias võiks kirjutada tüseda monograafia. Piirdugem siinkohal vaid põgusa ülevaatega. Aga võrukeelne uibuupin on minu arust üks ilusamaid sõnu üldse.

Visa ja kohanemisvõimelisena sobib õunapuu suurepäraselt eestlase võrdkujuks. Seda mõtet mõlgutasin tegelikult juba paar aastat tagasi, kui minu lapsepõlvekodu varemetel hakkasid kännuvõsudest välja ajanud noored õunapuud taas vilja kandma – ligi nelikümmend aastat pärast seda, kui elupaik oli maha jäetud ja vanad õunapuud mõni aaasta hiljem kolhoosi eestvõttel maha saetud.
Tunne oli kui paradiisiaiast pagendatul, kui koos lastega võtsime oma käega puu küljest õunu ja proovisime nende maitset. Kõvavõitu ja hapuka maiguga olid nad ju küll – aed-õunapuu sordid võivad teadupoolest metsistuda –, aga ikkagi oma sünnikodu õunad.
Kohe meenus jutuke taadist, kes oma eluõhtul istutab õunapuu ja seletab väikemehele, et ega sellest polegi midagi, kui tema ise ei saa selle puu vilju maitsta. Läheb aeg, saavad teised ja peavad õunapuu istutajat tänuga meeles. See on üldtuntud õpetliku sisuga rahvajutt, mida minuealiste põlvkond õppis tundma kui Lev Tolstoi loomingut, aga mis ilmus juba Peter Ernst Wilde koostatud esimese eestikeelse ajakirja „Lühhike öppetus” 32. numbris [18].

Armastuse ja kiusatuse vili. Ilmapuuna tuntakse õunapuud meie Volga-äärsete hõimurahvaste ersade ja mokšade mütoloogias. Mütoloogilise õunapuu oksad katavad kogu taeva. Puul kasvavad kahte värvi õunad: päikesetõusupoolses küljes punased, soojuse ja elu värvi, loojangupoolses valged – kuuvalguse karva, koolnukahvatud [17].
Siinse maarahva lugudes-lauludes on õunapuu olnud armastatud, kuid varalahkunud ema võrdkuju. Vaeselapselauludes läheb emata jäänud laps nuttes õieehtes õunapuu juurde, lohutust ja kaitset otsima. Õunapuu poetab valgeid õiehelbeid, vaenelaps pisaraid:
Mas õs uibu manu lätsi, nii kui armsa imä manu.
Uibust pudõsi valgõ häierm, minul sattõ silmävesi …
Paljude rahvaste folklooris ongi õunapuu nii neiu, naise kui ka ema sümbol: (elu)kevadel kaunis õieehtes, suvel ootamas noormeest, kes nopiks tema vastvalminud vilja, (elu)sügisel maadligi lookas, murdumas viljade raskuse all.
Punapõsine õun, rooma armastusjumalanna Venuse võrdkuju, sümboliseerib armastust ja viljakust. Õuna kinkis Dionysos vanakreeka armastusjumalannale Aphroditele. Dionysost peeti õunapuu loojaks ja nii sai õunast vanakreeka mütoloogias samuti erootika võrdkuju. Kui Hera abiellus Zeusiga, sai ta Gaialt kingiks õuna kui armastuse ja viljakuse sümboli. Herakles hankis kuldseid õunu hüperborealaste maalt, kus neid valvas sajapealine lohe ja hesperiidid. Hesperiidide kuldsed õunad pidid omanikule tagama surematuse.
Kuldse tüliõuna heitis vanakreeka tülijumalanna Eris kättemaksuks Peleuse ja Tehtise pulmakülaliste hulka, sest teda polnud sinna kutsutud. Õunale oli kirjutatud „kõige kaunimale”. Hera, Athena ja Aphrodite tahtsid kõik õuna endale ning kutsusid tüli lahendama Parise, kes otsustas õuna anda Aphroditele, kes omakorda oli lubanud varemalt Parisel aidata võita ilusat Helenat. Selle otsuse ajendil puhkes Trooja sõda.
