Heldur-Jaan Viires on sündinud 23. juunil 1927 Tallinnas. Lõpetanud Tallinna reaalkooli, õppis 1945–1949 Tartu kunstiinstituudis (end. Pallas) maali erialal ja stipendiaadina Repini kunstiakadeemias Leningradis. Arreteeriti 1949 ja töötas seitse ja pool aastat Vorkutas söekaevanduses. Lõpetas 1959 ERKI maali erialal. Hiljem tegutsenud vabakutselise kunstnikuna. Olnud 1989. aastast Tartu kunstiühingu maalistuudio õppejõud ja alates 1998 Konrad Mägi ateljee juhataja ja õpetaja. Viljelnud peamiselt figuraalset portree- ja maastikumaali, monotüüpiat, teaduslikku illustratsiooni ning kujundanud ja illustreerinud ilukirjandust, luulet, plaadiümbriseid jm. Tunnustatud on tema jooniseid teostes „Eesti pomoloogia” (1970), Viidalepa „Liblikate määraja” (1971), „Punane raamat” (1982, selle eest sai Jenseni preemia), Kumari „Lindude määraja” (1984) jt., pälvinud hulga preemiaid aasta kaunimate raamatute eest.

Kuidas kunstnikule paistab taimede või loomade joonistamine – pealtnäha on see loominguliselt ahistav tegevus?

See ei ole töö nagu iga teine. Ütleksin, et teaduslikul illustratsioonil on eriline spetsiifika: see on käsitsi tehtud foto. Ja ükski fotomasin ei saa sellega hakkama. Masin ei suuda selekteerida, vältida ebaolulist, jätta juhuslik tähelepanuta. Fotoobjektiiv on üks tuim tükk võrreldes inimsilmaga.
Mina alustasin uue eriala õppimist, illustreerides „Eesti pomoloogiat” (ilmunud 1970). See oli suuremahuline ja pikaajaline tellimus, milleks loodi kunstnike brigaad Lyydia Mark-Vallimäe juhatusel. Niiviisi me komplekteerusime endistest kooliõdedest ja -vendadest, seal olid Vallimäe-Mark, Kaja Kärner, Lembit Saarts ja Heldur Viires. Ühel aastal joonistas ploome ka Saima Rätsep.
Istusime maha, pomoloog oli juures, näiteks sordiaretaja hr. Siimon. Küsisime tema käest, et kuidas seda õuna värvi nimetada. Vastas lihtsalt, et valkjas. Varju ei tohtinud joonistada, muidu oleks pool õuna hele ja teine pool tume. See nõudis ümberorienteerumist: ümarplastika, kus varju ei tohi kujutada. Varje sai siiski õrnalt kujutatud, nii et see pomoloogi ei häirinud ja meie saime oma ümara vormi kujutatud. Vormi annab ka läike panek. Igatahes oli see kõva trenn: joonistasime pikad päevad, hommikust õhtuni, nii kaua, kui oli valgust.
Sügiseks saime ühe osa tahvleid valmis. Mõtlesin ise, et ega seda tööd ma päris ära ei õpi. Järgmisel sügisel arvasin, et hakkab jälle see vaev ja vile pihta, aga selgus, et esimese sügisega oli amet kätte õpitud. Siis läks juba lauluga.
Maalikunstist on suur abi looduse kujutamisel. Maalijal on peenike silm värvide eristamisel, eriti liblikate puhul. Viidalepp noorem [Jaan Viidalepp – T. K.] küsis ikka, et mis värvi see on, kuidas ma võiksin seda kirjeldada.

Nii et tahtes loodust kujutada, peab kõigepealt õppima maalikunsti?