Õunast kui erootilisest sümbolist lauldakse „Vanemas Eddas”. Keltide mütoloogias tuntakse ookeani keskel asuvat Avaloni ehk Õunasaart, kus ei tuntud haigusi, vanadust ega surma. Kuningas Arthuri õde, haldjas Morgana, on selle saare kuninganna ja kaitseb pühasid õunu, mis sümboolselt kehastavad teadmisi, valgust ja surematust.
Ladina keeles tähendab õunapuude perekonnanimetus malus ka pahet, õnnetust, kannatust. Piiblipärimuse kohaselt kasvas paradiisiaias hea ja kurja tundmise puu, kelle vilja söömine tõi inimsoole kaasa surematuse kaotamise. Kuigi Esimeses Moosese raamatus otsesõnu õuna ei mainita, peetakse just õuna keelatud vilja sümboliks.

Mis sääl mäe pääl veretäs? – Uibu mäe pääl veretäs! Ajalooliselt on siinse maarahva „päris oma” viljapuu olnudki mets-õunapuu, lõunaeesti uibu ja ubin (vastavalt siis puu ja selle vili), puu, kes on varasemail sajandeil väidetavalt kasvanud kõikjal Eesti territooriumil. Näiteks „Taani hindamisraamatu” järgi oli Harju-Jaani kihelkonnas ühe küla nimi Aunapo (õunapuu), mis viitab ilmselt mets-õunapuule [11].
Tänapäevaks on üksikud eakad ja suured mets-õunapuud arvatud looduskaitse alla, neist on saanud looduse õpperadade ja turismimarsruutide magnetid ning oma piirkonna pärandkultuurisümbolid.
Üks tuntumaid ning Eesti vanemaks ja jämedamaks arvatud Oti mets-õunapuu ehk Oti mõtsik kasvab Viljandimaal Karksi ürgorus. Puu vanust on hinnatud umbes 250 aastale. Nimetada võiks veel Raplamaal Raikküla vallas Keo külas Kensapa talu maadel kasvavat mets-õunapuud, samuti Pärnumaal Koonga vallas asuval Pärdi mäel kasvavaid mets-õunapuid.
Rohkem võib mets-õunapuid leida saartelt ja Lääne-Eestist. Saaremaal Ansi küla lähedal kasvab mets-õunapuu lehtpuu-segametsas koos tammede ja kaskedega [6]. Kasvamiseks vajab mets-õunapuu valgust ja küllaltki viljakat pinnast.

Õunapuud peetakse vanimaks kultuurtaimeks, üheks esimeseks, kelle inimene on kodustanud. Aed-õunapuu metsik esivanem on mägi-õunapuu ehk Sieversi õunapuu (Malus sieversii), kelle kodumaa on Lääne-Hiinas ja Kesk-Aasias, kus asub ka linn nimega Almatõ – kasahhi keeles ’õunapuu’.
Kasahstani endist pealinna nimetati nõukogude ajal (1921–1993) kasahhide vastuseisust hoolimata vene keeles Alma-Ataks, tõlkes „õun-vanaisaks” (nõukogude allikate järgi ka „õunte isa”), mis on vastuolus kasahhi keele loogikaga: Alma on naisenimi. 1993. aastal otsustasid kasahhid ametlikult (taas)kehtestada algupärase Almatõ ja kaks aastat hiljem tunnistas seda nimekuju ametlikult ka Venemaa. Huvitav on märkida, et eri keeltes on sõnal (nimel) alma mitu tähendust: heebrea keeles ’noorik, neitsi’, ladina keeles ’toitev’, saksa keeles ’kaasvõitleja’ (lühendina Amalberga’st).
Nüüdisajal on aed-õunapuu oma arvukate kultuursortidega maailma armastatumaid ja levinumaid viljapuid. Seda ka Eestis, kus õunapuid hakati alates keskajast kõigepealt kloostriaedades kasvatama ning kust nad omakorda levisid mõisa- ja taluaedadesse. Mõis ilma viljapuuaiata pole mingi mõis, ja pastoraat, kus pastor viljapuid ei kasvata, pole pastoraat, kirjutas August Wilhelm Hupel 1772. aastal [4: 162–164, 16: 169].
Tubli sada aastat hiljem oli sisuliselt sama meelt Carl Robert Jakobson, kirjutades Eesti esimeses põllumehele mõeldud käsiraamatus „Teadus ja Seadus põllul”: „Üks maakoht ilma õunapuu- ja lilleaiata on kui roog ilma soolata või nädal ilma pühapäevata” [5].
18. sajandi teisel poolel siinmail aiandus taandarenes. Üks põhjusi oli ratsionaalne mõtteviis: siinne kliima ei ole kuigi sobiv aianduse ega puuvilja- ja marjakasvatuse edendamiseks. Veel 19. sajandil ei olnud siinsetes mõisates aiandus hoogustunud ning metsistunud viljapuuaedu kasutati vasikakoplitena [16: 169–170].
Karula kihelkonnast pärit kirjanik, vaimulik ja riigimees Jaan Lattik (1878–1967) on kirjutanud oma lapsepõlvemälestustes, et puuviljaaeda neil ei olnud:
„Seda pean ma ütlema, et õunaaeda meil ei olnud. Üksainus metsaõunapuu kasvas koplis, see kandis vissisid, niisuguseid üsna mõrudaid õunu; ka marjapõõsaid ei olnud meil peale üheainsa sitikapõõsa, seegi kasvas sealsamas koplis. Ei olnud ka suuri puid elumaja ümber; neid ei olnud vist vajagi, sest meil oli mets ligidal, kõigest nelikümmend viis sammu mäeväravate juurest metsani. See mets oligi siis meie õunaaed ehk park, nagu mõisas kõneldi” [10: 10].
19.–20. sajandi vahetusel hakkasid viljapuuaiad Eesti taludes üldiseks muutuma. See oli aeg, mil talusid osteti päriseks, kui talusse tasus investeerida, sest polnud enam talust väljatõstmise hirmu. Rohuaed oma kevadel õitest valendavate viljapuudega, millele nüüd lisandusid ilupõõsad ja lillepeenrad, kujunes tõeliseks „elumaja ehteks”, nagu väitis Ado Grenzstein oma 1892. aastal välja antud taluaedu ja puiestikke propageeriva raamatu pealkirjas [2].
Ja eks vahendanud Oskar Luts oma jutustuses „Suvi” Raja Teele suu läbi ju sama ideed:
„[---] Ah jaa – peaasi! – selle lühikese aja jooksul, mis te (jälle „Teie”, olgu siis pealegi lõpuni „Teie”) kodus viibite, olete Ülesoo koha peris ilusaks muutnud. Nüüd puudub Teil veel nägus rohuaed. Siin olles puutus see mulle kohe silma; kas olete ise selle peale mõtelnud? Rajal on noori õunapuid küll – sügisel võite sealt võtta, niipalju kui tahate” [12].
Õunapuid istutati ka pereliikmete nime- ja õnnepuudeks ning viljapuu käekäik peegeldas või ennustas selle omaniku käekäiku. Mitme rahva, sh. eestlaste uskumuste kohaselt ennustab enneaegu kuivanud või sügisel uuesti õitsema läinud õunapuu peremehe või perekonnaliikme haigestumist või surma:
„Koduaias olid meil kõigil oma nimepuud – vanaemal, emal, isal ja lastel. Lastele istutati noori puid juurde. Igal puul kasvasid isesugused õunad. Oli magusaid, hapusid ja hapukasmagusaid, magedaid ja jahuseid, kuid oli ka niisuguseid, mis kõlbasid alles siis süüa, kui neid oli lastud seista. Aga kõige enam on meelde jäänud ema õunapuu ja õunad selle otsast. Suur puu, tüvi jäme ja krobeline, üle katuseharja ulatuv latv ja laias ringis maani langevad oksad. Õunad nagu ei ühelgi teisel puul. Puu all on alati vari ja vilu” [13].