Teame, et põhivärve on kolm. Ja täiendvärve on kolm ja nende vahele mahub veel terve rida üleminekuvärve. Juba kadunuke Võerahansu tegi selgeks, et üks asi on värv, aga kõige tähtsam: mis karva see värv on. Värvikool, värvide nägemine ja varjundite jälgimine tuleb harjutamisega. Liblikateadlane ei oska värvile nime anda ja mina ei saa teda aidata, ehkki tean, millistest komponentidest selle värvi karv koosneb. Aga tal pole kindlat nime, sest varjundeid on piiramatu hulk.
Värviskaala on lai, eriti kui vaadata, mis tuube vabrikud toodavad. Juba siniseid on vähemalt kümneid. Puhtal kujul neid looduses pole, seal on ikka segatud toonid.
Minu liblikate määraja pilte tunnustas Günther Reindorff: ta ise oli ju liblikakorjaja. Ta oli toimetuses neid näinud ja oli andnud kõige kõrgema hinnangu. Eks see oli hirmus töö ka.
Liblikate määraja trükitiraažist pool oli korralik ja pool oli praak. Töö käis kahes vahetuses ja oli kaks meistrit. Üks oli tavaline trükimeister, kes pani üksnes masina käima. Teine meister oli kirglik liblikakorjaja. Ta oli kogu aeg juures, sättis ja parandas, et tuleks ikka õige värv. Siis tulid tõesti ilusad tahvlid. Nõukogude ajal olid enamasti nii paber kui ka trükk väga kehvad.
Liblikate määraja ilmumisest oli juba hulk aega möödas, olime taas Eesti vabariigis. Sõitsin rongiga Tallinnast Viljandisse. Samas pingivahes istus üks härrasmees, kes hakkas minuga juttu ajama. Siis tulid jutuks liblikad, et ta on kogu aeg neid kollektsioneerinud. Mainisin, et liblikate määraja pildid on minu joonistatud. Kas tõesti? Nüüd siis saime lõpuks kokku! Kas teate, milline jama nende tahvlitega oli! Ta oligi see meister, kelle töö ei olnud praak. Tavaliselt trükitakse kolme-nelja värviga, aga nad oli seganud isegi kuus-seitse värvi. Lisaks veel mõned ööliblikad, kel on ilus hõbedane ja kuldne naast – need trükiti eraldi. Tsehhi ülem oli suurest pingest infarkti saanud ning kui raamat oli valmis, siis ta peagi suri. Nii et sellised ohvrid on liblikate määrajaga seotud.
Istusime seal Tallinna–Viljandi rongis ja korraga nägin, et aknalaual meie vahel istub ilus liblikas. Kust ta oli tulnud, ei pannud tähele, aga naaber ütles kohe tema ladinakeelse nime. Väga müstiline kohtumine: ka liblikas tuli meie juurde. Midagi unenäolikku, sürreaalset.

Kas te ise pole putukaid või taimi kogunud?

Ei-ei, vaid lapsena kogusin ehk marke. Läksin loodusesse ja hakkasin maalima (naerab). Suhtun putukasse kui ühte maalilisse objekti. Tal on oma siluett, kujund ja värvid. Pean teaduslikku joonistust tehes looduse üles joonistama üks ühele.
Näiteks liblikate määraja tahvlid koostas autor oma süsteemi järgi: valis kogust paremad liblikad ja asetas eraldi karpi. Väikeseid mahtus ühele tahvlile paarkümmend, suuri vaid mõni. Mina siis viisin karbi koju ja asusin tööle. See oli nagu kõige peenem töö juveliiripoes: ekstra peen, filigraanne töö. Loodus teeb imeasju!
Mul oli see eelis, et minu üks õde põgenes venelaste eest Rootsi. Tema saatis mulle Inglise firma Newton akvarellvärve, samuti pintsleid; nr. 1 oli tehtud siberi soobli karvadest, erakordselt kvaliteetsed. Samuti üht Saksa paberit, mis oli eriti hea. Mõtlesin, kui need oleks mul pomoloogia joonistamise ajal olnud, oleks nii palju vaeva ära jäänud.