Vanimateks õunasortideks, mis on siinmail tänini armastatud ja populaarsed, peetakse ’Suisleppa’, ’Antoonovkat’, ’Valget klaarõuna’ – rahvapäraselt valget klaari, mida esimest korda on maininud August Wilhelm Hupel 1777. aastal [16: 177], ja muidugi kodumaiste õunte klassikut vana head sibulõuna, seda peaaegu sajanditagust talutarede jõulupuukaunistust.
Et aga kõige uuega, sealhulgas iseäralike nimedega õunasortidega, kohanemine on ikka olnud veidi valulik, osundagem siinkohal kirjanik Riho Lahi (1904–1955) lapsepõlvemälestustele:
„Ema aga ahastas: „Issand, tea kui kibe see sibul ongi. Võib-olla ei kõlba suhkruga pannilegi panna.”– „Sibulõunu ma tean. Need on väikesevõitu kõvad õunad. Aga mekk on neil hea, niisugune hapukas. Kui ma Lohul sulaseks olin, siis oli neil aias üks seda sorti õunapuu. Ma arvasin algul ka, et on kibedad, kui neil juba niisugune nimi on pandud. Ma siis ükskord käisin salaja aias ja mekkisin ära. Ei olnud üldse kibe, magushapu oli. Ainult kõvavõitu. Aga talvel, kui perenaine neid põlle sees tuppa tõi ja igale paar tükki pihku pistis, oh sa mait!, siis olid nad ikka head küll” [9: 49–54].
1930. aastatel alanud kodukaunistamise kampaania käigus püüti nii linna- kui ka taluelanike ilumeelt äratada ning ergutada neid taluümbrusi korrastama. Kampaania käigus propageeriti talude juurde ka viljapuuaedade rajamist – õunapuust sai lausa kodumaise aianduse sümboltaim, mis ühestki õigest Eesti aiast puududa ei tohtinud. Kes meist ei teaks seda üldtuntud rahvalikku laulu, mis algab sõnadega: „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad” [14].
Pärast Teist maailmasõda istutati maanteevalitsuse algatusel maanteede äärde palju õunapuid, pihlakaid või teisi viljakandvaid puid. Eeskuju võeti Lääne-Euroopast, kus sõjas käinud mehed puutusid kokku maanteeäärse puuviljakasvatusega. See oli tol ajal omaette aiandusviis: töötajad hooldasid puid ja koristasid saagi. Hulgaliselt istutati aed-õunapuid Tallinnast Narva kulgeva maantee äärde ning Valgamaa, Viljandimaa ja teiste lõunapoolsete piirkondade teede äärde ning neid võib rändaja seal veel praegugi silmata [6].

Üks õun päevas hoiab tohtri kodust eemal. See paljudes keeltes tuntud vanasõna võiks olla au sees ka igas Eesti kodus, sest õunad sisaldavad mitmesuguseid vitamiine (C-, E- ja A-vitamiini), mineraalaineid (raud, mangaan, kaalium, magneesium, kaltsium), fruktoosi, glükoosi, sahharoosi, fütontsiide, pektiini ja parkaineid, ensüüme. Õunad võib asendada ka õunamahlaga.
Õuntest valmistatud puderhautisega on ravitud liigesepõletikke ja reumat. Hiina rahvaravis soovitatakse õunakooreteed põrnahaiguste, lümfisõlmepõletike, suhkruhaiguse ja palaviku puhul.

Mis tulu õunapuust veel tõuseb? Mets-õunapuu vilju on saartel sigadele ette antud. Väikesed kõvad õunavissid kõlbasid kenasti ka inimeste toidulauale: nad lasti talvel läbi külmuda, siis nad muutusid magusaks. Kirjanik August Kitzberg on meenutanud, et kui nad ära sulasid, olid ütelmata head magusat vett täis, mis maitses nagu hapumagus vein [7: 65].