Kas kunstniku osaks jääb looduse võimalikult täpne kujutamine või on kunstnikul võimalik lähtuda ka oma nägemusest?

Mis oma nägemust sul saab seal olla, kui Loodus paneb su silmitsi kõige täiuslikuma vormi ja värvi sünteesiga. Võtad varbsirkli ja mõõdad tiivalaiuse ja keha mõõtmed ning teed silueti. Tahvli puhul tuleb muidugi natuke kompositsiooni arvestada. Mina ei tunne neid iseloomulikke tunnuseid, aga tegin, mis silm nägi, ja nii täpselt, kui sain. Ja Viidalepp tundis liblikad ära, järelikult sai määrata.

Kas õuna on raskem joonistada kui liblikat?

Ei ole! Õunal on muidugi omad tunnused, kas vorm on tömpkooniline või terav; ja näiteks renetisortidel on oma tunnusjooned. Või võtame Läti-Leedu madalkirsi: oks on tihedalt kirsse täis ja need on täiesti erilist punast karva. Teed oma töö hoolega ära ja viid luuviljaliste professori Esloni kätte. Ta vaatab ja ütleb: „Nojah, niisugune ta ju on.” Kõik, kurat! Tunneks ta siis vaimustustki, kui hästi on välja tulnud.

Nii jääb tunne, et joonistada on imelihtne, hakka vaid otsast joonistama.

Ei ole: enne peab olema õppinud joonistamist ja maalimist. Silmamõõtu ja värvide tunnetamist on vaja. See kõik on õpitav ja nõuab ateljees pidevat tööd, trenni, umbes nagu jõusaalis sangpommi tõstmas või sparringus poksimas käies. Seda nimetatakse professionaalsuse omandamiseks.

Olete teinud ka maastikumaale, nagu kunagi meie tuntuimaks maastikumaalijaks peetud Konrad Mägi.

Olen küll. Aastani 1987 olen kõik suvekuud looduses maalinud. Konrad Mägi on nimetatud kõige paremaks maalijaks ja ta on tõesti vägev. Üks asi on olla kunstnik, teine aga olla maalija. Kunstnikuks võid sündida, aga maalijaks tuleb õppida ja see on raske töö. Konrad Mägi õppis natuke skulptuuri Peterburis Stieglitzi kunstikoolis ja sealt sai ta ka oma joonistamisoskuse. Siis käis ta Ahvenamaal ja hakkas seal loodust maalima.
Mägi ütles ikka, et loodus segab maalimise puhul väga. Valgus muutub, kõik detailid muutuvad. Tal tekkis ilus süsteem: märkis maastikus plokki kompositsiooni üldplaani ja olulisi detaile, kergelt akvarelliga markeeris põhitoone. Nägemismällu, silma võrkkestale jäi jälg alles. Siis tuli ta ateljeesse, võttis korraliku suure lõuendi ette ja hakkas maalima. Siin loodus enam ei häirinud, ta segas siin selliseid siniseid, nagu talle meeldis. Looduses selliseid värve pole. Kui need utreeritud värvid on aga kõik omavahel õiges vahekorras ja klapivad, siis maaling hõiskab seinal.
Mägi maalis väga palju Lõuna-Eestis ja teine, eksootilisem koht oli Saaremaa ja Vilsandi. Seda ta skitseeris iga nurga alt, ateljees tegi siis lõpuni.
Arvan, et Saaremaa merikapsad on tal looduses maalitud. Ta tegi mitu varianti, aga see üks siin Tartu kunstimuuseumis, seal on küll näha, et kohapeal maalitud, ateljee lõhna pole tunda. Seal ei saanud utreerida ega muuta, loodus oli ise niivõrd vägev: külmroheline taim ja sügav violett-ultramariinne valgus sinna juurde.
Aga ta on maalinud ka otse looduses, näiteks viimasel välisreisil Obersdorfis maalis võsa. Jälle lihtne motiiv, aga nii ehtsalt maalitud, milline ruum ja valgus! Ikka suur meister! Mägi maalikunsti apoteoosiks sai viimane, Saadjärve periood. Siin on kristalliseerunud kogu ta looming.

Nii et looduse maalimiseks polegi vaja muud kui minna loodusesse?

No ikka peab olema õppinud. Ettevalmistuseta loodusesse maalima minnes saad sellise masenduse, et jätad maalimise. Kool peab enne olema ja mis on kool – see on ateljee! Vanad meistrid, kes on omakorda õppinud meistritelt. Konrad Mägi õpilased õpetasid meid.
Pallase koolkond areneski niimoodi. Jõulisemad anded hakkasid õpetama. Alguses oli kaks ateljeed: Ado Vabbe ja Nikolai Triigi oma ning võisid valida, kumma juurde õppima läksid. Skulptuuris oli ainult Anton Starkopf. Hiljem võimalused laienesid. Aleksander Vardi ateljees oli figuratiivne kompositsioon põhiline distsipliin.
Johannes Võerahansu sai oma ateljee, tema hakkas maastikumaali õpetama. Elmar Kits sai lõpuks ka ateljee, tema osaks oli eelkõige dekoratiiv-monumentaalmaal. Tema ateljee asus Arnold Matteuse kavandatud korporatsioon Ugala majas, väikeses laevalgusega ruumis kolmandal korrusel.
Mul sai eelkool kolme aastaga läbi ja siis läksin Kitse juurde õppima. See oli 1948. aasta sügisest 1949. aasta kevadeni. Sealt sain koos oma sõpradega tõsise lihvi; parim sõber oli diplomand Ülo Sooster, teine sõber oli Henn Roode. Ehkki olin neist kõige noorem, olime kogu aeg pundis. See oli ilus aeg! Koos pandi meid ka vangi.

Kuidas see juhtus?

Taevakene! 1948. aastal ilmus Gustav Naani Eesti ajalugu, seal oligi kirja pandud kõik kodanliku aja õudused. Kujutav kunst sai noomida Pallase eest: lääne mandunud dekadentsi ees lömitamine. Naani välja mõeldud võlusõna oli „kodanlik natsionalism”. See õigustas kõike: küüditamist, represseerimist, liitudest välja arvamist, tagakiusamist jne. Me olime kõik „kodanlikud natsionalistid”.
Nn. uurimine seisnes selles, et uurija kirjutas üles ja vang kirjutas alla. Moskva erikohus, niinimetatud troika, andis meile avansina vaid kümme aastat, sest meie kohta kogutud materjaliga poleks saanud ühtegi kohtusse minna.
Öeldi, et kümne aasta pärast vaadatakse otsus üle, küsitakse vangilaagrist, kas oled ümber kasvanud. Kas oled teiste peale kaevanud, nuhk olnud? Kui pole ja oled sellest keeldunud, siis pole veel ümber kasvanud, pead edasi teenima.
Meie kõigi õnneks Stalin suri. Siis loodi erikomisjonid ja meid rehabiliteeriti. Samal ajal kui meid pandi kinni, suleti Tartus ka Pallas, professorid, kuulsad pedagoogid visati välja, tiitlid võeti ära ja lõpetati üldse kunstihariduse andmine Tartus. Kui tahtsid kunstiharidust, tuli minna Tallinna riiklikkusse kunstiinstituuti.
Eks ma pidin lõpetama ka Tallinna kunstiinstituudi, et diplomit saada. Käisin seal kolm aastat. Pidin juba kolmandat korda astuma neljandale kursusele.
Kõige hullem oli see, et olin Tartus lõpetanud neli kursust ja teoreetiline osa oli sellega lõpetatud. Viiendal kursusel tuli teha diplomitöö, olid vaba maalija. Nüüd pidin uuesti minema loengutele ja kõik poliitilised alad uuesti tegema. Niimoodi olin karastunud nagu teras, noor inimene kannatab kõik välja.

Kuhu teid pärast lõpetamist suunati?

Mulle tehti erand: määrati vabakutseliseks, anti tõendki. Siis saingi kutse kooliõdedelt ja -vendadelt: tule brigaadi, hakkame pomoloogide jaoks joonistama. Lõpetasin seega ühe perioodi oma elus ja alustasin uut, õppides ära teadusliku illustratsiooni tegemise kunsti.

Te olete ju muud ka viljelnud peale teadusliku illustratsiooni.

Jah, muidugi. Õunu ja kirsse sai sügisel paar-kolm kuud joonistatud. Talvel otsisin kirjastuses tööd. Kujundasin ja illustreerisin nii klassikat kui ka ulmet, luulekogusid, lasteraamatuid. Tegin ka firmale Melodia plaadiümbriseid. Aga kui asutati uus kirjastus Valgus, siirdusin ainult teadusliku illustratsiooni alale. Kuni pensionile jäämiseni.

Kas pedagoogitöö tuli alles Konrad Mägi ateljeega?

Jaa, see tuli päris ootamatult. Eesti asja juba aeti, kuigi Vene valitsus ja partei oli veel sees. Tartu ärksamad kunstnikud tulid kokku ja otsustasid, et teeme Tartu kunstiühingu. Ise maalime, ise paneme välja, ise müüme, ise ostame. Kunstiühingu väljund on kunstikool nagu Pallasel.
Nii loodigi Tartu kunstiühingu maalistuudio, asutajaks oli Indrek Hirv, kes käivitas maalistuudio 3. novembril 1989. Ta rääkis lastekunstikooliga, saime omale ruumid Jakobi mäele. Maalisime seal paar aastat. Õppejõude oli vaja – Indrekule ütlesid kõik ei! Saarts, Jõgever, Vallimäe-Mark. Lõpuks jõudis ta Kaja Kärneri juurde, kes oli kohe nõus.
Esimesel aastal õpetas Kaja Kärner üksinda. Teisel aastal võeti järgmised seitse õppijat vastu, kokku seega neliteist õpilast ja siis kutsus ta mind appi. Nii olengi jäänud: õpetasime koos, kuni Kaja lahkumiseni 1998. aastal. Siit edasi olen ihuüksi siin õpetanud. Kakskümmend kaks aastat on nii läinud.

Kas maalihuvilisi ikka jätkub?

Vahel on olnud puudust, kaht ühtmoodi aastat pole olnud. Iga aasta on täiesti erinev ja see on põnev: siin pole mingit rutiini nagu kroonukoolis. Tuleb nii palju õpilasi, kui tuleb. Muidugi on loomulik kadu: kellele istub, see jääb, ja kellele ei meeldi, läheb minema. Me ei ole kool, vaid ateljee, kus omandatakse maalikunsti aluseid.
Põhimõte on „Priius, kallis anne”: ilma vabaduseta ei tee midagi. Ja teine on professionaalsus: siin õpid vormi valitsema, oskad ta üles joonistada ja ära värvida. See on treeningu küsimus.
Sisseastumisel tuuakse oma pilte näha: üks pilt hullem kui teine. Ei mingit arusaamist värviõpetusest! Eks nad ole käinud nädalalõpu kunstiringides, aga seal pole vist keegi midagi õpetanud. Pane aga rohkem ja paksemalt värvi, kõik on kirju nagu mustlase unenägu. Siin oleme selgeks teinud, et värviõpetus on hoopis peenike kunst. Sinna on pikk tee ja mõni ei jõuagi pärale.
Kui maalistuudio luuakse, on kõige tähtsam, et tekiks ateljeeõhkkond, aura. Kui see tekib, on kõik korras, aga muidu jääb ruum kõledaks, kontakti ei teki. Olen sellises ateljees olnud, näiteks kolm aastat Tallinnas kunstiinstituudis – seal pole kunagi olnud maalitraditsiooni. See kool loodi riikliku tarbekunstikoolina ja enne Pallast. Aga maaliosakond tehti alles vabariigi lõpus. Seal viljeleti eelkõige dekoratiivmaali.

Peale Konrad Mägi ateljee Eestis samalaadseid polegi?

Ei ole, see on ainuke. Meil käis siin atlejees üks suvi kunstiteadlane Heie Treier, mina olin suvepuhkusel. Ta uuris kunstnik Karl Pärsimäge. Pärsimägi õppis Vabbe ateljees ja ei tahtnud kooli lõpetada, vaid ainult maalida. Siis öeldi talle, et kui kooli ära lõpetad, saadame su Pariisi. Ta lõpetaski, läks Pariisi ja sinna ta jäigi.
Heie Treier on sellest kirjutanud pika monograafia ja mainib seal, et ta käis Pariisis vaatamas Grande Chaumière’i eraakadeemiat, kus Pärsimägi maalimas käis. Treier kirjutas hiljem: „Ma pidin šoki saama, mõtelda! – seal ikka veel maaliti!” Uskumatu, et tänapäeval veel maalitakse! Hiljem käis ta siin Konrad Mägi ateljees ja pidi nentima, et Euroopas on veel kaks kohta, kus maalikunstiga tegeletakse: Pariisis Grande Chaumière ja Tartus Konrad Mägi ateljee.
Tallinnas kunstiakadeemias aga kaotati aasta tagasi joonistuskateeder ära. Joonistamist pole enam vaja, meil on nüüd arvutid. Sinna need manuaalsed oskused kaovad. Arvutigraafika on üks kuradi igav ja tuim asi. Elav käsi, mida juhib süda, teeb ikka midagi muud.
Käsitööle on antud põlastav aktsent. Aga kui vaatad kas või välismaal, siis ilus käsitöö on just kallis, luksuskaup vaid rikastele. Ei saa vaid nii, et mul on suur eneseväljenduse tung, olen kunstnik ja kohe teen – oskusi on ka vaja.
Kunst on tänapäeval võtnud kõige kummalisemaid vorme: on tegevuskunst, kehakunst, videokunst, assamblage, ready-made ja kõige lõpuks on ka fotograafia kunstiks kuulutatud! Mina olin noore mehena dissident, teisitimõtleja, kes tol korral kehtinud kunstidoktriini, sotsialistlikku realismi, sügavalt põlgas.
Nüüd vanast peast olen ikka veel seesama dissident, kes orjalikule modernsusele eelistab olla väljakutsuvalt vanamoodne.

Millised oskused on nendel, kes siia õppima tulevad?

Oskusi neil algul pole, aga andeid on. Iga ei loe, meil käib siin ka kuuekümneaastaseid, selliseid, kes nooruses tahtsid õppida, aga siis ei saanud kunstikooli sisse. Või said sisse, aga elu tegi korrektiivid, loodus kutsus ja tekkis perekond. Lapsed tuli üles kasvatada, pidi minema tööle. Lapsed kasvatatigi suureks ja siis otsustati, et nüüd teen oma lapsepõlveunistuse teoks. Meil on siin olnud ka selge andega õpilasi, kellest on saanud tõsised maalijad.


---------------------------------------------
Konrad Mägi ateljee vilistlane Oive Tinn:
Kõik me vaatame ümbritsevat, aga me ei pruugi tegelikult näha, hoomata seda, mis silmade kaudu meieni jõuab. Eelkõige suunas Heldur Viires õpilasi nägema valgust ja varju, vorme ja jooni, toone ja varjundeid. Minu aastad Konrad Mägi stuudios oli pikk teekond silmade avanemise suunas, olen talle selle eest väga tänulik. Olulise märkamist peaks õppima iga inimene, ole sa kunstnik või teadlane.
---------------------------------------------