Hupeli ja Petri andmetel saadi kuivatatud õunapuulehtedest ja -koorest punast või kollast
riidevärvi [16: 176].
Mets-õunapuu puit oli hinnatud tarbepuu. Sellest valmistati saartel pukktuulikutele hammasrattaid ja kangaspuudele süstikuid ning höövlipakke: ta on ee libe ja köva puu. Ökski teine puu äi ole seike kut see metsöumbu [16: 176). Punakat ja raudkõva puitu võrreldi rahvasuus vasega.
Luules ja proosas on õunapuu ilmselt läbi aegade olnud üks populaarsemaid teemasid ja kõnekujundeid, heitkem pilk kas või internetipõhisesse lasteluule andmebaasi Arkaadia [1]. Õunapuu on Eestis ka üldlevinud perekonnanimi ning kuulub seetõttu nende perekonnanimede hulka, mida mõjuva põhjuseta endale võtta ei tohi. Et õunast ka teadusele tulu tõuseb, on üldteada: kui õunapuu all istuvale Isaac Newtonile poleks õun pähe kukkunud, oleks ehk gravitatsiooniseadus siiamaani sõnastamata.


1. Arkaadia – lasteluule andmebaas. – luts.ee/lasteluule/index.php?q=luuletused/%C3%B5&order=title&sort=desc.
2. Grenzstein, Ado 1891. Elumaja ehe. A. Grenzsteini kirjastus, Tartu.
3. Hinno, Karl; Lepp, Erik; Prima, Aleksander 1937. Maakodu ümbrus kaunimaks. Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee, Tallinn. – seemnemaailm.ee/public/3/218_1.php.
4. Hupel, August Wilhelm 1772. Topograpische Nachrichten von Lief- und Ehstland. II. Bd. Riga – I, III.
5. Jakobson, Carl Robert 1869. Teadus ja Seadus põllul, I.
6. Kask, Kalju 2004. Õunapuu Eestis ja mujal. – Eesti Mets 4: 29–33.
7. Kitzberg, August 1973. Ühe vana „tuuletallaja” noorepõlve mälestused. Perioodika, Tallinn.
8. Kõivupuu, Marju 2010. Omad ja võõrad koduaias. Esseistlik mõtiskelu puude ja ilutaimede tähtsusest ja tähendusest meie ümber. – Alevist vallamajani. Artikleid maaehitistest ja -kultuurist. Eesti Vabaõhumuuseumi toimetised 2. Eesti Vabaõhumuuseum, Tallinn: 83–114.
9. Lahi, Riho 1990. Õunapuu. Eesti Raamat, Tallinn: 49 –54.
10. Lattik, Jaan 1952. Kodu. – Meie noored. K/Ü Noor-Eesti, Stockholm.
11. Ligi, Herbert 1992. Põllumajanduslik tootmine 13.–16. sajandil. – Eesti talurahva ajalugu 1. Olion, Tallinn.
12. Luts, Oskar 1987. Suvi. Eesti Raamat, Tallinn.
13. Nimepuud. Harri Jõgisalu järgi. – miksike.ee/docs/elehed/3klass/8talu/3-8-13-3talu.htm
14. Tammet, Tiina 1999. Muru ja õunapuud. Näitus „Linnapargid ja koduaiad 1930. aastate Eestis” Rotermanni soolalaos 26. III – 25. IV. – Sirp, 9. aprill, sirp.ee/archive/1999/09.04.99/Kunst/kunst1-3.html.
15. Tolstoi, Lev 1956. Jutte väikelastele. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn.
16. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.
17. Õunapuu. – folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/myto/ounapuu.html.
18. Wilde, Peter Ernst 1766. Lühhike öppetus 32: 123.

Marju Kõivupuu (1960) on folklorist, Tallinna ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur.